Juured erinevas mullas. Pia Pajur
Читать онлайн книгу.
oli muidugi selge, et eestlane ta pole. Ja jumal temaga, olgu kes tahes, olgu või venelane, mõtles Heli, niikuinii lahkub ta sealt peolt kohe.
„Selle tunneb ju kaugelt ära,” ütles Vello ja tundus olevat riivatud.
„Küllap ta on TPI tudeng, kuigi ta endast midagi ei rääkinud,” ütles Heli õlgu kehitades. Ja Vello tundus olevat veel rohkem riivatud. Muidugi, sest temal oli kõrvale panna ainult kutsekooli lõputunnistus. „Kes sulgi keelab tudengiks hakata,” viskas Heli ninakalt, asudes äkki ei tea miks oma uue tuttava poolele.
„Kas peaksin oma töötasu vahetama stipi vastu või? Ja tantsimise asemel istuma kõik õhtud raamatukogus?” ärritus Vello.
„Tee, nagu heaks arvad. Enda elu, ise tead,” taandas Heli end tema probleemidest.
Orkester alustas uut pala ja Vello selja tagant lähenes kiiresti jälle see tõmmu poiss ning jõudis kummardada Heli ees enne Vellot.
Nii ei tulnudki Helil ja Imbil kohe lahkumisest midagi välja. Imbi oli leidnud endale väga entusiastliku tantsitaja ühe nosuninalise vene noormehe näol ning Heli tantsis vaheldumisi Vello ja oma uue tuttavaga. Vellot aga Heli uus tuttav ärritas: „Kas tahad, ma lähen poetan talle paar parajat sõna?”
„Missugused paar sõna?” päris Heli kahtlevalt, sest ta ei saanud aru, on Vellol tõsi taga või ei ole. „No näiteks, et jätku mu tüdruk rahule.”
„Vello, jäta. Ma ei ole mingi sinu tüdruk.”
„No minu oma ikka rohkem kui tema oma,” ütles Vello juba lõõpimisi.
„Ma ei mäleta, et oleksin tüki endast kunagi sinule kinkinud,” oli Helil kerge vastata, sest nad polnud kunagi suudluseni, veel vähem kallistuseni jõudnud. Ainult tantsinud, lõõpinud, jälle tantsinud.
„Vähemalt ma tunnen sind kauem,” läks Vello tõsisemaks.
„Mitte nii pikka aega, et seda keegi kunagi ületada ei jõuaks,” nokkis Heli edasi.
Vello oli väheke pingsalt vait, siis jätkas: „Me sobime hästi kokku. Saad sa aru, Heli, me oleme ühesugused. Meil on hea koos tantsida. Ja ka teistel on meid hea vaadata.”
Oli Vello viidanud sellega uue tantsukaaslase tüsedusele? Või võõra poisi tõmmule jumele ja sitikmustadele juustele? Võrreldes Vello üle pea kammitud rukkikarva sirgete juustega? Igal juhul tundus Vellol tõsi taga olevat, aga Heli nokkis teda edasi: „Ühesugune on igav, võõrapärane on uus ja huvitav.”
„Võõrast sa ei tunne. Sa ei tea sedagi, kust otsast teda kartma peaks,” pahvatas Vello.
Niisugune ägedus oli Helile juba liig ja ta ägestus: „Mida põrgut peaks mul olema sellelt poisilt karta? Oma raha ma ju talle hoiule ei anna. Pealegi mul pole sellist raha. Mingeid muid puid-maid meil jagada pole ega tulegi. Et äkki on liiga tark? Aga siis on ta minule just eriti huvitav. Saan ehk isegi tema najal targemaks,” lõpetas Heli pahaselt kogu teema. Alles hetk hiljem jõudis talle kohale, et oli Vellole halvasti ütelnud ja ainult sellepärast, et üht võhivõõrast kaitsta. Sisimas teadis ta muidugi kohe, miks ta nii oli käitunud. Kõik raamatud ja filmid rääkisid sellest kogu aeg. Kohutavast ülekohtust, ebainimlikust julmusest ja tapatööst. Mis kõik oli tabanud ühtainsat mööda maailma laiali pillatud väikest rahvast. Kui Heli mõtles juudi rahva ajaloole, vaatas filme või luges sellest, tuli talle alati ängistus peale. Kuidas küll oli niisugune õudus saanud sündida, ei suutnud ta mõista. Ja iga juudi vastu, keda ta juhtus kohtama kas või juhuslikult tänaval, tundis ta poolehoidu. Ja süütunnet – kõikide mittejuutide nimel.
Viimasele tantsule tuli Heli paluma uus tuttav, olles end varakult seadnud seisma lausa tüdruku kõrvale. Seks ajaks oli Helil juba selge, et see poiss teab vaid üksikuid eestikeelseid sõnu ja et temaga saab seepärast rääkida ainult vene keeles, milles jälle Heli polnud kuigi kodus. Poisi nimi oli Haim. Heli oli seepeale öelnud, et pole sellist nime varem kuulnud, ja saanud selgituse, et see on vana juudi nimi ning seda kandnud juba ta raamatukaupmehest vanaisa, et juutidel on komme panna vanaisa nimi esimesele pojale. Kui Haim viimase tantsu ajal küsis, kas võib Heli koju saata, siis tüdruk kõhkles hetke – mitte Vello hoiatus, küll aga vene keel oli siiski mõjunud – aga vastas ikkagi jaatavalt ning andis Haimi palve peale ta kätte oma riietehoiu numbri.
