Juured erinevas mullas. Pia Pajur
Читать онлайн книгу.
mida öelda Imbi emale, miks ta koju minna ei saa. Et isa võib ta asja ees, teist taga maha lüüa, seda ta rääkida ei saanud, sest seda poleks ükski normaalne inimene uskunud. Kui ta oli oma kavatsuse Haimile ära rääkinud, vaatas see käekella ja ütles: „Kell saab varsti kümme, pead kiirustama. Tulen sind saatma.”
Nad läksid trammi peale ja jäid seisma tagumise vaguni tamburis nii, et Haim oli seljaga vaguni ja kõigi teiste sõitjate poole. Heli vaatas trammiaknasse ja nägi seal peegelduvat õnnetute silmadega kõhna nägu – ta tundus endale lausa võõrana. Püüdis siis reibast ilmet ette manada, aga samas mõtles, mida peaks ta tegema, kui Imbit pole kodus või nad kõik juba magavad. Imbi ema töötas vahetustega tekstiilivabrikus ja Heli ei teadnud, on tal see nädal hommikune või õhtune vahetus. Ühel juhul oleks ta juba tõesti võinud olla magama heitnud, teisel juhul poleks veel koju jõudnud. Ja Imbi ise võib oma poisiga olla kohvikus või kinos või jumal teab kus. Heli adus äkki kõhedusega, et vaid väga õnnelikul juhul saaks ta sealt öömaja.
Juba enne, kui tramm seisma jäi, nägi Heli, et Imbi korteri aknad on pimedad. Nad läksid trammist maha, läksid teisele poole tänavat, kust kogu maja hästi näha oli, ega teadnud, mida edasi teha. Pidasid vaid silmas maja ust, et mitte silmist lasta, kui Imbi peaks koju tulema. Pikapeale hakkas neil külm ning Heli tundis, kuidas lootusetus tas võimust võtab ja ta tuimaks teeb.
„Tead,” alustas Haim mõne aja pärast. „Mu ema on noorema vennaga praegu Leningradis. Vennal on seal mingi malelaager ning ema saadab teda ja külastab seal ka oma sugulasi. Nii oleme isaga kahekesi. Isa läheb hommikul ära väga vara, ta tavatseb oma tund aega enne tööpäeva algust tehases kohal olla. Mis sa arvad, kui ootaksime ära, kuni ta voodisse läheb ja uinub. Läheksime siis vaikselt sisse ja saaksid minu toas ööbida?” Kui Heli vaikis ja vaatas endiselt üle tänava Imbi maja poole, lisas Haim: „Hommikul jõuaksid tööle õigeks ajaks.” Ja kui Heli ikka vaikis, rääkis edasi: „Väga vaikselt ei peakski olema, sest isa teab, et ma koju tulen ja niikuinii veel köögis ja vannitoas käin.” Helil oli juba ükskõik, mis edasi saab, ning kui tramm peatusesse tuli ja Haim hakkas peale minema, läks ta tuimalt talle järele.
„Kus sa ise magad?” küsis ta trammiaknast välja vaadates, kui oli natuke sooja saanud.
„Mõtlesin, et samas toas. Ärataks isa tähelepanu, kui ma äkki venna toast sisse-välja käiksin. Kui sa tahad, võin ma põrandal magada.” Heli ei vastanud. Ta teadis niigi, et otsustada tuleb temal, ja ta kõhkles. Muidugi, nad olid ju armunud ja ükskord juhtub see niikuinii. Aga kui ta täna Haimile järele annab, kas see tähendab siis, et isa ei peksnud teda ülekohtuselt, vaid õiglaselt ja asja eest, arutas Heli mõrult. Enesekaitsevaist ärkas aga kohe ja ta tunnistas endale, et tegelikult mõtleb ta pahupidi ja vigaselt – just peksmise pärast on ta öö hakul siin tänaval ja läheb selle mehega voodisse. Sest see on ainuke koht, kuhu tal minna on. Aga tal on ju võimalus Haimile ei öelda ja öö seal lihtsalt ära magada, vaidles ta endale vastu. Tahtis ta ise üht või teist? Korraks tulid meelde isa hoiatused, et mehed valetavad maad ja taevad kokku, et oma eesmärki saavutada, ja kui nad on tüdruku kätte saanud, jätavad nad ta maha kui kulunud kinda ja lähevad uut kergeusklikku otsima. Samas meenus, kuidas kord Kadrioru pargis istudes oli ta Haimile öelnud, et jalad külmetavad, et tuleb minema hakata, ja kuidas Haim oli siis ta ette maha kükitanud, võtnud saapast ta ühe ja siis teise jala ja neile oma suu juures hingeõhku peale puhunud ning põues vastu oma rinda soojendanud. Heli oli hirmsasti kartnud, et ta jalgadel võib higihais ligi olla, aga ometi lasi ta Haimil oma jalgu hingeõhuga edasi soojendada. Tundus küll, et isa hoiatused Haimi kohta ei kehtinud, naeratas Heli sisemiselt ja vaatas Haimile otsa. See vaatas ta nägu ainiti ja valvsalt nagu alati, ainult murelikumalt kui varem.
Heli oli juba harjunud, et Haim teda ainiti jälgib, ning ta vaatas jälle trammiaknast välja. Tahab Heli end pöördumatult siduda selle targa ja paljukannatanud rahvaga? Või lööb araks, pöörab Haimile selja ja annab seega õiguse oma kurjale äkilisele isale? Heli püüdis mõtteid eelolevalt kõrvale juhtida ja mõelda homsele – kui isa päeval tööl on, toob ta asjad kodunt ära ning hakkab koos Imbiga otsima endale pikemaks ajaks peavarju.
