Hingede rändamine. Friedebert Tuglas
Читать онлайн книгу.
oli mustal täkul, kelle palmitset lakka oli põimit pisukesed punased roosid ja pää ilustet suurte sulgedega. Sadulavaiba narmastes tilisesid hõbedased kellukesed.
Prints ise kandis lühikest musta, kullaga tikit mantlit, mis heidet selja taha. Tema sinisest siidist käiksed olid puhvit nagu pilved. Ta kandis punast beretti sulgedega ja hoidis kinnastet käel lumivalget sküütia kulli.
Võiks peaaegu öelda, et ta oli maalit Benozzo Gozzoli poolt.
Tema taga ratsutasid Florimond, Leandro ja Lelio. Esimene oli kostümeerit keigariks, teine paažiks.
Nendele järgnesid kütid ja koerapoisid. Vanemad jahimehed olid riietet türklasteks, nooremad nuublasteks. Koerapoisid ratsa ja jala hoidsid jahikulle ning talutasid koeri.
Punased, valgetäpilised bretooni koerad rabelesid janust edasi tormata. Karvased griffon-koerad urisesid nagu ahelaid ragistades. Ja vesihallid berberi hurdad vigisesid ning nuuksusid nagu niiskesilmised lapsed.
Seltskond kihutas läbi linna. Hobused lendasid galopis; koerapoisid jooksid kõigest jõust, veetud kihutavaist hagijaist; suletutid lehvisid.
Igalepoole keerlesid linna muinasjutulised tänavad. Majad olid vahel kui mänguasjad, üleni maalit fassaadidega; vahel kui sünged kivimäed, ilma akendeta-usteta. Tänavad laskusid lohkudesse ja tõusid küngastele.
Üle tänavate ulatusid rõdud ja galleriid. Suured sildid viinakobarate, kannude ja metsloomadega küündisid kesktänavani. Lahtistest ustest nähti kuldseppi, kannumeistreid ja nahaparkaleid tööl. Kõrtsides istusid mehed jorutades kruuside ümber.
Jõe sild oli piirat kahelt poolt mitmekordsete majakestega, mis kuhjusid pääsupesadena. Neis kaubitseti kalliskivide, relvade ja nahkadega. Sõites mööda silda ei aimandki all tinahalle vooge.
Kesk linna oli kaheksakandiline torn kullat kupliga, millesse viis pime keerdtrepp. Torni uksevõlvi kandsid koorma all küüras kivigigandid.
Raekoja trepile oli ilmund linnavanem, tervitama printsi. Ta oli vana mees, ruskes mantlis. Saatkonna möödakihutamisel heljusid udemed ta paljal lagipääl.
Sammaskäikudes lamasid kerjused, sirutades vigaseid käsi väätkasvudena valgusse. Kahupäised poisikesed sõid päikesepaistel meloone, sügades kärnaseid koeri. Tuide parved tõusid ärkleist ja keerlesid hirmunult õhus, aimates kullide lähedust.
Siis laskusid majad madalamaiks ja lõppesid vastu linnamüüri. See oli sünge, sakilise serva ja kitsaste laskepiludega.
Väravail seisid vahid, laiade kaabude ja lehtritena laskuvate saabastega. Nad tollisid maameeste koormaid ja näpistasid nende tütreid lõua alt. Printsi möödudes kõristasid nad vaimustusest kannuseid ning hõljutasid hallebarde.
Vallikraavide taga olid veel mõned õlgkatustega majad, kuid siis algasid põllud. Kahelpool laiusid lokkavad väljad, niisutet laisalt magavaist kanaalest. Taevas sinas, tuul painutas vilju, levitades väljade värskust.
Mõned suured kummiga vankrid tulid jahiseltskonnale vastu. Neid vedasid aeglased härjad. Pääl tukkusid mehed kaamelikarvust mantlites.
Pahemal pool sinasid väljade taga viinamäed, paremal pool ja ees aga ääretud metsad. Neisse süüvis seltskond sarve puhumisel, hobuste hirnumisel ja koerte kilkamisel.
Ikka tihedamaks muutus mets, ikka varjulisemaks puiealune. Lopsakas lehestik oli nagu katus, millest tungis vaevalt läbi mõni päikesekiir. Põlispuud olid kasvand kägaras kokku, murdes läbi üksteise tihniku, ümbritset ise väätkasvude tihnikust. Hiigla-sõnajalad ulatusid hobuste rinnuni. Koerad ulpisid neis kirglikult, ja ainult latvade liikumise järele võis aimata loomade olukohta.
Tulid lagendikud, kõrgerohulised niidud, tammepõõsalised künkad ja siis jälle metsad ning uuesti metsad.
Lagendikel vabasteti jahikullid, ja nad kadusid nooltena pilvisse, et ilmuda silmapilgu pärast saagiga, mille süda veel tuksus. Õhk nende ümber oli täis lendlevaid udusulgi.
