Juured erinevas mullas. Pia Pajur
Читать онлайн книгу.
söed, kiirates mõnusat soojust. Heli võttis klaasist lonksu ja läks välja. Päike oli vajumas jõeäärsete hõbepajude taha, valgustades oma viimaste kiirtega lehtlat. Metsa alt sigines kevadõhtusse hämarust ning taevas suurte hõbepajude taga lõõmas loojangust. Heli tundis, et pikk päev, koristamine ning vanadest kirjadest ja päevikutest ülesäratatud mälestused on ta ära kurnanud. Istudes oli jahe hakanud. Ta tühjendas klaasi ja läks majja, peas ainus mõte – pugeda koheva teki alla, tõmmata end kerra, lasta lõdvaks ja uinuda.
Sageli kohtusid nad Haimiga raamatukogu lugemissaalis, kus oodates polnud vaja tänaval külmetada. Kui Heli oli oma lugemise ja konspekteerimise lõpetanud, saatis Haim ta koju. Pehmema ilmaga käisid nad jalutamas, vahel kinos, vahel harva ka kohvikus.
Kõige rohkem ajasid nad juttu jalutades, enamasti Kadriorus. Päris alguses tundis Heli vajadust kinnitada, et tal pole juutide vastu midagi, pigem vastupidi. Ta rääkis, et imetleb, kuidas juudid kokku hoiavad. Elatakse aastasadu võõraste seas, aga rahvas on ikka ellu jäänud. Haim oli meelitatud ja kinnitas, et kui näiteks Moskvas peaks üks juut jääma mingil põhjusel rahahätta, siis tarvitseb tal vaid oodata, kuni talle tänaval teine juut vastu tuleb. Kuigi nad varem kohtunud pole ja võib-olla ka elus rohkem ei kohtu, aitab üks alati teist. Heli oli väheke aega mõtlikult vait ja vastas siis: „Raha kohta ma ei tea. Aga mu sõbranna ema on rääkinud, kuidas eestlased käitusid sügisel 1944. Sakslased olid läinud, venelased olid kohe-kohe tulemas. Ja Tallinna elanikud põgenesid linnast. Kõik teed olid rahvast täis ja kõik aitasid üksteist. Sõbranna ema ütles, et see oli olnud nii liigutav.”
Seejärel rääkis Haim, kuidas ta ema oli teinud kord kotitäied kuivikuid, sest järjest oli kadunud inimesi ja salaja räägiti suurküüditamisest. Ja ühel päeval oligi isale öeldud, et rohkem pole vaja tööle tulla. Lihtsalt, et pole vaja ja kõik. Vanemad olid kindlad olnud, et nüüd ongi Siberisse sõit käes. Kolm ööd olid nad istunud pimedas toas riides, asjad pakitud ja oodanud, et auto sõidab maja ette ja hakatakse uksele prõmmima. Neljanda päeva hommikul oli keegi tulnud töölt ütlema, et tulgu isa jälle tööle. Miks ümber otsustati, ei tea nad siiani. Võib-olla oli insenere väga vaja, sest tegemist oli ju sõjatehasega.
Heli oli nõus kohvikusse minema ainult siis, kui neil õnnestus kahene laud saada. Sest kohvikus äratasid nad tähelepanu nii erineva välimuse kui ka keele tõttu. Pärast sõda läks oma paarkümmend aastat, enne kui Eestisse tulvaveena saabunud venelased õppisid kohvikus käima. Ja ega nad seda kohvi ja saiakese või ka pitsikese taga pikalt istumist ja jutuveeretamist kunagi õieti ära õppinudki – kohvikute keeleks oli ja jäi eesti keel. Aastaid hiljem mõtiskles Heli, et võib-olla siiski mitte kõik ei pidanud vene keeles rääkimist surmapatuks, ainult Helile endale tähendas hinges see reeturlust, mis rusus kui veskikivi.
Üldjuhul olid nad kõigi silmis Vene juut, kes pole vaevunud eesti keelt õppima, ja eesti tüdruk, kes vaevu vene keelt pursib, mistõttu vestluse ülevalhoidmine oli silmnähtav pingutus. See tekitas omakorda kohe küsimuse, mis ime pärast need kaks üldse koos on. Või täpsemalt, mis sel tüdrukul viga on, et ta selle juudiga on ja võõra keele tönkamisega vaeva näeb. Uurivad pilgud ja pikkamisi muigvele minevad näod ütlesid Helile selgelt, mida inimesed pidasid nende koosolemise põhjuseks. Heli tundis end neil puhkudel nagu alasti ning teiste pilkudest ja mõtetest määrituna.
