Kartulirahvas ja burgeriinimesed. Greete Kõrvits
Читать онлайн книгу.
klassis ringi lendasid.
Muide, kui juba eesti ja vene keelest juttu tuli, siis üks väga lihtne (ja kui ma nüüd mõtlen, siis ka väga ilmselge) nõuanne kõigile noortele naisterahvastele, kes seda lugema peaksid.
Minul on kombeks sageli üksi ringi käia. Mu ema saaks kreepsu, kui teaks, et ma Tallinnas iga päev hilja õhtul ringi kolan ja tihti üksi söömas-joomas käin. See on kummaline, ma tean, aga kui olla nii introvertne nagu mina, siis niisugustele inimestele on iseenda seltskonnas väljas käimine täiesti loogiline ja loomulik tegevus.
Selle tegevusega kaasneb aga üks tüütu probleem ja see probleem kaasneb just nimelt siis, kui sa oled noor neiu ning su välimust on võimalik vähemalt ilusaks juua, kui see seda juba pole.
Joojateks on sugugi mitte introvertsed mehed, kelle jaoks üksi istuv naine on automaatselt ka üksildane ning ootab just nimelt nende seltskonda. Ma tean, et purjus inimeste mõtlemine ning võime olukorda hinnata on väheke viltune, aga ma siiski ei mõista, kust tuleb see veendumus, et just nimelt sina oled see, keda kõik üksikud naised tahavad. Mida on sinul sellist, mida sinu kõrval seisval mehel pole?
Aga juhul, kui juttu tuleb tegema teisest rahvusest meesterahvast, siis selle asemel et üritada midagi tema keeles vastu purssida või üldse kuidagi mingit reaktsiooni näidata, tehke talle selgeks, et te ei oska sõnagi tema keelt.
Millegipärast on Eestis elavatel inimestel mingi masohistlik komme alati tülikaid isikuid välja kannatada. Kui bussis istub haisev elukas kõrvalistmele, siis me hoiame hinge kinni ja istume kannatlikult. Me isegi ei tõuse püsti, et mujale istuda, rääkimata sellest, et ajaks asotsiaali minema. Samuti kui mõni mees külge hakkab lööma, siis me punastame kenasti ja üritame viisakalt vastata.
Proovige ükskord naljapärast midagi vihaselt vastu nähvata – mehikesel tuleb nii õnnetu ja haavunud nägu pähe. Kahjuks on sellest harva kasu, enamasti jätkavad nad oma monoloogi sellest hoolimata. Aga uskuge, tunne on väga hea, kui oled korraks ennast kellegi peal välja elanud. Ja pole vaja isegi süümepiinu tunda! Mingi purjus pervo, järgmiseks hommikuks on tal meelest läinud, et ta teid näinudki on.
See viimane nõuanne kehtib neil puhkudel, kui külgelööv inimene on teiega samast rahvusest. Teisest rahvusest tüübist saab tavaliselt imelihtsasti lahti arusaamatust teeseldes. Meie Marinaga kasutame seda pidevalt. See pole muidugi päris riskivaba, nagu pole seda ka pealetükkiva joodiku peale käratamine. See võib esile kutsuda ka agressiivse reaktsiooni. Ma olen alati tahtnud mõnelt juua täis tüübilt küsida, kas tal on väike peenis või miks ta muidu ainult purjuspäi naistele ligi julgeb ujuda, aga ma kardan, et sellega minetan ma tema silmis oma naiselikkuse ja muutun meheks. Ning teadagi, mida purjus mees teise mehega teha tahab.
Peksa anda! Mida te siis mõtlesite?
Lähme nüüd suure-suure ringiga tagasi rassismi teema juurde. Meie vaikne Columbuse äärelinn on läbinisti valge. Ja kuigi see, mida ameeriklased rassismiks peavad, on köömes võrreldes meie mentaliteediga, tuleb rassism siin välja vaiksemalt, mõnikord isegi teadvustamata tasanditel.
Kui Colinil veel oma elamist polnud ja ma esimest korda tema vanematekodus käisin, tõmbus ta isa ükskord pingule, loivas akna juurde ja jäi pingsalt tänavale vaatama.
„Seal on üks võõras mees,” teatas ta. Ma läksin tema juurde ja vaatasin. Üks mustanahaline, viiekümnendates eluaastates mees jooksis lühikestes dressides mööda tänavat maja poole.
„Hmh,” tegin mina ükskõikselt ja läksin tagasi sööma.
„Ma pole teda siinkandis varem näinud,” jätkas Bill. „Harriet, tule ja vaata, kas sina tunned seda meest?”
„Ei, ei tunne,” vastas Harriet. „Pole näinud.”
Mõlemad piilusid mõnda aega aknast välja.
„Mmhmm. Kust ta võib tulla?” arutles Bill.
„Jaa-ah. Meie lähedalt ta küll pärit pole. Ei tea, mis ta siitkandist tahab?”