Kuni Haimi peatuseni ei vahetanud nad enam ühtki sõna. Kell hakkas lähenema südaööle. Tänavad olid inimtühjad nagu ikka hilisõhtul vastu tööpäeva. Oma kodutänaval näitas Haim pimedaid aknaid ühe maja teisel korrusel – enda toa akent, siis venna toa ja köögi oma ning lõpuks isa-ema toa akent, mis oli ka pime. „Ootame veel natuke, et isa oleks kindlasti uinunud,” ütles ta.
Nad jalutasid majast mööda. Haim jäi seisma, surus Heli tugevasti enda vastu ning hakkas teda suudlema. Kui suudlused läksid ägedaks ja Helil oli raske hingata, lükkas ta Haimi endast eemale ning ütles hädiselt naeratades: „Sa sööd mu ära.”
Haim vastas hingeldades: „Sööksingi, kui saaksin. Siis ei saaks sind mitte keegi teine. Mitte kunagi.”
Heli jäi vaatama Haimi tumenenud nägu, mis mõjus äkki ähvardavalt. Aga juba võttis Haim tal käest ja nad kõndisid aeglaselt maja poole tagasi. Heli vaatas talle kõrvalt otsa ja rahunes natuke – mehe ilme oli jälle ettevaatlik ja tähelepanelik, küllap olid teda petnud tänavalaternate valgus ja varjud.
Nad hiilisid majja vaikselt nagu vargile. Esikus lükkas Haim Heli sisse ühest lahtisest toauksest. Tänavalt paistis nii palju valgust, et Heli nägi tervet seina katvat raamaturiiulit, laia kušetti padjavirnaga, kirjutuslauda akna all ning keset tuba lauda ja toole. Ta võttis ära kingad, lükates need tasakesi tooli alla. Sama hääletult pani oma mantli ja salli toolikorjule ning koti tooli peale. Siis jäi seisma ja toas ringi vaatama. Ta tundis, kuidas ta kogu kehast vabiseb, osalt õuekülmast, osalt eelseisva aimusest.
Varsti tuligi Haim. Ta andis märku, et Heli kõnniks hääletult, ning juhtis ta siis oma kuuldavate sammude saatel tualetti ja mõne aja järel vannituppa. Kui Haim ta tuppa tagasi tõi, nägi tüdruk ülestehtud voodit, üleni valget, ja seisatas, teadmata, mida teha. Haim tõmbas lahti raamaturiiuli all oleva lükandukse, võttis sealt riiulilt mingi rõivaeseme ja ulatas Helile. „Pane see selga, kui tahad. Ja heida magama, ära karda,” ütles mees sosinal ja lahkus toast.
Heli uuris, mis asi talle anti, ja taipas, et see on Haimi pidžaamapluus. Ta riietus lahti, pani pakutu selga ning puges teki alla. Suuril silmil vaatas ta võõrast tuba ja lage ning jälgis kogu aeg ust ja ootas. Pikapeale hakkas tal paksu vatiteki all soe, ka vabin kehas andis järele. Kas ta läks ikkagi mujale magama, imestas ta, teadmata, kas ta peaks sellest tundma kergendust või pettumust. Lõpuks vajusid ta silmad kinni. Ka kinnisilmi võib ju oodata, oli ta viimane mõte enne uinumist.
Kui Heli jõe äärest tagasi tuli, oli juba pime. Taevas kummus soojalt ja tumesiniselt ning üksteise järel süttis seal vilkuvaid tähti, algul vaevu märgatavaid ja üksikuid, tasapisi aina tihedamalt ja heledamaid. Heli seisatas, ajas pea kuklasse ja püüdis pilguga haarata ja mällu talletada seda sooja tumedat tähistaevast, millist ta kes teab millal jälle näeb – kui ta tõesti peaks suvila ära müüma. Metsas olid linnuhääled vaikinud, harva kostis vaid mõni huige või ebamäärane häälitsus. Alanud varakevadine öö jahenes, Heli tõmbas jopet tihedamini keha ümber ja läks aeglaselt majja. Ta pani kogu majas tuled põlema ja istus laua taha oma kaustikute juurde. Luges siit-sealt, käis vahepeal sahvris ja tegi endale klaasi viina toonikuga, luges jälle ja kõndis hajameelselt tubades ringi. Oli väga hilja, kui ta lõpuks lahti riietus, tuled kustutas ja voodisse puges.
HINGEPIIN
Kui Haim oli tol ööl lõpuks voodisse tulnud ja teda suudlema hakanud, oli Heli unesegasena ta suudlustele vastanud ja lõpuks pannud talle käed kaela ümber nagu palju kordi varemgi, kui Haim teda koju saatis ja nad hüvasti jätsid. Mis aga järgnes, oli Helile võõras ja ootamatu ning enne, kui ta õieti arugi sai, oli kõik läbi. Juba täiesti ärkvel olles märkas ta jubedusega, et kogu voodi ja ta kehagi oli märg ja kleepuv.
Nad lamasid natuke aega vaikides. Lõpuks pööras Haim end külili, seadis oma küünarvarre Helile pea alla ja püüdis teda enda ligi tõmmata. Heli uskus, et nüüd mees kohe vabandab ja ütleb midagi lohutavat ja head, aga see vaikis endiselt ja ainult vaatas teda.
„Ma lähen