Aga ainult inetute mõtetega asi alati ei piirdunud. Kord olid nad käinud äärelinna kinos ja sõitsid trammiga kesklinna tagasi. Vastupidi tavale sõita püsti seistes tamburis, kus sai rohkem omaette olla, läksid nad seekord pooltühja vagunisse ja võtsid istet. Mõlemad mõtlesid veel äsja nähtud filmile ja vaikisid. Järgmises peatuses tuli tagumisest uksest peale tööriietes nokastanud mees. Purjus inimese jutukusega püüdis ta konduktoriga laia juttu ajada. Kui see talle põlastavalt vaikides pileti müüs, läks ta purjus inimese lahkusega üle oma puuvene keelele. Konduktor pööras talle selja ja läks istus vaguni teise otsa. „Kõigil on paha tuju ja keegi ei taha minuga rääkida,” kurtis mees joodiku enesehaletsusega. Siis silmas ta Haimi ja Heli ning vakatas hoobilt. Tuli lähemale, istus pingile üle vahekäigu nende vastu, neilt silmi pööramata. Ta kogus end natuke ja hakkas siis mõnuga rääkima: „Kas sa näe, kes siin istuvad. Nagu turteltuikesed kohe. Aga tuikesed te nüüd kohe küll ei ole. Juba Eesti ajal olid vanadel juutidel armukesteks noored eesti tüdrukud ja nagu näha, maitsevad nad neile tänagi. Miks ka mitte, ega ma vastu ei vaidle. Aga sina, tüdruk, kes sa lased ennast …”
Heli oli juba purjus mehe esimeste lärmakate sõnade juures valvsaks muutunud. Kui mees neile lähenes, oli Heli tardunud ja palunud mõttes, et see karikas neist mööda läheks. Aga ei läinud. Inimesed trammis olid mehe sõnade peale pead pööranud ja kõiki kolme vaatama jäänud. Kui mees muudkui jätkas, mõtles Heli kiiresti, et väljumiseks peab ta mehest mööduma, ja kaalus, kas see peaks teda püüdma takistada. Haim oli aru saanud, et midagi toimub, aga mida mees täpselt räägib, ta ei mõistnud. Kui Heli rapsaki püsti tõusis, oli Haimgi kohe püsti, vaatas mehele süngelt otsa ja lasi Helil pingivahest väljuda, seades ennast võimalikult mehe ja Heli vahele. Et iga hinna eest käsikähmlust ära hoida, vaatas Heli mehest möödudes talle otsa pilguga, millesse koondas kogu raevu, milleks ta suuteline oli, ja imekombel nõksatas joodiku pea korraks tagasi ning ka suu jäi vait.
Siis nad olidki Haimiga tänaval ja hakkasid aeglaselt kesklinna poole astuma. „Mida see mees ütles?” küsis Haim. Alles tüki aja pärast vastas Heli: „Ah ei midagi.” Aga ise mõtles, et imelik, miks see joodik ütles „v a n a juut”. Haim on ju temast vanem vaid neli aastat ja natuke peale. Ta ise oli juba Haimi välimusega harjunud ega osanud öelda, näeb Haim mõnikord tõesti nii palju vanem välja. Käigu põrgu, mõtles Heli lõpuks väsinult, kes suudab keelata, kui inimesed näevad seda, mida nad tahavad näha.
Haimi välimuse üle juureldes ei jõudnud Heli kuhugi, sellega oli, nagu oli. Küll aga tõstis Heli üks ja teine kord üles keeleküsimuse. Haimile ei paistnud eesti keel just eriti külge hakkavat. Heli püüdis asjasse erapooletult suhtuda – neil pole olnud ei aega ega kohta keele õppimiseks. Aga käigultki oleks midagi võinud külge jääda, vaidles miski temas vastu. Rääkimata iseõppimisest, täiskasvanud inimene ju, lisas sama vastaline. Haim ise pööras mõnikord keeleõppimise või õigemini mitteõppimise naljaks, teinekord tunnistas puhtsüdamlikult, et ta pole tõesti suurt edenenud. Kui ta aga kord nimetas, kuidagi poolnaljatamisi ja pooltõsiselt, et pole halbu õpilasi, on vaid halvad õpetajad, pani Heli seda pahaks ning tahtis hüvasti jätta. Haim vabandas ja andis uusi lubadusi ning rääkis pikalt-laialt, mida ta kõik hakkab keele osas ette võtma ja mida tõenäoliselt juba homme teeb ja nii see asi seekord jäi.
Mille järgi õpetaja, kui ta siiski venekeelses koolis mõnikord olemas oli, võõrkeele hinde tunnistusele pani, jäi Helile saladuseks – tegi ta seda näo järgi või käitumise järgi või siis selle järgi, kuidas õpilase teised hinded olid, ei tea. Oli kuidas oli, aga Haimi eesti keele hinne keskkooli lõputunnistusel oli hea. Mitte isegi rahuldav, millest oleks võinud kahtlustada, et see võib olla üks hädisevõitu kolmekene, vaid just hea. Haim kurtis, et kõik eestlased, kellega ta oma elu ajal oli kokku puutunud, oskasid alati mingilgi määral vene keelt ja läksid temaga rääkimisel kohe sellele keelele üle. Sellepärast, et mingit muud keelt oskav venelane oleks kahel jalal kõndiv ime, mõtles Heli omaette kibestunult.
Aga ka Heli endaga oli naljakas lugu. Kuigi veidi teistmoodi. Tal olid keskkoolis olnud kõik hinded neljad-viied. Välja arvatud üks aine – vene keel. Kui näiteks inglise keeles sai ta õppimata vastates nelja ja õppinuna viie, siis vene keele hinded kõikusid pidevalt kahe ja kolme vahel. Muidugi oli vene keel raske nii erineva tähestiku, terve karja sibilantide kui muudegi oluliste erinevuste poolest. Seitse susisevat häälikut ja igaüht tuli susistada isemoodi, see oli Heli meelest üle mõistuse. Kuid südamepõhjas oli Heli veendunud, et selle aine nadide tulemuste põhjus oli psühholoogiline. Isegi, kui sellest endale selgelt aru ei antud, oli puudulik vene keele oskus alateadlik vastuhakk suurrahvaliku sunni vastu kõik teised rahvused jõuga ja vene keele abil venelasteks teha.
Keeltega seotut mõttes arutades turgatas Helile pähe hiilgav idee, et ta võiks hakata õppima ivriiti või jidišit, sest Haimi emakeele õppimine oleks olnud vahva. Vaevalt, et nende jutuajamine sel juhul niipea ladusamaks