Deemoni märk. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
ma talle ütlen. Kuid ma ei pidanudki midagi ütlema. Ta ütles ise.
„Ma teadsin, et sa helistad.”
Leppisime kokku, et kohtume minu juures järgmisel päeval, mil ema pidi hilisõhtuni tööl olema.
Kõne lõpetanud, vajusin voodile pikali ja püüdsin mõelda, mida ma just praegu teinud olin. See oli tegelikult vaid üks lüli selles tegudeahelas, mis viitas sellele, et ma ise juba uskusin, et minuga on midagi lahti. Ma olin lasknud Eval end kaasa viia, nuhkisin pooled ööd internetis, otsides meeleheitlikult materjali, mis mulle midagi seletaks, olin otsinud läbi isa kirjutuslaua sahtlid ja nüüd olin leppinud kokku hüpnoosi tüdrukuga, keda ma peaaegu ei tundnud. Ja mul ei olnud sellest mitte kellelegi rääkida. Brita peaks mind hulluks ja lubaks pühalikult mind iga päev hullumajas vaatamas käia. Eva… Ma ei tundnud teda piisavalt, et teda oma hirmudesse ja kõhklustesse pühendada, kuigi ta kahtlemata usuks mind. Ema? Seda ei osanud üldse arvata, mida ema selle kõige peale ütleks. Ilmselt sarnaneks tema reaktsioon kõige rohkem Brita omaga, pluss veel see, et ta asuks uurima kirjandust, mis käsitleb füüsilise ja psüühilise haiguse koostoimimist. Ma ei saanud seda emale teha. Vähemalt mitte nii kaua, kuni ma seda varjata suudan.
Andreas oli muidugi täielikult välistatud. Kuigi just talle oleksin soovinud kõige rohkem rääkida, mis toimub. Aga ma ei saanud riskida tema kaotamisega. Pidin püüdma seda edasi lükata nii kaugesse tulevikku kui võimalik.
7
„Oled sa valmis?” Liisbeth rüüpas viimase tilga teed ja asetas siis kruusi lauale.
Ma ei olnud, kuid mis mul üle jäi? Noogutasin hädiselt. Liisbeth oli teed juues mulle üldjoontes seletanud, mida hüpnoos endast kujutab, kuid sellegipoolest olin ärevil. Ma ei teadnud, mis minuga toimuma hakkab. Ma polnud isegi kindel, kas ma saan teda usaldada. Ta võib mind samahästi tapjarobotiks programmeerida. Või läheb midagi viltu ja… Ma isegi ei teadnud, mis siis juhtuda võib, kuid olin kindel, et ei midagi head.
Sellegipoolest sättisin end tugitoolis veidi mugavamalt istuma ning siis hakkas Liisbeth numbreid lugema. Ma sisendasin endale, et ma ei jää magama. Korraga ei tahtnud ma midagi teada. Veel vähem tahtsin langeda abitusse seisundisse, kus minu alateadvusesse on vaba tee. Kuid juba number viie peal teadsin, et ma ei pea vastu. Ma ei suutnud enam silmi lahti hoida ja tundsin, et kogu mu keha vajus nagu pehmesse vatti. Seejärel ujusin pimedusse, mind justkui tõmbas selle poole. Lisaks tajusin kummalist õnnetunnet. Midagi sellist polnud ma kunagi varem tundnud.
See lõigati hetkega läbi. Sama kiiresti, kui see oli alanud, tundsin ma, kuidas miski tõmbab mind tagasi. Põrkusin kuhugi vastu. Ma ei tahtnud lahti lasta. Võitlesin selle vastu samamoodi nagu hüpnoosi alguses.
Kui ma silmad avasin, nägin Liisbethi mulle otsa vahtimas. Tema silmis peegeldus hirm.
„Mida sa nägid?”
„Ma ei mäleta eriti.” Ma tõesti ei mäletanud. Ainuke, mida mäletasin, oli see, et see oli midagi head. Et pool mind oli sinna maha jäänud. Ja et ma olin seal täiuslik ja kuidagi nagu kuulusin sinna. Kus iganes see „seal” siis ka ei oleks.
Ma olin seal olnud täiuslik. See oli imeline tunne. Nii imeline, et ma ei osanud seda seletada. Ma vaevu mäletasin seda.
„Püüa meelde tuletada!” Liisbeth vaatas mulle tungivalt otsa. Ta põsed õhetasid ja ta näperdas veidi närviliselt oma käevõru.
„Aga mida ma rääkisin? Kas sa ei küsinud siis mu käest midagi?” Mulle meenus meie eesmärk – teada saada midagi mu mineviku või olemuse kohta.
Liisbeth vaatas mulle veidi ebalevalt otsa. Ta enesekindlus ja kogu ta gooti tüdruku imago oli hetkega kadunud. „Ma ei saanud,” sõnas ta viimaks. „Sul oleks nagu mingi blokk peal olnud. Ma ei saanud su alateadvusele ligi. Kas sa tõesti ei mäleta midagi?”
Raputasin pead. „Ma ei mäleta ühtegi konkreetset detaili, kuid mul oli seal hea olla. Oleksin nagu koju jõudnud. Ma arvan, et neil oli õigus. Su õel ja ta kambal.”
