Janu. Teet Kallas
Читать онлайн книгу.
mõtelda. Liiga vähe aega oli inimesele antud. Liiga palju sellestki pidi ta kulutama kõikvõimalikele sekeldustele, trügimistele, järjekordadele. Just tol korral tuli mul pähe võrrelda inimese eluiga suurte merekilpkonnade omaga. Tegin väikese rehkenduse. Ja mis välja tuli? Säärane jamps, et ajavahemikus Kristuse sünnist kuni minu vähkremisööni oli kusagil soojas ookeanis sündinud, kasvanud, vanaks saanud ja ära surnud kõigest viis põlvkonda kilpkonni. See ajas ahastama, see pani naerma. Miks just kilpkonnad ja mitte meie? Kilpkonnade foonil muutus kõik küllaltki groteskseks, eriti aga inimeste läbematu komme kuulutada ülimaks igiväärtuseks mingi neile tuttav hetkesituatsiooni kunstivool, moeröögatus, ilmakorraldus. Või mõne mehe värske abielu.
Need uneta ööd. Ma olin säärastel öödel hoopis teine inimene kui päeval. Ma olin kartlik, närviline ja umbusklik deemon. Mu suurevõitu pea kidura kaela otsas oli tulvil kahtlusi, hirme ja irooniat. Mõnikord hakkasin ma küüsi närides luksuvalt naerma. Näiteks tolgi korral, kui avastasin need neetud merekilpkonnad. Naine ei teadnud sellest kõigest midagi, tema magas, tema nohises.
Mõnikord tuli säärane meeleolu, et kippusin kõike ringi pöörama, kõike kahtluse alla seadma, kõike ja kõiki, kellega või millega olin kokku puutunud või tegelnud, ma irvitasin enda ja teiste üle, ma needsin ennast ja teisi, kõik näis tühja jandi ja vaimuvaevamisena. Ma olin uneta öödel kohutavalt vastik.
Kõik seosed, suhted, sõltuvused näisid habraste ja jaburatena. Leidsin, et teen mõttetut tööd ja suhtlen töö juures rumalate inimestega. Muidugi panin korduvalt kahtluse alla ka oma abielu. Kellele seda vaja oli – mulle, Taimile? Meie lapsele? Meie laps armastas üle kõige maailmas oma vanaema, minu ämma. Ma läksin unetusest marru, ma lahutasin meie kooselatud päevad, nädalad, kuud, aastad algosadeks, vaatasin need sarkastilise pilguga üle ja irvitasin kibedalt. Söömakorrad. Nõudepesemised. Poeskäigud. Mantliostmised. Keskustelud. Jagelused. Tülid. Umbsus. Seks, üürike eneseunustus. Viimastel aastatel oli seegi piiratud, Taimi ei tahtnud enam sünnitada, teda oli hakanud tõmbama kabe, talle viirastusid mingid kahtlased perspektiivid. Aga kas tõesti peab kõige selle nimel tingimata abielus olema, aastate viisi ühes korteris elama, ühe menüü järgi toituma, ühes voodis pikutama – üks unetult, teine vaikselt norsates? Kas pole inimkond siin midagi viltu arvestanud? Ja meie Taimiga loomulikult samuti?
Ah, mis meie. Meie olime tudengid, kui abiellusime. Me kumbki olime oma kursusel esimeste seas, kes selle teoga maha said. Mis meie…
Kui nii võtta, siis saime naisega ilma eriliste konfliktideta läbi, elu oli elu, meie elasime mõõdukalt, võib-olla isegi harmooniliselt, tema tõreles minuga lohakuse pärast, mina vaikisin, ta lohistas tubades käies jalgu, mina vaikisin, äkki tõesti oli see harmoonia, me olime teineteisele vist mingil määral toeks, me arutasime mõningaid teineteise probleeme, me kasutasime ühist raha, käisime koos seenel, sünnipäevadel, teatris, me talusime teineteist, teineteise eemalolek tegi meid närviliseks, aga jah, unetute ööde paistel käändus see kõik groteskseks ringiks, painavaks ja lõputuks pildireaks…
Ja nii edasi. Ja nii edasi. Keskea algus on meesterahva jaoks raske katsumus.
Aga nüüd mõtlesin ma järgmist – oma kirjas Taimile ei rääkinud ma sõnagi oma kahest külalisest. Miks? Ometigi oleksin ennist tahtnud kellegagi muljeid vahetada.
Rehmasin käega. Sellepärast, et Taimit ei huvita sellised detailid. Ahaa, ütlesin ma endale. Ahaa. Mis ahaa… Sellepärast, et ei viitsinud kirjutada. Ma ei oska kirju kirjutada. Ja ongi kõik. Ära lihtsusta, ütlesin ma endale.
