Janu. Teet Kallas
Читать онлайн книгу.
pahvatas kärinal naerma, laudkond hakkas kanne kergitama, üksteist sõbralikult müksima. Keegi viipas – ja näis, et nimelt mulle. Valerian vaatas kalgi üllatusega minu poole ja tõstis siis ebalevalt käe. See polnud viibe, seda võis mitmeti mõista. Ja just sel hetkel poetusin ma inimsumma ja hiilisin piki seinaäärset letti õlletarast minema.
Ma ei teadnud veel liiga täpselt, miks ma sealt pagesin. Küllap oli jälle tegu instinktiga. Mina polnud nii julge ja enesekindel kui need mehed. Mul puudus vähimgi karastus. Ma olin arg ja neurootiline. Ma muretsesin homse päeva pärast. Ma muretsesin üldse liiga paljude asjade pärast. Peale selle pidin ma endale tunnistama, et mul oli seal õlletaras lihtsalt meeldima hakanud. Seal oli tore ja vastik olla. Vastik ja tore. Ma mõtlesin väikese murega, et jah, küllap astun ma sinna nüüd edaspidigi.
Aga siis meenus Valerian ja mul hakkas lihtkombel paha. Kõike ma seal taras olin ka teadnud, kõike aimanud, aga et küsida tema käest, kas ta ikka on mu koolivend sealt teisest linnast, sest kaugest ajast, mil mina olin hall tuupur, tema aga spordipoiss, pillimees ja huligaan, – seda ma polnud teinud. Nii et jälle üks ebamäärane ja lõpetamata suhtlemine. Eks see tavaliselt küll niimoodi käibki. Inimesed ei oska juba ammu täpselt ja asjalikult suhelda. Keegi pole neile seda õpetanudki. Kõik käib parema äratundmise järgi, aga loomulikku talenti jätkub vähestel.
Aga järele mõtelnud, leidsin, et mida see mineviku täpsustamine meile ikka oleks andnud, nii talle kui ka mulle.
Ega vist midagi peale ebamugavustunde.
Nii palju siis suhtlemisest, mõtlesin ma ja jõudsin oma maja ette.
Seal polnud kedagi. Aga ei, seal seisis siiski keegi. See oli Allan Rüütel. Käed seljal, vaatas ta kuhugi kaugusse. Ta oli seal vist tükk aega seisnud. Miks ma teda kohe polnud märganud? Ta pea kohal seisis hall taevas. Seal tiirutasid mõned tuvid. Allan Rüütel tundus kuidagi üksildane.
Mind märganud, ütles ta:
„Ah siin te oletegi.”
9
Nagu oleks nimelt mind oodanudki, avas Allan Rüütel ukse. Me astusime koos lifti. Selg vastu seina toetatud, tugev rind musta sviitri all pingul, vaatas ta mulle tõsiselt ja heatahtlikult otsa. Pidasin hinge kinni. Häbenesin oma lõhnu. Lift sõitis sahinal üles. Naksudes möödusid korrused. Me ei vahetanud ühtki sõna.
„Pange oma kott ära, ma ootan teid siin,” ütles Allan Rüütel, kui olime kuuendal korrusel välja astunud.
„Aga ehk joome klaasi õlut?” pakkusin ma ebalevalt.
„Ei, tänan, ehk mõni teine kord,” vastas Allan Rüütel.
Kõik, mis ta ütles, oli tegelikult äärmiselt lihtne ja argine, (Ma ootan teid siin, õlut joome mõni teine kord.) Aga ta hääl, silmad, kogu ta olemus andsid öeldule justkui hoopis teise tähenduse. Jaa-jaa, niimoodi ei räägi suhtlemises saamatud. Niimoodi mõistavad ennast ülal pidada vaid väga peened natuurid. Ja veel… Veel sähvas mulle korraks pähe, et viimati on sel kummalisel mehel minuga mingi oma plaan. Et ta mõjutab mind. Võib-olla koguni hüpnotiseerib? Ah, lollused, lollused… Ei tea, milleks tal seda vaja peaks olema? Tal on oma elu ja omad mured. Kui ta tõesti peaks veevärgitrustis töötama, siis peaks ta ennast ju piisavalt rusutuna tundma. Terve linnaosa vaatab ootavalt ja närviliselt tema poole. Kõik ihkavad vett, kraanid on aga kuivad, poodides toimuvad seninägematud ekstsessid. Võib-olla ongi asi selles, et hetkel vajab temagi teise inimese juuresolekut, selle vaikivat seltsi?
Kõike seda mõtlesin oma korterisse tuisates, õllepudeleid külmkappi paigutades, pilku peeglisse visates – ah, mu silmad olid nii inetult punased.
„Kui teil aega on, kui see teile sobib – võib-olla tulete minuga ühes?” lausus Allan Rüütel.
„Jah, muidugi,” vastasin ma kähku.
