Janu. Teet Kallas
Читать онлайн книгу.
olid nukilised, lõug ise pikk, kolju suurevõitu (mu mütsinumber oli 60). Õlad längus, parem vasakust kõrgemal. Ma paistsin oma tegelikust east mõned aastad vanem välja. Mitte alati. Nüüd aga eriti.
Jah, see olin mina, Udo Munak. 1 m 69 cm pikk, 64 kg raske, vererõhk tavaliselt 80/120, lugemisprillid (mida ma peaaegu ei tarvitanud) +0,5 ja +0,75, suus 28 enam-vähem tervet ja 2 võltshammast. Miks ma siiski nii üksildane olin? Tõstsin käed ette. Miks? Ei tea, ei tea. Mu käed olid närvilised ja soonilised. Nõrgad ametnikukäed.
6
Ja siis oli juba laupäev. Oli hommik, ma ärkasin rasketest sammudest, mis suundusid diagonaalis üle mu pea, üle magamistoa lae, üle kuuekorruselise maja katuse. See oli vist Saatus, kes kõndis läbi mu une, raudsaapad jalas.
Küünitasin käekella järele. See polnudki seisma jäänud ja näitas üheteistkümnendat tundi. Ajasin ennast küünarnukkide najale, põrnitsesin oma kõhnu harali varbaid ja mõtlesin nendele käsitamatutele sammudele. Võib-olla olin ma neid ainult ette kujutanud, unes näinud?
Tõusin, süütasin harjumuse vastaselt sigareti, hakkasin köhima. Köha käes rappudes libistasin pilgu üle toa, üle riidekapi, üle pruunide kardinate, üle korratu riidepuntra toolil. Kõik tundus nii tühine ja nukker. Üks sokk oli millegipärast hoopis teises toanurgas.
Lükkasin kardinad valla. Taevas oli veelgi hallim ja tumedam kui eile.
Astusin vannituppa ja seisin seal tükk aega ebamäärase tundega, nagu peaksin ma midagi meelde tuletama. Aga pea kumises, peas oli tühjus. Mis muud, pigistasin hambaharjale pastat ja torkasin harja suhu. Keerasin kraani lahti.
See vaikis osavõtmatult.
Niisiis, ikkagi! Just seda ma olingi tahtnud meelde tuletada ja kontrollida.
Sülgasin pasta välja, koperdasin kööki, meel viril, avastasin siis purgitäie roostekollast vett, selle päritolu tegi tuju veel halvemaks, aga midagi polnud parata, ku-adi ku-at, kirusin ma omaette, niristasin pool klaasi vett, läksin ja loputasin suu puhtaks, veel tükk aega püsis igemetes torkiv õhetus. Magamistoas riideid selga ajades tundsin, et olen räpane ja vastik. Mul oli äkki hirmus palju endaga pistmist. Oma lõhnade, määrdunud käte, tusase hingega.
Mõtlesin järele ja tõmbasin jalga korralikud teksased, selga suureruudulise sooja särgi. Loomulikult polnud mul päeva suhtes veel mingeid plaane. Üks oli kindel – situatsioon polnud laua taha istumiseks soodus. Pesemata silmadega kirjatööd ei tehta. Puhtad ja kahisevad riided olid vaid väike enesepettus.
Siis läksin taas kööki. Eks see üks uimane koperdamine mööda korterit oli, mis muud. Poole purgist kohvikannu valanud, gaasi süüdanud, jäin mõtlema, mis mu veekraanidega ikka lahti peaks olema. Asjalugu näis tõsine olevat. Santehnikut polnud enne esmaspäeva oodata. Aga mis siis, kui tegu on mingi üldisema avariiga?
Põiepakitsust tundes haaras mind uus mure – kuidas klosetti kasutada? Käisin uurisin asja järele – ma polnud öösel siiski kogu vett ammutanud. Ajasin oma asja sedapuhku ära, meel aga jäi murelikuks.
Kohvivesi hakkas kahisema. Gaasileeki silmitsedes tuli mulle äkki pähe, et mis siis, kui ka gaas äkki mingil põhjusel minu pliidini ei ulatuks. Siis poleks mul ei vett ega tuld. Ja kui ka elekter lõplikult lakkaks mind abistamast, siis sureksin ma lihtsalt välja. Hukkuksin, hääbuksin, mõtlesin ma melanhoolselt. Varem või hiljem, aga möödapääsmatult.
Tassitäis kohvi tõstis siiski natuke tuju. Süütasin uue sigareti, see maitses juba normaalselt. Mis muud, rinnutasin taas aknalauale, haarates teise tassi kohvi käeulatusse.
Päev oli alanud. Vaatasin talle nõutult vastu.
