Challengeri sügavik. Ragne Kepler
Читать онлайн книгу.
räägi sinust üldse,“ ütlen talle. „Vähemasti minu tulekust peale mitte.“
Kuuldu ei rahulda teda. „Mis silmist, peaks tõesti meelest läinud olema,“ sõnab ta mõrult. Ja uurib siis mind veel mõne hetke. „Ma päästan su, kui lubad, et räägid mulle kõigest minu selja taga toimuvast.“
„Nõus.“
„Hästi.“ Ta pigistab mu kätt kõvemini. Ma tean, et see läheb hirmsasti siniseks, aga ei hooli sellest põrmugi. „Käi mul siis külas, et päevadesse vaheldust tuua.“ Ja siis ta muheleb. „Ja võib-olla lasen ma kunagi sul selle teiba asemel ennast poleerida.“
Siis kõigutab ta mind küljelt küljele, valib hetke ja hiivab mu tagasi vööri. Maandun hooga tekile.
Vaatan ringi. Kedagi pole läheduses. Tekil on kõik hõivatud oma kindlate kinnismõtetega. Ma otsustan selle kohtumise saladuseks jätta. Võib-olla saab puunäitsikust minu liitlane olukordades, kui mul seda vaja läheb.
35 Ebatavalised kahtlusalused
Lähetatavad on välja valitud. Kapten kogub meid kuuekesi kaardiruumi − mingisugusesse raamatukogusse oma kajuti kõrval. See on tuubil täis käsikirjalisi kaarte ja mõnel on märkidest näha, et navigaator on nende abil teed otsinud. Seal on kuus istet, kolm kummalgi pool täksitud lauda. Minu poolel istuvad navigaator ja naljaka näoga ning tihedalt kaela ümber istuva pärlikeega tüdruk. Meie vastas on teine tüdruk, kelle juuksed on sinised nagu Tahiti meri, üks õnnetu suurem laps, kellele jumal on unustanud anda põsesarnad, ja kohustuslik paksuke.
Laua otsas seisab kapten. Temale ei ole istet − see on sihilik. Ta kõrgub meie üle. Kapteni selja taga oleva lambi värelev valgus heidab lauale tema varju liikuva laigu, mis peaaegu, aga mitte täpselt, kapteni tegevust järele aimab. Papagoi istub paberirullide otsas, küünised pärgamenti surutud.
Junga Carlyle on samuti kohal. Ta istub nurgas ja vestab oma mopivart, nagu teeks sellest tootemisammast. Ta jälgib kõrvalt, aga ei ütle esialgu midagi.
„Me loksume paljude nägematute asjade kohal,“ alustab kapten. „Tohututes pilkaselt pimedates sügavikes asuvad saladuslikud mäed… Aga nagu te kõik teate, ei paina meie meeli mäed, vaid orud.“
Siis vaatab ta oma ainsa nägeva silmaga mind. Kapten loob rääkides meie kõigiga pilkkontakti, ent kui ta luuleliseks läheb, valdab mind ikkagi tunne, et ta on minu välja valinud.
„Jah, orud ja sügavikud. Ja eriti üks. Mariaani süvik… ja eriti üks koht selle jäistes sügavustes, mille nimi on Challengeri sügavik.“
Papagoi laperdab talle õlale. „Jälgisime teid, seda me tegime,“ ütleb papagoi. Täna kõlab ta nagu Yoda.
„Oleme teie tegemisi päris teraselt uurinud ja arvame, et just teie täidate selles missioonis määravat rolli,“ lisab kapten.
Pööritan tema punnitatud piraadihäälduse peale silmi. Kahtlemata kirjutab ta kõike kolme r-iga.
Viivuks jääb kõik vaikseks, nurgas ütleb Carlyle nikerdamiselt pilku tõstmata: „Mõistagi olen ma kõrvaline isik, aga kõik võiks sujuda palju ladusamalt, kui te kuuekesi oma seisukohti jagaksite.“
„Rääkige,“ käsib papagoi. „Igaüks peab rääkima, mida ta teab sellest kohast, mida me otsime.“
Kapten ei ütle midagi. Ta paistab natuke ärritunud, et papagoi ja junga tema autoriteeti õõnestavad. Kapten paneb võimu näitamiseks käed rinnale risti ja ootab, et keegi meist midagi ütleks.