Olin talle liiga lähedale astunud. Ta haistis mu veinilõhnu, arvatavasti oli ta neid juba algul märganud, aga nüüd märkasin, kuidas tihe kulm viivuks ja vaevumärgatavalt võngatas. Ta oli üllatunud. Ta polnud seda minust oodanud. Tõttasin selgust tooma:
„Jah, kas näete, milline lugu, pidin täna oma joogijanu õlle ja veiniga kustutama. Muud polnud saada. Nii võib veel napsivennaks muutuda!”
Püüdsin naerda, aga see kukkus närviliselt välja. Mul oli tõsiselt piinlik.
Tema aga ütles:
„Pole viga, küll kõik laheneb. Uskuge, kõik laheneb ja võtab parema pöörde.”
Me hakkasime trepist alla laskuma. Rüütel ees, mina kannul.
„Jah, aga janu kustutab kuiv vein muidugi kõige paremini,” ütles ta.
„Just, just!” kinnitasin ma õhinal.
Ta hakkas vaikselt naerma ja vaatas üle õla.
„Palun vabandust… Mul pole mingit õigust teid õpetada.”
„Aga siiski,” kohmasin mina.
See hetk, see stseen, see trepist laskumine. Allan Rüütel nagu rüütel ees, mina nagu kannupoiss järel. Aga tühja kah.
Viiendal korrusel jäi Rüütel korraks seisma, vaatas taas mulle üle õla otsa, ta pilgus tundus nüüd kübeke nõutust või rahutust, siis astus ta jälle allapoole. Mulle aga torkas äkki pähe, et paari tunni eest olin niisama kuulekalt ja midagi pärimata saatnud Valeriani tema sissekäidud radadel meie linnaosa vahel. Olin kuulekana täitnud Valeriani (või kes ta ka polnud) põhiplaanid ja salasoovid, ostnud talle veini ja saanud veel riieldagi. Millest siiski säärane ootamatu selgrootus, millest need kannupoisiinstinktid, üksindustundest või? Aga ei, situatsioonid ei kannatanud võrdlust, mulle meeldis vägagi, et läksin nüüd koos Allan Rüütliga kuhugi. Läksin ja rääkisin temaga – millestki. Tegelikult olin ma midagi sarnast juba eelmisel õhtul soovinud. Nüüd oli see käes. Ja see oli tore. Mida ma seal tühjas korteris ikka targemat oleksin teinud? Töötundest oli asi kaugel. See minu ebamäärane kirjatükk… ma ei tahtnud viimasel ajal selle peale mõteldagi. Vaid puhtast harjumusest punnitasin seda mõnel korral edasi teha.
Jah, aga viimati oleksin ma nüüd pidanud Allan Rüütlilt huvilisena pärima kõikvõimalikke üksikasju selle veepuuduse asjus? Ei, ei, sel puudus mõte. See poleks vist taktitundeline olnud. Ja vaevalt ma üldse millestki aru oleksin saanud, ilmaski polnud ma aru saanud meeste jutust, kes tundsid ja käsutasid tehnikat. Võib-olla oleks Allan Rüütel osanud oma asja ka arusaadavalt seletada, aga mis see mulle ikka oleks andnud? Vett polnud majas ju ikkagi… Ja üldse, olin harjunud sellega, et iga inimene rääkis teisele seda, mida ise vajalikuks pidas. See polnud küll mingi sügav veendumus, ent vihjas siiski isikuvabadusele.
Allan Rüütel jõudis neljandale korrusele ja jäi siin seisma. Mina seisatasin trepiastmel. Mulle näis korraks, nagu väreleks Rüütli sinakasmustade juuste kohal vaevumärgatav fosforvine. Muidugi, selles optilises efektis polnud arvatavasti midagi üleloomulikku, aga tahtmatult tõttasid mu mõtted nüüd mingitele ebamaistele radadele. Allmaailmale. Põrguväravale. Mefistofelese visiidile. Muidugi, need polnud tõsised mõtted.
Sest jah, kuigi me seisime mõnevõrra ootamatult oma maja neljandal korrusel, ei saanud selles ju midagi saatanlikku olla. Nii üle mõtelnud ma ennast uneta öödel ka polnud.
Nagu minult nõu küsides vaatas Allan Rüütel taas üle õla, üle ta näo libises kerge vari, fosforvine haihtus koridorihämarusse, Allan Rüütel pomises midagi, minu meelest kõlas see umbes niimoodi:
„Aga lõppude lõpuks, kas pole see ükskõik.”
Mida ta sellega silmas pidas?
Ja siis astus ta kiiresti 15. korteri ukse taha, naeratas mulle vandeseltslaslikult ja vajutas viisakalt kellanupule. Kuulsime summutatud tirinat. Pikka aega valitses ukse taga vaikus. Aga lõpuks lähenesid kõhklevad lohisevad sammud ja nutune vananaisehääl päris:
„Kes seal on?”
„Naabrid! Naabrid!” hüüdis Allan Rüütel.
Ukse