Ma polnud mõelnud, kuidas ta võiks reageerida. Kuid seda ma poleks küll arvanud, et ta lihtsalt jõllitab mind ja vajub seejärel diivanile istuma.
Ma naeratasin. „Sa arvasid kuni praeguseni, et see on jama, eks?”
Ta vaatas mulle natuke süüdlaslikult otsa. „Ma ei tea, mida ma arvasin,” sosistas ta. „Ma vist ei uskunud tegelikult, et see on päriselt olemas. Aga see, kuidas sa lihtsalt kadusid ja ma ei saanud mitte midagi teha…”
Alles siis, kui Liisbeth oli koju läinud ja ma olin võtnud talt vande, et ta sellest mitte kellelegi ei räägi, tajusin viimaks kogetu tähendust. Ma ei teadnud enam, mida endast arvata. Ma ei teadnud, mida oma elust arvata. Mida oma tulevikust arvata. Korraga tundusid seitseteist elatud aastat täiesti tühisena. Olin taas alguses. Ma ei olnud enam seesama inimene. Ma ei teadnud, kes ma olen, kuid enam ei olnud ma kohe kindlasti seitsmeteistaastane koolitüdruk Tallinnast. Ma olin midagi muud. Midagi vahepealset, ma olin piiril. Piiril, mis lahutas mind kahest erinevast maailmast – ühest, kuhu ma enam ei kuulunud, ja teisest, kuhu ma veel ei kuulunud.
Ma pidin alles õppima seda teist maailma tundma. Ja mul polnud aimugi, kes mulle seda õpetada võiks.
Juba järgmisel päeval otsustasin, et pean seda veel kord kogema. Seekord pean püüdma meelde jätta, mida ma näen või kuhu ma lähen, et näha oma alateadvuse sügavikku.
Liisbeth tuli ka seekord minu juurde. Ta oli peaaegu sama põnevil kui ma isegi.
„Püüa kõike, mida sa näed või koged, kuhugi reaalsesse kohta talletada,” soovitas ta.
„Mida sa sellega silmas pead?” Olin nii ärevil, et mu suu kuivas.
„Kui sa paned hüpnoosi ajal nähtu kuhugi kohta – ükskõik kuhu, kasvõi mõnda päriselt olemasolevasse sahtlisse või kappi, siis tekib sul selle kohaga side ja see tuleb sulle hiljem seoses selle kohaga meelde.” Ta tegi kahtleva grimassi. „Ma ei tea, kas see sinu puhul ikka mõjub. Ma ei tea, kuhu sa lähed – kas enda alateadvusesse või kollektiivsesse.”
„Kollektiivsesse?”
„See on kõikidel inimestel ühine, see sisaldab inimsoo ühisest minevikust pärit kogemuste jälgi…” Ta vakatas. „Ma ei tea, võib-olla lähed sa hoopis inglite alateadvusesse.”
Ma ka ei teadnud. Aga ma mäletasin, et seal oli hea. Teadmine, et tunnen kohe uuesti sedasama tunnet, oli nagu oodata narkomaanina uut kohe saadavat doosi või lapsena jõulude ajal kingitust. Ma vähemalt uskusin, et see on umbes sama tunne. Aju keemiline sõltuvus. Tundsin midagi naudingusarnast juba enne, kui seanss oli alanud.
Seekord läksin ära juba vist number kahe ajal. Just nimelt – läksin. Midagi sooja ja sumedat tõmbas mind endasse. Tajusin emotsioone, mida ma ei olnud päris elus kunagi tundnud. Mõistsin, et just seal ongi minu päris elu. Keset küütlevat valgust ja mahedaid sosinaid. Tundsin, justkui ma hõljuksin kaalutuna sumedas lõunamaa öös, teades, et mul on kõik, mida ma soovin, ja et mul ei saa kunagi sellest küllalt.
Seekord oli lahkumine veel raskem. Hoidsin sellest kinni kogu jõuga, mis mul oli. Ma ei tahtnud lahkuda. Kartsin, et ei mäleta pärast midagi. Ma ei olnud kuhugi midagi talletanud ja ma ei teadnud, mida ma teinud olin. Kõik, mis mul sellest hiljem meenus, oligi vaid see hirm – hirm, et ma ei mäleta midagi.
Silmad lõpuks avanud, märkasin ma, et Liisbeth oli näost valge ja ta pilgus peegeldus peaaegu õudus.
„Mis juhtus?”
Liisbeth avas akna ja süütas suitsu, ta ei ütelnud tükil ajal midagi.
„Kus sa olid?” küsis ta viimaks ja ma märkasin, kuidas ta käed värisesid.
Kehitasin õlgu. Mul polnud aimugi, kus ma olnud olin.
„Ma kartsin, et ei suuda sind enam tagasi tuua.”
„Ma ei olnud ju kaua ära.”
„Kaua?!” Liisbeth viskas koni aknast välja ja peaaegu hüppas minu poole, jättes endast nii veel ebastabiilsema mulje. „Kas sa tead, mis kell on?!