Janu. Teet Kallas
Читать онлайн книгу.
janu.
Panin ümbriku kõrvale, torkasin pastaka oma kohale, teiste sekka vanas mõrases kruusis, lükkasin kruusi seina poole, koristasin oma paberid kiirköitjasse, panin kiirköitja sahtlisse, pühkisin lauakatte küünarnukiga puhtaks ja tõusin.
Võtsin tuhatoosi ja hakkasin juba kööki minema, kui taas meenus see ebamäärane tundevärelus, valu ja kõhklus, see „teisiti”. Mis asi on teisiti? Miks teisiti? Miks just sügisel? Ei, ei siin muutu enam midagi, mõtlesin ma seejärel, raputasin pead, muutusin isegi rahulikumaks. Muidugi, mis mul nii väga muutuma peabki. Ah, see kõik tuleb närvidest, üksindustundest, see tuleb võib-olla janust. Paari nädala pärast on Taimi jälle kodus, käib susse lohistades ringi, teeb mulle märkusi, riidleb tütrega, siis läheb veel kuu aega, ja ongi sügis – ning midagi pole teisiti.
Ja ongi kõik, ütlesin ma endale ja läksin kööki. Viskasin konid prügiämbrisse. Järele mõtelnud, keerasin igaks juhuks kraanid lahti. Need olid vakka. Neis puudus elu ja mõte. Ah, terve õhtu olin ma lootnud neist kas või pool klaasi vett välja meelitada.
Aga valamus kõrgus hunnik nõusid, vaatepilt meenutas oma juhuslikus vildakuses üht maailmakuulsat torni, tõsi küll, minu taldrikutorn oli liiga räämas ja kole. Kõikjalt leemendas vastu rasva, tomatipastat, kartulikilde, inetuid lihajäänuseid. Ninna tungisid keerulised ja vastumeelsed lõhnad. See rokane natüürmort mu öises köögis tekitas äkki kõhedust. See sisaldas minu meelest halbu endeid. Müksasin kraane. Aga need ei kõssanudki. Asi oli halb.
Seejärel jäin tahes-tahtmata kraane põrnitsema. Kaks kuiva tila nagu longus ninad, ühel sinine, teisel punane plekk peal. Nikeldatud sõlmkohad. Rusikasarnane moodustis seal, kus ühinesid kaks toru. Tühised asjad, tigedad asjad. Ma nägin kujutluses veel nende torude keerulist soonestikku, mis käänles kraanikausi alt läbi, ühines kusagil vannitoa- ja väljakäigutorustikuga, paksenes, tumenes, tõsines, hargnes kusagil seinabetooni süvendis mitmeks eriotstarbeliseks arteriks, laskus siis otsustavalt alla viiendale korrusele, ühines seal omasuguste sõlmede ja süsteemidega, kogus jõudu, otsustavust, sitkust, et laskuda jälle allapoole, neljandale korrusele, sealt kolmandale… Ainult et praegu polnud sel keerulisel süsteemil mõtet ega otstarvet. Süsteem oli tühi ja tige. Ja ma aimasin, et see kõik polegi viimati niisama süütu ja juhuslik asjaolude kokkulangemine, et mine sa tea, äkki on terve süsteem (meie majas, naabermajades, kvartalis, mujalgi) absoluutselt tühi, vait, paralüseeritud.
Oh jah, mõtlesin ma.
Oli tunne, nagu ootaks mind ees mingi sünge katsumus.
Aga kui nii võtta, siis oli mul tegelikult ainult janu.
Juua olin tahtnud juba kinost tulles. Kirusin ennast siis üsna põhjalikult, et polnud taibanud päeval mineraalvett osta või lihtsalt kraanist mõni purk täita. Aga või sa ka kõike ette näha oskad. Mis muud, lõin käega ja istusin teleri ette. Tõsi küll, alles olin ma kinos paksu koomiku uniseid trikke naernud, aga mis mul ikka teha oli. Teleris sattusin mingile filmi lõpule, milles tegutsesid ühteviisi elegantselt riietatud sulid ja võmmid, ma ei suutnud nende seas orienteeruda, film oli muide prantsuskeelne, aga mis seal ikka, vaatasin kõik hoolega lõpuni. Teadsin, et see ei räägi heast maitsest, ent mulle meeldis vaadata, kuidas ekraanil joostakse, kukutakse, hüpatakse, kakeldakse, kuidas seal vahelduvad kaunid või ohtlikud situatsioonid, jah, mulle meeldis vaadata dünaamilisi stseene, tulistavaid mehi, tantsivaid naisi, hüppavaid tiigreid. Kõigil neil asjadel oli minu jaoks ilma mingi süžeetagi oma tähendus. Lihtne ja sirgjooneline elujaatus. Tulistamine käis mängult, keegi ei hukkunud päriselt. Liikumine, see oli elu. Kinost paremini ei suutnud ükski teine kunstiliik mulle seda vana tõde sisendada. Küllap paljudele teistelegi. Jäägu targad mõtted raamatuisse, ülevad värvid galeriidesse, sügav muusika kontserdisaalidesse, lihtsaks elujaatuseks piisab elavatest piltidest.
Niimoodi ma neist asjadest mõnikord mõtlesin.
