Kartulirahvas ja burgeriinimesed. Greete Kõrvits
Читать онлайн книгу.
teha, kui meie sees on negatiivsed tunded, kuid me ei oska neid suunata või väljendada ning olukorraga leppimine on samuti raske tulema?
Siit tuleb välja vahe minu ja selliste inimeste vahel nagu see tädike. Ta kirus president Ilvest, peaminister Ansipit, kõiki, kes on tema lemmikuid kritiseerinud või keda nemad kritiseerivad. Ta uskus siiralt, et oleks valitsuses tema inimesed, oleks olukord hoopis teine. Ta omistas poliitikutele võimeid ja süütegusid, mis tegelikult absoluutselt nende kontrolli all pole (seda teevad masendavalt paljud inimesed!).
Nii on lihtsam, ma saan sellest aru. Ma ei kaotanud tööd mitte sellepärast, et firmal ei jätkunud minu koha ülalpidamiseks raha, vaid sellepärast, et Eesti riik ei hooli minust. Mu naine ei jätnud mind maha mitte sellepärast, et ma olen väljakannatamatu tõbras, vaid sellepärast, et tema sõbrannad rääkisid talle augu pähe, et ta hoopis sellesse teise mehesse armuks. Mu lapsed ei salli mind mitte seepärast, et ma neid peksan, vaid sellepärast, et nende õpetaja ajab neile mingit liberaalset mulajuttu, et teisele haiget tegemine on vale. Ja nii edasi. On nii raske leppida, et miski on enda süü. Ja ma ei teagi, kumb on raskem, kas leppida oma süü või täieliku paratamatusega. Üks tähendab vastutust võtta, teine tähendab, et vastutus pole õieti kellegi õlgadel.
Ma ei tea, kas ma olen paratamatuse ning enda süüga leppinud, aga ma olen nendest vähemalt teadlik. Minul on näiteks paanikahood ja see on sellest, et mu ajuga pole kõik päris korras. Mu närvikava on teistsugune kui enamikul inimestest. On see õiglane? Muidugi mitte, ma pole elus kellelegi halba teinud. Ma pole ära teeninud seda, et mind aeg-ajalt väljakannatamatu hirm tabab.
See lihtsalt on nii. Mitte kellegi süü tõttu. Selles pole süüd ei minul endal, mu vanematel või töökaaslastel ja kindlasti pole sellega kuidagi seotud peaminister või president. Mu elu on halb lihtsalt sellepärast, et mõnikord juhtuvad heade inimestega halvad asjad.
Ma võiksin olla positiivsem, kindlasti oleks elu siis kergem. Kui alati kõiges negatiivset näha, pole ka ime, et elu on nõme. Ka sellest olen ma teadlik. Et ma ise teen oma olukorda hullemaks oma suutmatusega asjadest üle saada, andestada ja edasi minna. See on probleem, mis painab väga suurt osa inimestest. Enamik neist aga ei saa sellest aru. Siis räägitaksegi majandusest, poliitikutest, sellest, millised litsid on naised, millised sead on mehed, kui lollid on lapsed ja kuidas kõik on nii-nii halvasti.
Kui mõni selline inimene praegu seda raamatut loeb, siis ta tõenäoliselt vaidleb mulle mõttes vastu, tuues näiteid oma ebaõiglasest elust. Ja ma võiksin vastu vaielda, aga korraga olen ma nii väsinud. Ma olen kõigele ja kõigile risti vastu seismisest tüdinud. Elu on ebaõiglane, sõber. Armas tädi bussis, kes mulle kommi pakkus, sureb varsti ära, üksi ja mahajäetuna. Hea, kui ta lapsed matustele kohale ilmuvad. Poliitikuid, keda ta armastas, see ei huvita. See ei huvita ka sind ega mind. Noh, mind õige natuke, sest kahju on, aga ta sureb sellest hoolimata. Ja mitte keegi pole selles süüdi.
Millalgi tuleb mulle jälle hoog peale. Mu süda peksab, kõri nöörib kinni ja käed värisevad. Kardan surma ja kõõksun õhu järele. Ja see on nii ebaõiglane, et ajab nutma. Ja minust ei saa kunagi päris rõõmsameelset, rahulolevat ja ilusat inimest. Ka see on ebaõiglane, aga see on siiski minu enda teha. Kui ma ise ei suuda ennast muuta, kui ma ise ei suuda oma elu, oma loomust ohjata, siis kes on selles süüdi?
Ebaõiglane. Ja kes vastutab? See, mille eest keegi ei vastuta, lihtsalt juhtub. Hea ja halb, täiesti valimatult. On palju hirmsaid asju, mis juhtuvad, sest halvad inimesed lükkavad mingid sündmused käima, aga on palju väiksemaid asju, mis juhtuvad … lihtsalt.
Öeldakse, et õiglus on pime. Õiglusel on silmad küll, aga juhus on pime ja ta on kurttumm veel pealekauba.
Ja juhust ei kontrolli keegi. Pimedana rahmib ta läbi meie elude, jättes mõnikord maha täieliku hävingu, purunenud südamed ja surnud vanamutid.
ILMSELT PEAKSIN NÜÜD TUTVUSTAMA KA OMA PEREKONDA. HEA tava nõuab, et lugejad oma peategelase tausta teaksid. Iseenesest ei kujuta ma ette, miks see kedagi väga peaks huvitama, niisiis ma ei pahanda, kui selle peatüki vahele jätate. Võib-olla on nii isegi parem, ma räägin ju ikkagi inimestest, kes ise ei tea, et neid hakatakse kirjeldama.
