Janu. Teet Kallas
Читать онлайн книгу.
mulle avatud pudeli.
„Säh, pane, raisk.”
„Aga teie ise? Mul on ääretult piinlik, ma…”
„Ah, mis sa siin pikalt mölised, see on sinu õlu. Kui sa mulle ühe lõuatäie jätad, käib küll,” ütles Valerian. Või see, keda ma temaks pidasin.
Mul oli janu, ma mõtlesin – no saagu mis saab. Tõstsin pudeli suule ja jõin enam kui poole tühjaks. Hea mahlakas ja kirbe õlu oli. Seejärel sirutasin pudeli Valerianile.
„Joo aga joo,” ütles too ükskõikselt ja muigas rokasesse habemesse. Tal olid kehvad hambad. Niisiis ikkagi Valerian. „Ma näen küll, sul on täitsa äge pohmakas. Mina olen juba paar potti hinge alla keeranud, nii et ära pabista, raisk.”
Aga mu esimene suur janu oli juba kustutatud. Mitte ilmaski polnud ma õllest nii suurt rõõmu saanud.
„Palun,” pakkusin uuesti.
Vaatasin, kuidas Valerian väga professionaalselt pudeli tilgatumaks tühjendas, ja süütasin sigareti. Pea veel kuklas, viimased piisad keelel, küünitas Valerian käe sigarettide järele.
„Mulle ka.”
Pärast seisime, tegime suitsu, vaatasime kuhugi ebamäärasesse punkti labürindisügavuses. Mu suu ei kuivanud enam. Mis veider lugu, situatsioon oli mulle isegi veidi meeldima hakanud. Ma olin lausa elevil. See kastilabürint, need mehed, see karvane koolivend. Jah, ma polnud enam kuigi kartlik.
„Mul on veel õlut,” ütlesin ma äkki, mu häälde oli tekkinud püüdlikku rämedust.
„Lase olla, raisk,” lausus Valerian tõsiselt. „Räägivad, et veevärgiga on mingi jama lahti. Et vähemalt enne esmaspäeva ei anta tilkagi. Ei tea ka täpselt, mina ise vett ei joo, raisk.” Ja ta naeris koleda häälega. „Aga sina pista oma potid kodus külmkappi või kuhugi… Kuluvad ära, usu mind. No kui sul just see tühi kest tüliks on, selle võid mulle küll ära anda. Kakskümmend kopkat ka raha.” Ja näe, ta torkas pudeli kuhugi värvli vahele, tõmbas pintsakuhõlmad jälle kinni, patsutas kõhtu.
Edasi kujunes kuidagi iseenesest niimoodi, et me astusime kahekesi sellest labürindist välja, Valerian – või kes ta ka polnud – viipas käigu pealt kellelegi, kraaksatas kellegi peale, ma ei saanud sugugi aru, oli ta seejuures vihane või tegi ta nalja – ja me hakkasime tõttamata minema. Valerian näis teadvat, kuhu suunduda, mida ette võtta. Mina seisatasin korraks kodu poole viival teeotsal, ent Valerian ei märganud seda. Valerian või see, keda ma temaks pidasin. Kiirustasin talle järele.
„Einoh, kui sa just kangesti tahad, siis üle tänava, seal selles „Kirsi” poes pidi täitsa head peediveini olema. Rubla seitseteist, tead,” ütles Valerian millalgi. „Aga noh, see on sinu eraasi, raisk.”
Ma ei tahtnud mingit veini. Aga ka vaidlemiseks ei näinud ma põhjust. Andsin ennast ajutiselt saatuse hoolde. Niikuinii polnud mul midagi erilist teha. Nii ma ennast veensin, tegelikult olin ka natuke uudishimul. Kas see mees on ikka Valerian või pole? Kuhu ta mind viib? Millega see lugu lõpeb? Ma kõmpisin ta kõrval edasi. Oli ta kes ta oli, ikkagi elav inimene. Ta oli suur, määrdunud ja kuidagi väga iseseisev. Küllap oli tal oma raske ja uhke elu. Mina – mina poleks kuidagi julgenud sellist ette võtta.
„Kuule, kas sa eile õhtul telekat vaatasid?” küsis mees, keda pidasin koolivend Valerianiks.
„Mida nimelt?”
„Noh, seda piibutunnisaadet.”
„Ei, ma olin siin linna peal.”
„No tead, kus reporter Bauer oli täis! Ausalt, raisk! Nagu kapsas. Ma vaatasin kord ühe, kord teise silmaga, et eksitust poleks. Täis mis täis. Terve maa vaatas, raisk.”
„Ah nii?”
„Ei, mis mul sellest, mina olen ka joodik,” ütles mees seepeale teise tooniga. Ta hääles polnud nalja, teesklust ega ka enesehaletsust. See kõlas rämeda rahuga, nagu oleks ta ütelnud: mina olen ka tisler.
„Kui sageli sina tina paned?” küsis ta mõne aja möödudes.