Kui nad riides olid, vaatas Heli oma uut tuttavat silmanurgast veel kord hindavalt – vene keelest hoolimata midagi otse venelaslikku Haimi väljanägemises ehk polnud. Aga pimedalegi oli selge, et ühest rahvusest nad küll pole. Poisis polnud ka midagi silmatorkavalt juudilikku, kuigi Heli poleks osanud öelda, mida ta juudilikuks peab. Võib-olla hirmkallist materjalist mantlit või rasket kulduuri? Või uhkeldavat klotsersõrmust? Kuigi viimast oli ta näinud pigem mõne edeva ja ülbe eesti mehe sõrmes. Aga võib-olla oleks Haim pidanud hoopis olema pikk ja väga kõhn ja kannatustest natuke vimmas? Jäta ometi, see on absurdne, noomis Heli ennast. Haimi tavaline tume mantel oli ilmselt juba mõni aasta vana, sõrmust ega uuri tal polnud ning barett andis välimusele hoopiski boheemluse hõngu. Kuigi jah, sellise baretiga käisid pigem Leningradi või Moskva tudengid. Või hoopis noored vene teadlased. Eesti mehed kandsid baretti teisiti ja üldse olid eestlastest baretikandjad tavaliselt hoopis kunstnikud. Nii ei jõudnud Heli oma aruteluga õieti kuhugi. Nad väljusid koos õhtusele tänavale, küllap mõlemas huvi ja ootus.
Koduteel sai Heli teada, et Haim õpib viimasel kursusel laevaehitust ja instituudi lõpetamiseni on tal jäänud pool aastat. Niisiis polnud see võõrapärane poiss mingi tuulepäine esmakursuslane, kellest ei tea, kas ta üldse kunagi diplomini jõuab. Veel sai Heli teada, et ta isa on teist põlve laevaehitaja, pärit Odessast, kust suunati tööle Leningradi ja pärast sõda Eestisse Nõukogude Liidu Atlandi kalalaevastikule remondivõimalusi looma.
„Siis olete ammu Eestis,” imestas Heli.
„Jah. Võib öelda, et kogu oma teadliku elu,” ütles Haim rahulolevalt.
„Aga keelt pole ära õppinud?” ei saanud Heli vakka olla.
„Vanemad panid mu vene lasteaeda, sealt läksin vene keskkooli ja ka praegu õpin vene rühmas. Laevaehitust eesti keeles üldse ei õpetatagi.”
Helile tuli peale tuttav lämmatav tunne – agressiivse suurrahva pealetung kui ähvardav tulvavesi, mis võtab tükk-tükilt maad ta emakeele ja rahva jalge alt. Ja kuigi tahtmatult, aitab ka Haim sellele kaasa. „Aga eesti keel on ajalehtedes, tänaval,” alustas Heli ja tundis samas, kuidas ta ägestub: „Kas see ei tee uudishimulikuks, ei pane keelt õppima? Juudid oskavad ju tavaliselt mitut keelt.”
Heli ägeduse peale oli Haim ettevaatlikult vait. Lõpuks ütles aegamisi: „Eks ma natuke olen püüdnudki õppida. Selge muidugi, et seda on vähe. Aga üksi õppida on raske. Nüüd ma mõtlen, et ehk olen ma lõpuks leidnud endale õpetaja?” Ja ta vaatas Helile otsa, paluvalt, äraootavalt, sisendavalt. Heli ägedus andis järele ja kui Haim lõpuks ütles, et ta tahaks Heli ka edaspidi näha, leppisid nad kokku järgmise kohtumise.
Kui Heli koju jõudis, virgus kasuema ja kutsus ta oma voodiveerele istuma ja peouudiseid rääkima. „Kas said ikka tantsida?” küsis ta kõigepealt.
Kui Heli jaatas, küsis ta põnevusega nagu mingi seikluse kaasosaline: „Räägi, kes need poisid olid ja missugusel poisil sa end koju saata lasid.”
Heli rääkis ühest ja teisest, aga hoidus miskipärast ütlemast, et kojusaatja oli juudi poiss. See varjamine oli tulnud tahtmatult ja Heli tajus, et miski Haimiga seotut kriipis ta õiglustunnet. Nagu oleks tegu olnud petukaubaga, mida peab häbenema: üliõpilane – jah, arukas ja heatahtlik – jah, ilmselt ka samasuguse maailmavaatega – jah, aga samas – võõras keel. Ja see on ta isamaa vallutajate, küüditajate ja ülbitsejate keel. Kas keel ja meel pole omavahel seotud? Juudid, kes on ise kannatanud, on ometi abiks teiste kannatuste jätkamisel, ehk suurendamiselgi. Miks? Heli arutas asja ühe ja teise kandi pealt veel voodiski. Kuni uni ta lõpuks muremõtteist vabastas.
JÕNKLIKUL TEEL
Õhtuks oli Heli rampväsinud. Varane tõusmine, pikk sõit ja seejärel päev otsa kütmine, riisumine, tuulutamine, pesemine olid oma töö