Niitudel söövad hegolehid põgenesid kisendades, kuid koerad ajasid neid ringjooksul tagasi küttide ette. Prints tappis värisevaid gazelle püstoliga. Antiloobid valasid surres kibedaid pisaraid.
Künkal luuras rebane fasaani. Kuid nad kaotasid mõlemad elu, nii rebane kui fasaan.
Siis urisesid griffon-koerad pahaendeliselt, ja tihnikust ilmus hiiglasuur metssiga, plaksutades kihvu. Koerad kargasid ta kallale, kuid ta põgenes vihaselt röhkides.
Prints kannustas hobust ja kihutas looma järele. Ta nägi tema teed räsit rohust ja sõnajalgadest. Ta kaotas kihutades kübara ning käristas kibuvitsapõõsas varuka.
Kõige sügavamas padrikus saavutas ta koertest ahistet looma. See ajas enese püsti, lõuad vahus. Kuid prints lõpetas tema elu pistodaga. Tema käiss kastus üleni kuldi verest.
Prints tõstis sarve huultele ja puhkus. Sarvekaja tiirles üle metsade. Üksteise järele ilmusid jahilised printsi juure.
Päike oli juba õhtukaarel. Seltskond pöördus jahilossi poole. Türklased kandsid metssiga, nuublased puhkusid pasunaid. Koerad rabelesid ja noolisid vigisedes vererada rohus.
Varjulise lagendiku serval oli puude all madal jahiloss. Söömasaalis oli videv ja tundus niiskust. Väljast tungis sisse ainult kõrgete puude rohekas vastukuma. Kamin põles heledalt, heites punast õhetust seintele, mis kaet tuhmund maalidega.
Siin olid faunid ja kentaurid mängudes ning nümfid ja sileenid armustseenides. Amatsoonid kihutasid lehvivate juustega, vibud vinnas, ees põgenevad hirved. Joobnud sileen magas viinavaadi kõrval ja kirglik kentaur ahistas nümfi.
Vaevalt olid jahilised saabund, kui faunideks riietet kokapoisid kandsid auravad küpsised lauale. Tumepunane vein sätendas rohelistes peekrites. Põlev lõke valas üle kõige oma õhetuse.
Sel ajal kui õuekondlased sees sõid ja jõid, küpsetasid koerapoisid väljas metssiga. See pöörles tervena tule kohal, särisedes ja voolates rasva. Koerad vaatlesid teda säravail silmil.
Joomalauas käis vestlus kõige selle vabadusega, mis omane ainult meeste seltskonnale. Leandro jutustas lugusid, mille vaimukusel ja künismil polnud piire. Amatsoonid seintel otse punastasid ja nümfid peitsid kätega palgeid ning niudeid. Kentaurid hirnusid häämeele pärast.
Prints naeris suure suuga, tõstes klaasi. Ta oli läind vanemaks, tema näojooned toorenend, must juus rippus pulstunult ta otsaesisel. Temas oli seda suurust ja mehisust, mida toob kaasa ainult tapmine.
Vaevalt olid nad söönd, kui prints sadulasse hüppas. Kuni teised puhkasid, ratsutas ta üksi metsadesse.
Teda kannustas imelik iha, minna ikka kaugemale, et leida vahest midagi, mis üle kõigi seniste kogemuste. Teda ümbritsevad inimolendid aheldasid ta tõelikkusse. Kusagil pidi algama piir, kus oli kõik ilmvõimatu nagu ta isegi!
Prints kihutas huupi, hoolimata suunast ja valimata teid.
Jatkusid ümarad künkad lopsaka lehtmetsaga. Puusalgad tõusid taeva nagu hiigla-kuhjad. Ojad voolasid küngaste vahel, paisudes järvedeks. Metsamäed heitsid varjusid üle järvede.
Sünge okasmetsa sammastikus oli kollakas hämarus. Äkki tõusis ratsaniku ees kaljusein, millel olid inimnäo jooned. Silmakoopad mustasid süngelt kaljuimaraist kulmude alt, sõnajalad rippusid vurrudena. Suust nirises roostene allik kui veri. Ratsanik vaatles teda silmapilgu. Koletis oleks nagu silma pilgutand, ja hobune norskas pelglikult.
Siis jõudis prints suure jõe ääre. See voolas mudaraskelt läbi metsade. Puud olid langend õõnistet kaldailt, nende ladvad olid voogudes, kuid püsti juured ajasid uusi võsusid. Mõned rampend tüved ujusid pärivett alla nagu mustad krokodillid.
Ratsanik pööris uuesti metsadesse. Ta oli lõpulikult eksind. Kuid temale oli see ükskõik.
Looklev rada viis teda mööda päikeselist nõlvakut eksootilise taimestiku keskel. Mõned topaaskolibrid lendlesid põõsaste ladvul nagu liblikad. Prints peatas hobuse sammu ja vaatles nende kirendust valguse ning varjude vahel.
Siis alanes maa ja harvenes