Olime jõudnud laia tänava äärde. Ootasime rohelist tuld. Meist tuiskas mööda autode laviin. Suvilasse, pealinna, sauna, lõbusõidule…
„Näe, benssu ikka jätkub,” ütles mees, keda pidasin Valerianiks. „Veega on kriis käes, häh-häh. Noh, paned sina tihti tina?”
„Kuidas sulle nüüd üteldagi…” vastasin ma ebamääraselt. See juhtus juba teisel tänavapoolel.
„Jah? Mina panen nüüd iga jumala päev, raisk,” ütles Valerian. „Ma joon üksi ka,” teatas ta teatava uhkusega. „Mis see ikka teeb, eks? Ma tegin omal ajal paar ravikuuri ka läbi – ei need aidanud mitte sittagi, raisk. Imelik, et just viimasel ajal, siis, kui siia linnaossa kolisin… Ma läksin naisest ka lahku. Hakkas elu segama, raisk. Aga noh, see kõik on üks nõme jutt, viska mulle nüüd üks kolmekas või palju sa saad.”
Andsin talle raha. Ta läks „Kirsi” kauplusse.
Jäin ootama ja vaatama. Siin oli kõik üsna samamoodi kui „Pirni” juures. Madal taevas, tumepunased neoontähed. Üks „s” oli kustunud. Peaaegu kõigil, kes uksest välja astusid, olid joogipudelid võrgus. Klirisesid rasked kotid ja portfellid. Asjalikult asetasid mehed limonaadi ja õlut oma autopagasisse. Ninakalt klõpsasid pagasikaaned kinni. Eemal kaugel aga paistis teiste majade tagant üks tuttavana tunduv ülakorrus, paar nurgaakent ja teleantenn. See oli vist minu maja, kuigi hoopis teine tiib. Jah, need polnud minu aknad. Aga äkki tahtsin ma koju. Õllepudelid mu kilekotis kõlksatasid melanhoolselt. Koju, koju, koju. Ma ei saanud enam hästi aru, miks ma siin seisin, keda ma ootasin.
Aga siis seisis mu kõrval taas Valerian. Või võõras mees, keda ma temaks pidasin. Võib-olla tegin ma koolivennale ülekohut, võib-olla istus ta praegu pahaaimamatult oma kodus (siin või mõnes teises linnas, aga äkki hoopis külakohas?), jõi piima, ajas oma lastega juttu?
Mis oli minulgi siia võõra kaupluse juurde asja?
„Kombes,” ütles mees ja torkas mulle peenraha pihku. Tal oli määrdunud kämmal. Ja ta pintsakutaskutest vaatasid välja punase korgiga pudelid. „Lähme.”
Mul polnud pääsu. Pidin minema. Olin ennast märkamatult selle mehega sidunud. Kilks-kolks, tegid õllepudelid kotis. Süda hakkas tasakesi valutama. Jälle toimus minuga midagi, mida ma polnud kuidagi osanud ette näha. Kuhu mind viidi? Miks ma sellega nõus olin?
Nagu selgus, läksime õlletarasse. Just sedamoodi hüüti meie linnaosa vabaõhubaari, mis oli kõigest neljast küljest piiratud kõrge planguga. Tara sisemusse võis pilgu heita vaid kuskilt lähikonna kõrgemalt korruselt. Ma polnud veel kordagi julgenud siia siseneda. Peale selle asus tara mu kodust piisavas kauguses, aga siiski, paaril-kolmel korral siia kanti sattununa olin ma eemalt uudishimulikult, natuke põlastades ja natuke kadestades jälginud mehi, kes astusid sisse kitsast väravast ja kadusid pruunide plankude taha, kust kostis alalõpmata mingit mörinat. Otsekui jauraks seal taras hulk uimaseid, ent siiski küllalt ohtlikke karusid.
Nii – ja nüüd astusin väravast sisse minagi.
Tara oli täis pikki kitsaid püstijalalette – piki seinu ja üle platsi. Tagaseinas seisis kahe avausega kiosk. Seal seisis tume järjekord. Lõhnas kolkunud õlle, tubakasuitsu ja uriini järele. Sadakond meest ja mõned naised seisid oma kannude juures.
Kui nii võtta, ei toimunud siin mitte midagi erilist. Janused jõid õlut, mõned näksisid janu teravdamiseks soolakala. Mis veel? Inimesed ajasid juttu, naersid, vaidlesid, arutasid midagi, vahetasid muljeid, laenasid üksteisele peenraha, jõudsid milleski kokkuleppele või läksid ootamatult tülli. Ei mingeid karusid! Ja mitte keegi ei tundunud liiga sündsusetult purjus olevat. Ometi oli mul tunne, et koduse „Pirni” juures nähtud labürint oli kõige sellega võrreldes vaid nagu avagong, pisike eelmäng. Oletasin, et kõigel siin toimuval on tegelikult hoopiski suurem tähendus, suurem, raskem ja salalikum. Siin toimetati mingit ühist ohvritalitust. Siin mässati üldkehtivate arusaamade vastu. Siin põlastati korralikkust, siin protesteeriti koguni aja kulgemise