Sellel hetkel sai mul sellest näitemängust kõrini. Ma naersin kergelt ja pakkusin:
„Vahest on ta siin hommikujooksul?”
„Nojah,” vastas Bill, pilku tänavalt pööramata. „Võib küll olla.”
„Võib olla?” kordasin ma. „Ta jookseb, ta kannab dresse ja on higine. Mida muud ta siis teeb?”
Billi näole ilmus see kergelt murelik ilme, kulm kortsus ja suunurgad allapoole, mis tal ikka ette tuleb, kui ta päris hästi aru ei saa, kas tema üle tehakse nalja või mitte. Sel korral vajus ta kulm mõttepingutusest eriti madalale, sest ta ei saanud välja öelda, mis teda tegelikult häiris.
Ma mõtlen isegi, et äkki ta ei saanudki lõpuni aru, mis teda päriselt häiris. Ma usun, et oma teadvuses ta tõepoolest põhjendas oma ebamugavust sellega, et ta nägi võõrast inimest, mitte sellega, et ta nägi mustanahalist inimest valges ümbruskonnas. Oleks ta sellele mõelnud, oleks ta ennast õigustanud sellega, et ta oleks igal juhul võõrast inimest märganud. Ja see võib ju tõsi olla, kuid tema seletas mustanahalisest hommikujooksjast veel mitu minutit hiljemgi.
„Isa, see võib olla keegi, kes ostis endale siin hiljuti maja,” ütles Colin tüdinult. Ka tema nägi seda kõike läbi.
„Või oli ta kellelgi külas,” pakkusin mina.
„Jookšeb muidu kuškil mujal, aga tüdiš ära,” matsutas Colin.
„See on võib nii olla küll,” tunnistas Bill vastumeelselt. Ma vaatasin teda üle müslikausi ja nägin, kuidas tema mõtted endiselt ümber mustanahalise jooksja keerlesid.
„Kas see on seepärast, et ta on mustnahaline ja see siin on kõige valgem koht Columbuse kandis?” küsisin ma süütult.
Minu küsimust saatis vaikus ja kõik vaatasid mind nagu last, kes on just laua ääres ropendanud. Ma olin üle piiri astunud ja teinud midagi, mis ameeriklasi, nagu ka kõiki teisi, paanikasse ajab – tekitanud neis sotsiaalset ebamugavust.
„Noh, Agatha, see nüüd küll kena polnud,” venitas Harriet ebakindlalt. „Mõni võiks isegi öelda, et see oli rassistlik.”
Ma jäin teda lolli näoga vahtima. Tema ja ta abikaasa veetsid pika aja akna ääres üht jooksjat piiludes, tundsid tema olemasolu tõttu ebakindlust, ja mina olen ühtäkki ebaviisakas?
Muidugi sain ma kohe aru, et see olukord pöörati minu vastu, sest mina olin ebamugava situatsiooni tekitaja. Nende jaoks oleks olnud võimatu tunnistada, et nende enda kaugetest aegadest pärit hirmud elavad neis edasi, nii et lihtsam oli süüdistada ignorantset eestimaalast, kellel oli vastik komme igasugu ebameeldivusi öelda.
Colin saatis mulle üle laua pilgu, mis ütles „ära näe vaeva, see on võitlus, mida sa ei võida”. Nii ma siis jäingi kurjalt nohisedes ja puhisedes oma müslis sonkima, samas kui Bill ja Harriet püüdsid meeleheitlikult kuidagi üle saada tundest, et nad siiski olid millegi vastu eksinud.
Kui uskuda Colini juttu, siis on ka Ameerikas väga palju tõsiselt äraspidise mõtlemisega inimesi, kes on rassistid, ning Colini teooria järgi on nad pisut erinevad oma eestlastest mõttekaaslastest.
„Vaata,” seletas ta mulle, „need inimesed, ja ma tean, et sa tahad neist hästi mõelda, aga enamjaolt on nad Lõuna kandist. Need ütlevad ikka veel n-sõna, nemad arvavad, et mustad peaksid olema nende teenrid nagu viiekümnendatel. Paljud inimesed lehvitavad Konföderatsiooni lippu! See oli Lõunaosariikide lipp kodusõjas. Need on inimesed, kes arvavad, et mustad võiksid endiselt nende orjad olla. Eestlased, kes teevad rassistlikke kommentaare, noh, nad teevad enamasti nalja. Küllap on nad lollid ega mõista tegelikult, mida nende naljad tähendavad, ja ma ei õigusta neid. Aga ma ei usu, et nad mõtlevad samamoodi nagu Ameerika rassistid. Või kui nad ka väidavad, et mõtlevad, siis ei saa see ikkagi tõsi olla, sest nemad pole kasvanud välja meie ajaloost. See on vastik, kui nad selliseid asju välja ütlevad, aga oma sõnade tõelisest tähendusest nad aru ei saa. Ameerika rassistid saavad. Nende sõnad on ühtmoodi valusad, aga mõte on ühtedele selgem kui teistele.”
Siiski,