Aga ei, mõtted kippusid juba jälle liiga kiiva. Süütasin sigareti, ja et midagi teha, toimetada, mõtteid peletada, avasin järsu liigutusega külmkapi ukse. Olin küll juba tükk aega tagasi lõplikult veendunud, et midagi joodavat seal ei leidu. Aga janu oli muutunud juba alandavaks. Ja ilmselt just janu läbi teritunud pilk märkas äkki kalakonservide ja juustutüki taga pooleliitrist purki marineeritud kurkidega. Pugesin õlast saadik jäiselt õhkuvasse kappi ja võtsin purgi välja. Avasin selle kähku ja rüüpasin üle serva jääkülma teravat marinaadivedelikku. See lõhnas vängelt ja huvitavalt. Mu huulte vastas mükslesid kurgid nagu uudishimulikud kalakesed. Keelele jäi mahlakas sibulakild. Nina all tuhatoosis tossas sigaret. Siis sai esimene janu otsa. Mu sisikond oli natuke aega jahmunud ja tulitas, aga ma olin siiski endaga rahul. Olin alandusest väljapääsu leidnud. Heitsin valamu suunas üleoleva pilgu. Mulle tundus, nagu oleksid kraanitilad väheke löödud olnud. Võtsin oma sigareti, lõin aknapooled valla ja seadsin ennast aknale rinnutama.
Köögiaken avanes neljast majast piiratud nelinurga poole, mida võis nimetada tinghooviks või tingväljakuks. Siin-seal põlesid üksikud aknad. Siin-seal kumasid harvad tänavalaternad. Nende paistel helkisid sõiduautode read. Kõik autod olid äravahetamiseni sarnased, õigupoolest oli neid seal küll mitut marki ja mitut värvi, ent pilvisel ööl läksid nüansid kaduma. Veel seisid seal tinghoovil mõned prügikonteinerid, kuhu paari maja elanikud viisid oma prahi ja söögijäätmed (minu majas oli prügišaht), seal seisid mingid raamid ja kangid, mõnikord harva lepsus majade vahel kellegi pesu, seal oli laste liivakast, seda tarvitasid ennekõike ümbruskonna koerad ja kassid. Veel kõrgus ühes platsiservas ebamäärane karkass, mis võis algselt olla näiteks korvpalliväljaku otsalaud. Nüüd oli ta otstarve ununenud, ta lihtsalt seisis ja vananes. Ühe maja seina ääres seisis telefoniautomaat, aknad katki. Teadsin, et ka automaat ise on alalõpmata lõhutud. Muud ma seal nelinurgal ei teadnud olevat, välja arvatud kaks kidurat mändi ja võililledesse kasvanud muru.
Väljas oli väga vaikne. Liinibussid olid ammu liikluse lõpetanud. Teiste majade taha jääval magistraaltänaval ei kostnud vähimatki elu ega liikumist. Jah, paaris-kolmes aknas põles tuli, aga nendeski polnud näha elu ega liikumist. Tuled põlesid otsekui omapead, isetahtsi, mingit oma salajast missiooni, sisimat vajadust silmas pidades. Prügikonteinerite juurest libises mööda mitu madalat varju. Need olid kassid. Ma ei näinud neid, ma ainult aimasin…
Kaugel silmapiiril, kus päevavalgel võis näha künkaid, metsi, mitmest veesilmast koosnevat järvistut, sähvatas korraks midagi tuhmi ja punakat. Oli see äike? Tulekahi? Suurtükk? UFO? Ma ei teadnud. Aga see sähvatus süvendas tunnet, mida olin varemgi unetuil öil aknal rinnutades tundnud. See veider võõristus… Otsekui oleksin ma sattunud mingile võõrale planeedile, kus puudub – või peaaegu puudub – orgaaniline elu, ja see planeet koosneb ennekõike kandilistest moodustistest, liikumatutest ja liikuvatest, suurtest, väikestest ja keskmistest risttahukatest, majadest, autodest ja prügikonteineritest, mina aga olen sel planeedil esimest tundi ja täiesti üksi, ma ei tea, mida kõigest nähtust arvata, kuidas kõigesse sellesse suhtuda, kuidas siit vajaduse korral minema saada. Sedagi ei tea ma, kuidas suhtuda kandiliste moodustiste vahel hiilivatesse ja aeg-ajalt võikalt häälitsevatesse varjudesse – on need loomad, robotid, tsiviliseeritud olendid või miraaž? Ja mul on janu, ja silmapiiril sähvatab kosmilise äikese vastukuma.
Kurku kerkis äädika maitse. Marinaad oli üles sulanud, marinaad näitas kihvu. Sellega võis pead parandada, aga mitte janu kustutada. Ka sigaret maitses äkki võõras ja ohtlik. Viskasin selle käest – punane tuluke lendas kukerpallitades alla, pillutas sädemed laiali ja hääbus siis pimedusse.
Pea valutas.
Ja janu piinas.
Häda ajab härja kaevu, ütlesin ma endale. Samas sähvas pähe üks kahtlase väärtusega idee. Aga mis parata, tuli sellest kinni haarata. Võtsin kopsiku ja puhta purgi. Iseennast häbenedes läksin klosetti ja avasin veekasti kaane. Kast oli poolest saadik vett täis. Ammutasin kopsikuga vett ja sulgesin silmad. Silmad kinni, jõin pika janu. Vesi oli loomulikult kõlblik, kuigi leige ja roostene. Aga see oli siiski vesi. Mulle meenus mingi ammunähtud film (kõrb, kaev, vaenulikud rühmitused selle ümber), mul hakkas piinlik, ma elasin siiski küllalt suures linnas, üks väike veevärgihäire poleks tohtinud mind nii kaugele viia. Aga mis parata, inerts jätkus, instinkt oli saanud turgutust, täitsin liitrise purgi veega ja viisin selle kööki.
Mis saab siis, kui…?
Aga ei, ma ei tahtnud enam selle asja peale mõtelda.
Kõik tundus niigi vilets.
Pärast seisin veel natuke aega esikus peegli ees. Lamp