Pärast keerasin kanalinuppu, likvideerisin virvenduse ja sattusin seejärel kurtidele mõeldud kontserdi peale. Üksteise järel esines mitu lauljat, enamasti olid need keskealised, elust väsinud inimesed, meestel triibuline lips ees, naistel kõrge kaelus kortse varjamas, nad laulsid väikese orkestri saatel lihtsameelseid armastuslaule, samal ajal aga seisis ekraani ühes nurgas keegi lõtvade põskedega naisterahvas, kes žestide, näpumanipulatsioonide ning grimasside abil tõlkis laulud kurtide ja tummade keelde. Hetkel, kui meessolist laulis „Me kahekesi kuuvalgel käisime”, näitas tõlk kaht näppu, joonistas teise käega õhku ringi, viitas silmadega üles, tegi siis sõrmedega tipa-tapa liigutuse ja naeratas magusasti. Mõned selle naise grimassidest meenutasid mulle piinlikult ja valusalt mu enda näomoonutusi.
Vaatasin seda veidrat saadet seletamatult suure huviga. Loomulikult olin varemgi kursis, et kurttummadel on oma suhtlemismoodused ja žestidekeel, aga et nad koguni muusikat kuulavad, seda naudivad või kritiseerivad, tuli mulle suureks üllatuseks. Võib-olla vahendatakse kurtidele koguni Mozarti ja Sibeliuse sümfooniaid? Kõik võib olla, mõtlesin ma, maailmas tehakse hullemaidki tempe…
Lülitasin koguni mõneks ajaks teleri heli välja ja jäin üksisilmi lauljaid, orkestrit, lõtvade põskedega vahendajat vahtima. Kas jõuab tõlgendus minunigi? Paraku ei tundnud ma muud kui kerget kõhedust. Eks ta ole – minu kõrvad olid terved.
Pärast seda, kui kõik reedeõhtused telekanalid olid oma vaatajaile head ööd soovinud, istusin laua taha ja hakkasin naisele kirja kirjutama. Mis täna tehtud, see homme hooletu.
Veel olin käinud mitu korda kraane kontrollimas.
Ja nüüd siis seisin taas kraanikausi ees. Märkasin, et hoian ikka veel tühja tuhatoosi peos. Asetasin selle ettevaatlikult räämas tornile – ja samal hetkel täitus köök kohutava kolina ja klirinaga. Pisa torn vajus ümber. Kilde korjates tundsin kurgus soolakat maitset, olin solvunud, mul oli endast kahju.
Kuidagimoodi põranda ära harinud, istusin köögilaua taha norutama. Ma ei saanud isegi aru, miks ma veel voodisse polnud läinud. Miski näis mind väevõimuga köögis hoidvat. Mis see oli?
Kohe samas taipasin – unetus.
Jah, muidugi, jälle see unetus. Olin nüüd jälle mitu päeva selle all kannatanud, ja ikka polnud temaga kohanenud, leppinud, teadsin, et veel pool tundi, ja siis muutub unetus omamoodi psühhoosiks. Et siis muutub pea raskeks ja mõtted saavad eriti ängistavaks. Juba mõne aasta eest olin hakanud tähele panema, et öised mõtted pole enam elavad või fantaasiarikkad või loomingulised – nagu nad olid olnud näiteks instituudi viimaste kursuste ajal. Midagi oli juhtunud, öised mõtted olid millalgi muutunud tusasteks, skeptilisteks, kartlikeks.
Näiteks olin öösiti hakanud tarbetult tihti mõtlema surma peale.
Asjaolu, et nagu kõik elav siin maailmas, pean minagi kunagi ära surema, mittemillekski saama, oli hakanud mind kuidagi sügavalt segama, lausa lapsikult kohutama. Sellele oli lihtsalt kole mõtelda. Kole ja valus. Jah, kuigi juba mõnda aega ei elanud ma kaugeltki niiviisi, nagu olin aateküllases eas unistanud, kuigi mu elu ei kujutanud midagi eriti väärtuslikku ei oma rahvale, riigile ega inimkonnale, oli ta siiski kordumatu, minu enese oma, ja seepärast ei lohutanud mind mõnel eriti unetul, eriti jälgil ööl teadmine, et ma võin elada veel hulk aastaid ja koguni aastakümneid: veel kakskümmend, veel kolmkümmend, aga viimati veel viiskümmend aastat. Või et teoreetiliselt võin ma elada kas või saja-aastaseks. Tüdimuseni kaua. See kõik tundus silmakirjalik, muud mitte midagi. Sest lõppude lõpuks pidin ma ju siiski ära surema. Mis ülekohtune, mis illusoorne olukord see siiski on – elada… Teadsin ju küll, et need surmamõtted, nende teravdatud aktuaalsus ja konkreetsus ei tähenda midagi muud, kui et olen astunud uude eluetappi, jõudmas keskikka, veel olin kusagilt lugenud, et enne neljakümnendat eluaastat kaotavad need mõtted taas oma kaalu ja tähenduse ja et siis hakkan ma oma suremise paratamatusse suhtuma palju leplikumalt, võib-olla koguni filosoofilise rahuga, aga praegu oli mul sellest perspektiivist vähe kasu. Enne tuli vastavasse ikka jõuda. Surmamõtete lapsikult otsekohene agressiivsus tegi mu unetuse talumatuks.
Mida kõike ma polnud pidanud oma viletsatel vähkremisöödel mõtlema, mis ootamatud seosed ja selgused mulle küll pähe ei kerkinud! Näiteks sai ühel korral, vaikselt norskava