Halli taeva all ei tundunud mu vaateväli enam sugugi säärase müsteeriumtühja võõra planeedina kui unetuil öödel. Näe, taamal tumendasid maised metsad ja libajad künkakuplid, tõsistena seisid liigendatud veepinnad, järved ja järvekesed; kas ei sadanud seal silmapiiril seisvatel voortel juba leiget vihma? Ja kuigi kogu see maaliline ning meelirahustav maastik, mis moodustas mu vaatevälja fooni, oli praegu sume ja kuidagi kinnine, pilvisest ilmast märgistatud, oli see siiski täiesti ühemõtteline tükk elavat loodust, mis koosnes mullast, liivast, kividest, hapetest, savist, veest, puudest, rohust, samblast, lilledest, puhtast õhust, lindudest, jänestest, ahvenatest, põdrakärbestest. See kõik seal kaugel oli kuidagi väga loomulik. Sama loomulik tundus nüüd ka see, et mingisse selle elava looduse soppi pidi jääma ka üks linn, üks neist tuhandeist inimeste peatuspaikadest siin maa peal, siin sellel koduplaneedil. Antud juhul oli tegu meie linnaga, ma olin siin elanud üle seitsme aasta, ja hetkel ei osanud ma ühtki teist kohta rohkem omaks pidada kui seda. Ja ime, siin selle linna ühes servas seisis kuuekorruseline kivitahukas, mille katuse alla mahtus kõige muu kõrval kaks tuba, köök, esik, klosett, vannituba, panipaik; korter, kust upitas välja üks äbarik rõdu, ja näe, kõik see oli kokku pandud otsekui ainult selleks, et olla koduks, pelgupaigaks, kõige loomulikumaks elukohaks mulle ja mu perele. Mulle ja mu perele… Juba kolm aastat. Ja näe, otse mu köögiakna alla jäi üks nelja risttahukaga piiratud tinghoov, kus kasvas paar mändi, kus seisid mõned prügikonteinerid, mõned autod, veel need või teised detailid. Mis selles siis ikka nii ebaloomulikku? Mis siis ikka, kui inimkond on viimastel aastakümnetel valinud just säärase ühiseluvormi, kooseksisteerimisvõimaluse, on püstitanud lõputu hulga ühesuguseid risttahukaid, – kus ma siis veel olema peaksin, üks inimkonna keskpäraste näitajatega ja võimetega liige? Keskmised võimed, keskmised teadmised, kekmine elulugu… Ela oma kuuendal korrusel ja vaata aknast kaugeid järvesilmi.
Rüüpasin kohvi ja muigasin mõrult. Pane tähele, mees, see kõik lõpeb pahasti, kogu su kodukootud mõttetarkus pluss unetud ööd, ütlesin ma endale. Mis mul viga peaks olema, mis ma targutan? Ah, see tuleb madalrõhust, harjumatust situatsioonist ja küllap sellestki, et nägu jäi pesemata, ütlesin ma endale.
Tahtsin juba akna juurest lahkuda, kui märkasin äkki otse enda all trepikoja ees seismas kaht meest. Ülalt vaadates on inimesi väga raske ära tunda. Näed ju ainult pealage, õlgu ja kinganinasid. Naiste puhul veel rinnapartiid. Aga praegu arvasin paljakukiilu ja mõne liigutuse järgi ära tundvat oma õhtuse külalise Allan Rüütli. Teist meest ma ilmselt ei tundnudki. See oli keegi noor habemik.
Mehed ajasid juttu. Tundus, et tõttamatult, tuttavlikult, asjalikult. Mul oli äkki tunne, nagu oleks meenunud midagi ammuilma unustatut. Midagi sooja ja südamlikku, midagi suvest ja lapsepõlvest. Ei tea, millest see tuli, ei tea. Sest tegelikult ei näinud ma ju midagi muud kui seda, et kaks meest ajasid juttu.
Otsekui minu pilku tajudes tõstis üks meestest pea ja viipas mulle. Jah, see oli Allari Rüütel. Viipasin talle rutakalt vastu. Nagu poisike, keda märksa vanem sõber on tulnud õue kutsuma. Aga kas mind kutsutigi? Mulle ainult viibati. Aga aitas sellestki.
Lükkasin akna ettevaatlikult kinni ja otsustasin siis, et lähen ostan ajalehed, pärast seda aga käin tiiru kaupluses ja toon endale mõned pudelid mineraalvett. Või limonaadi. Või õlut. Sest mine sa tea, kuidas see asi kujuneb, millal saabub santehnik.
Esikus kohmitsedes kuulsin äkki koridorist kostvaid hääli. Neid oli sealt ennegi kostnud, aga mitte kunagi kolme aasta jooksul polnud ma neile tähelepanu pööranud. Need hääled ei puutunud mingil määral minusse. Kõik need olid võõrad tulemised ja minemised. Kõik need viivuks süttinud ja kohe samas kustunud naerud. Ägedad hõiked. Liftimürinad.
Nüüd jõudsid minuni kaks naisehäält. Üht arvasin ma tundvat.
„… teil ka?”
„… pole vaadanud.”
„… palun vabandust.”
Kõik. Ja klõpsatasid uksed, ja lukustusid sneprid, ja koridor tardus taas oma algolekusse, jahedasse, hämarasse, neutraalsesse umbvaikusse. Mina aga seisin ebaloomulikku poosi tardununa edasi. Mu ninasõõrmed olid millegipärast pärani. Ma olin millegipärast ärevil – ma tajusin üle kogu keha oma südamelööke. Ma nohisesin valjult.
Ei – ma ootasin. Mida?
Ah jah, ah jah. Taipasin. Muigasin. Läksin magamistuppa ja võtsin naise panipaigast paki sigarette.
Sest