Hingede rändamine. Friedebert Tuglas
Читать онлайн книгу.
ümber maa ning meri taevarannani.
Lossipäälist terrassi piiras hambuline saratsiinimüür. Siin-sääl tõusid üksikud ehitusosad kõrgemale, kumerdudes kupliteks või teravnedes tornideks.
Puud haljendasid, võttes paiguti parkide ulatuse. Väätkasvud punusid kaaresid tornide vahel. Purskkaevud sulisesid, niisutades viljast loogas palmisid. Punased riidevarjud kirendasid tiikide rannul kui telgid päikese all.
See oli loss, mille oli rajand monumentaalselt printsessi vanaisa, kuningas Jacopo Carvane, ja mille raffineerind onu, asevalitseja Leandro Malaspina.
Vanaisa oli ehitand sünge saratsiinilossi, ümbritsend selle vallikraavidega ja varustand tõstesildadega. Nagu kotkapesa kaljutipul, nii valitses loss üle linna ning maa.
Onu purustas süngete müüride suured jooned, luues lugematuid kõrvalehitusi. Ta muutis vallikraavid tiikideks ja tõstesillad rippuvaiks väätkasvuvanikuiks.
Ta rajas terrassidena laskuvad aiad üle linnamüüride mereni. Ta ehitas õhulisi paviljoone parkidesse, lõi uusi väljavaateid läbi tihnikute ning salapärastas puiealuse.
Ta asutas raamatukogud, maaligalleriid ja kaelkirjakute aiad. Ta pani grottidesse vastukajad, lõhnastas purskkaevud ning värvis tiikide veed.
Ta tellis mere tagant muusikamehi, silmalummajaid ja tulevärgitegijaid. Tema ajal rajas jumalik Gozzi teaatri ning tegutses maalimeister Callot.
Ernst Theodor Amadeus oli teda külastand, ja just siin skitseeris lord Beckford oma suurepärase „Vatheki”. (On vale, kui selleks peetakse Fonthill-Abbeyd.)
Kesk neid lõbusid ja tõsiseid harrastusi oli ta muutnud oma elu fantastiliseks kui muinasjutt.
Tema järeltulija ei muutnud enam midagi. Ta leppis ainult sellega, et oli ise muinasjutuna fantastiline.
Printsess peatus hetkeks avakatuksel, et lasta pilgul liikuda üle ümbruse.
All punasid kolmel pool linna katuksed ja tiirlesid kitsad tänavad. Jõgi lõikas sildadest poolitet paelana läbi majaderäga ja suubus merre.
Läänes valendas linna müüri taga mere rannal madal liivik, et paisuda kõrgemal punaseks kõrveks. Selle taga peitsid lumiharjalised mäed taevaranna kui valge hammasrivi.
Põhjas tõusid helerohelised viinamäed nagu maastiku rinnad. Nad kadusid kaugusse, pigistet lumimägede ja idas laiuvate metsade vahele.
Kuid mida rohkem lõuna poole, seda kiduramaks laskus mets. Algasid rannatud maremmad, mille kõrkjastik oli paiguti kui bambusmets. Igavesti magavate loikude kohal paistis päikese all ruskav auruvine. Aurus liuglesid flamingo-siluetid.
Sood lõppesid musta rannajoonega, mis tõmmat kui tušipintsliga. Avanes meri, loorit piim-udusse, millest paistis veevälja safiiriline sina magusana ja kutsuvana.
Kaugel taevarannal, pool meres, pool taevas sinetas saar lossikuplitega, päikese helenduses nagu läbipaistvatega. See oli kuninglik meriloss, imeväärseni kui muinasjutt.
Merilaht tungis kolmnurgana linna. Lahe üle oli heidet torniline kaarsild. Siinpool silda avanes sadam, täis laevu lippudes, kullat galeere punaste baldakiinidega ja kehvu kalamehe-paate päras kuivavate võrkudega.
Sadamas segisid inimparved kõigist ilma äärtest: moorlased suurte turbaanidega, asiaadid punaseks värvit habemetega ja sünged, altkulmu vaatavad melanchleenid, kelle kodumaal sajab ainult jääd.
Eemal lahes kaugenes avat purjeil kolm laeva taevaranna joone poole. Nad vähenesid ühtsoodu, et muutuda lõppeks olematuiks.
Printsess vaatas nende järele, ja ta silmist paistis, nagu oleks tal võind olla isegi täitmatuid igatsusi.
Ah, purjetada ühes nende laevadega, kaduda taevaranda, tundmatute maailmade poole, et muutuda otsekui olematuks… Kuid, võib olla, teostab ta sellegi igatsuse juba homme…
Sel silmapilgul kuulis printsess Trastullo sauelööki vastu kivitahvlit nagu halastamatut käsku. Ja ta alistus, astudes terrassi lõpul ülenevasse nõukogusaali.