Minu vend Olle on 32-aastane, tal on kuueaastane poeg Joonatan, kes on nime saanud „Vendade Lõvisüdamete” tegelase järgi. Olle on endale pähe võtnud, et ta on ise nime saanud Lindgreni „Bullerby laste” tegelase järgi. Tegelikult oli emal ja isal lihtsalt kokkulepe, et poisile paneb nime isa ja tüdrukule ema. Isa tahtis poisile muhedat nime, nagu ta ise ütles. Olle oli nimi, mis emale absoluutselt ei meeldinud, aga kokkulepe jäi kehtima ning isa jäi endale kindlaks.
Kumbki neist pole kunagi poole sõnagagi maininud Bullerby last Ollet kui inspiratsiooni mu vennale nime panemisel. Tema aga väidab, et kuidagi oli see ikka isal mõttes, kas või alateadvuses. Ma ei tea, kas isa on „Bullerby lapsi” üldse kunagi lugenudki. Kui ta oleks Ollele oma lemmikraamatu järgi nime pannud, oleks mu venna nimi Dracula.
Minu nimi on küll kirjanduslikku päritolu, Agatha Christie on minu ema lemmikkirjanik. Ma pole aga kindel selles, kui hea mõte oli Ollel oma pojale just Joonatan Lõvisüdame järgi nimi panna. Mitte et raamat oleks halb või tegelane ebameeldiv, otse vastupidi. Aga mäletatavasti Joonatan sureb oma venda päästes ja tema vend sureb õige varsti pärast seda haiguse tagajärjel. Võib-olla mitte just parim inspiratsioon, aga noh, pole minu laps, ja lõppude lõpuks on nimi ju kena.
Minu ema on hambaarst ja isa … ma pean alati korraks mõtlema, millega mu isa tegelebki. Mu isa on alati olnud alalhoidlik ja üritanud jääda nii märkamatuks kui võimalik. Kõik tema juures on tavaline. Ta välimus pole meeldejääv, tema hääl pole kõlav ja ta töötab soojustusmaterjalide firmas … koordinaatorina? Jah, see peaks ta olema, ta istub kontoris, helistab ja tegeleb tellimuste ning väljasõitude ja muu säärasega. Kõik minu isa juures on ebamäärane ja jääb halvasti meelde.
See on omamoodi huvitav. Kuidas saab inimene nii hall ja märkamatu olla? Mida on tal küll varjata, et ta ennast nii nähtamatuks muudab? Ta naerab teiste inimeste naljade peale, aga ei ole kunagi ise mingit humoorikust üles näidanud. Ta on täpselt nii palju edukas, et normaalses koguses raha teenida, aga mitte nii ambitsioonikas, et teha midagi natukenegi põnevamat. Tal on perekonnas piisavalt autoriteeti, et me lastena tema sõna kuulasime, aga mitte piisavalt, et takistada meil teismeeas teda täielikult eiramast. Tal on mõni sõber, kõik temast karismaatilisemad, ta lihtsalt kuidagi liugleb nendega kaasa, noogutab ja naerab. Ma kahtlustan, et nad jätaks ta lihtsalt sinnapaika, kui neid ei seoks aastatepikkune suhe ja kohusetunne.
Ta on nii ebahuvitav, et mõnikord ta huvitab mind. Ta üritab ennast pidevalt keskpärasusega ümbritseda, erilisus kas häirib teda või ta eirab seda. Kui ma väike olin ja millegi loomingulisega hiilgasin, siis suhtus ta sellesse masendava ükskõiksuse ja tuimusega. Mul on üsna meeldiv lauluhääl ja väiksena olin ma küllalt andekas kirjutaja3. Minu ema oli kõigest sellest vaimustuses, isa aga käis minu koori esinemistel, tüdimus näol, samal ajal kui ema ta kõrval säras. Minu kirjutamisvihikuid luges ema kõva häälega ette, naljakate asjade peale naeru kihistades, uhkusest lausa üle keedes. Isa luges neid, kulm kortsus, justkui oleksid kuueaastase kirjutatud tobedused talle üle mõistuse.
Samas jällegi, kui ma ülikoolist paberid välja võtsin / välja kukkusin, oli ema täiesti pöörane ja tige, isa aga lihtsalt kehitas õlgu ega öelnud suurt midagi. Alles nüüd olen ma hakanud aru saama, miks see nii on.
Ma olin lõpuks ometi tavapärane. Kogu oma lapsepõlve olin ma olnud ebatavaline, aga nüüd tõestas minu ebaõnnestumine, et ma siiski olen tavaline. Lõpuks ometi mahutusin ma tema raamidesse, kus kõik on keskpärane. Nüüd töötan ma veel tüüpilisel „halli massi” töökohal ja ma mõtlen, et ka see rõõmustab mu isa. Midagi silmapaistvuses häirib teda. Võib-olla ta kardab.
Ollega on rahul nii ema kui isa. Ta töötab üsna tavalisel töökohal, ta pole kunagi mingite eriliste annete või heade hinnetega hiilanud, ent samas suutis ta edukalt läbida kõrgkooli ning teenib küllalt head raha, niisiis – kõik on rahul.
Ent siiski, mu isa eksib, arvates (ja rahulolu tundes), et Olle on sama
Äkki olen praegugi?