See oli sünge ruum, säilund puutumatuna veel vanaisa päivilt. Ta võlvid kaardusid mustadena pää kohal, kitsaist aknaist voolas kollast, kopitand valgust.
Ainult Callot maalit riigimeeste portreed elustasid seda sünget ruumi. Kuid meister oligi siin väljendand kogu oma geniaalsuse. Ei iial ole ta olnud nii vaimurikas, kui ses poliitilise commedia dell’ arte tüüpide seerias!
Millised lõustad ja mihukesed poosid, mida peitsid maskid ning purpurmantlid! Mõni lõug oli nagu terve sõjakäik ja mõned silmad nagu kogu riigipööre. Meister oli tarvitand rohkem mürki ja verd kui värve. Mõne portree oli ta maalind palja intriigi sapiga.
Ministrid ja väepäälikud istusid printsessi saabumisel nõupidamislauas ja lasksid valitsuse üldist ninatubakatoosi ringi käia.
Saatkond lahkus, üksi Joujou hüppas leentooli, et võtta osa nõupidamisest. See oli tema armsam magamiskoht.
Printsess laskis pilgu üle valitsuse, mille oli pärind suurelt osalt juba vanaisalt.
Tema paremal käel istus siseminister krahv Moncrif. See oli mõruilmeline vanamees, terava lõua otsas pikk ja kõhn kitsehabe. Tema vöö vahel oli viis püstolit. Pitskrae ta kaela ümber oli nagu sakiline linnamüür.
Printsessi pahemal käel asetses välisminister krahv Balletti, mees ebamäärase vanadusega. Ta oli keha ligi olevas mustas ülikonnas, vööl põueoda ja mürgipudel. Ta kandis musta maski, mille tagant kostis ebamäärane hääl.
Kahel pool laua otsas istusid maršall Tabacchino, kelle nina nuustubakas, ja admiral Bravo, kelle suletutid kübaral kõrbend püssirohust. Nende näod olid nagu päikeselõõsas ja rajuilmus tuuldund viinakotid.
Otse printsessi vastu üle laua nõjatas seljatoele lord Byron – sisimate asjade minister. Ta oli ainus valitsusliige, kelle printsess ise kutsund ametisse. Tema must juus pöördus kõrva juures kergemeelse lokina põsele. Ta oli riietet väljaspool aega ja kohta kõige uuema moe järele. Tema suurel dekolteel roosatas Püha Amori ordumärk, mis annetet haruldaste teenete eest.
Printsess avas ühelhoobil koosoleku ja šokolaadikarbi.
„Nii siis, mu herrad,” lausus ta, pistes šokolaadi ahvi suhu, „riigis on kõik rahulik, nagu ma kardan.”
„Riigis on kõik rahulik!” põrutas krahv Moncrif rusikaga lauale. Selle eest vastutan mina!”
„Kas tõesti?” kihistas krahv Balletti imestades maski tagant. „Vabandage, olen siis eksind. Ah, see informatsioon on aina puudulik!”
„Mis tahate sellega öelda, krahv Balletti?” müristas krahv Moncrif väljakutsuvalt.
„Mitte midagi, täiesti mitte midagi,” libistas krahv Balletti, keereldes leentoolis. „Olen vaid kuulnud, et mustade saarte taga on näht meriröövlite laevu ja valgete mägede taga liiguvad beduiinid. Kuid ma ei taha sellega midagi öelda.”
„Meriröövlid ja beduiinid?” imestas Moncrif „Kuid need on ju välisasjad, herra krahv Balletti!”
„Seda küll, seda küll,” kihistas Balletti, „kuid nad kipuvad saama siseasjadeks, herra krahv Moncrif – he he he!”
Kõnelus oli riivand kohe alguses kõige valusamat punkti. Ja sedamaid segunesid vaidlusse admiral Bravo ning maršall Tabacchino.
Nad olid vastolus nagu maa ja vesi. Nende sõjamehelik iroonia oli mürgine ja järsk. Ning nende teened riigi püstipüsimisel olid suuremad kui riik ise.
Maršall soovitas asuda kõrve valdamisele laevastikuga, admiral aga meriröövlite vastu minna ratsaväega. Näis, nagu oleksid nad siinsamas üle laua tahtnud alustada lahingut.
Õhus tundus juba nii palju püssirohu suitsu, et ahv leentoolis aevastas.
Printsess oli kõige lõbusamas meeleolus. Algusest pääle oli koosolek muutund huvitavamaks, kui oleks võind arvatagi. Poliitika polnud kaugeltki nii fantaasiavaene asi! Ja printsess süvenes temasse vallatleva tõsidusega.
Eriti