„Olgu, mina alustan,“ lausub pärlitega tüdruk. „See on sügav, pime, kohutav koht täis koletisi, kellest ma õieti rääkidagi ei tahaks…“ – ja hakkab siis rääkima peletistest, kellest keegi meist kuulda ei tahtnud − kuni kohustuslik paksuke tema jutu katkestab.
„Ei,“ ütleb ta. „Kõige hullemad koletised ei ole ei ole süvikus, vaid nad valvavad seda. Koletised tulevad enne, kui sinna jõuda.“
Kaelakee-tüdruk, kes just äsja väitis, et ei taha koletistest rääkida, nähtavasti ikkagi tahtis, sest ta on katkestamise pärast ilmselgelt ärritunud. Nüüd pöördub kõigi tähelepanu paksukesele.
„Jätka,“ ütleb kapten. „Kõik kuulavad sind.“
„Noh… koletised hoiavad inimesi eemal. Nad tapavad igaühe, kes läheneb. Ja kui üks ei peaks sellega hakkama saama, teeb seda teine.“
„Väga hea,“ tunnustab kapten. „Hästi öeldud! Sa tead, mida räägid.“
„Teadjamees,“ ütleb papagoi. „Tee temast teadjamees.“
„Arusaadav valik,“ nõustub kapten. „Sind määratakse teadmiste eksperdiks.“
Paksuke läheb paanikasse. „Aga ma ei tea neid asju − kuulsin teid lihtsalt korra rääkimas.“
„Siis õpid.“ Kapten sirutab käe ja võtab riiulilt, mida veel hetke eest seal polnud, sõnastiku täisversiooni paksuse köite ning virutab selle õnnetu lapse ette lauale.
„Aitäh jagamast,“ poetab Carlyle nurgast ja kraapsab noaga laastukese põrandale.
Kapten pöörab pilgu siniste juustega tüdrukule, oodates tema panust. Tüdruk vaatab rääkides kõrvale, justkui oleks tema keeldumine silmsidest viimane vastuhakk võimule. „Seal peab olema põhjaläinud varandus või midagi,“ oletab ta. „Miks te muidu sinna tahaksite minna?“
„Jaa,“ lausub kapten. „Kõik merre uputatud varandused otsivad maailma kõige sügavamat kohta. Armukadeda mere poolt sisse nõutud kulda ja teemante, smaragde ja rubiine veetakse vesiste kombitsatega mööda merepõhja ja kukutatakse Challengeri sügaviku tunnetamatusse sügavusse. Kuninga lunaraha röövitud kuningata.“
„Inimrööv, liivapüünis, liivatorm, eluvorm,“ loetleb navigaator. „Inimsilmast nägemata eluvormid lesivad oodates pretendenti.“
„Kes see pretendent on?“ küsib põsesarnadeta laps.
Kapten pöörab pilgu poisile. „Kuna sina esitasid küsimuse, siis paku vastus.“ Siis pöördub papagoi poole. „Too talle kondid.“
Papagoi lendab üle ruumi ja naaseb väikese nahkkotiga noka otsas.
„Me nimetame su prohvetiks ja sa ennustad meile kontide pealt,“ ütleb kapten.
„Need,“ selgitab papagoi, „on minu isa kondid.“
„Kelle me ühel kenal jõuluõhtul nahka panime, kui mitte keegi kalkuniks ei hakanud,“ lisab kapten.
Ma neelatan ja mõtlen Valgest Plastmassist Köögile. Siis vaatab kapten pingsalt minu otsa. Taipan, et kõik peale minu on rääkinud. Ma kaalun, mida teised on öelnud ja tunnen endas pahameelt. Kapten oma ainsa verd täisvalgunud silmaga, papagoi juba ette peaga noogutamas, ükskõik millist mõttetust ma sellele rumalusele lisaksin.
„Mariaani süvik,“ ütlen ma. „Rohkem kui kümne kilomeetri sügavune, maailma kõige sügavam koht. Guami saarest, mida pole isegi teie gloobusel, edelas.“
Kapteni silm läheb rohkem pärani. Selgub, et sel polegi laugu. „Jätka.“
„Seda uurisid Jacques Piccard ja leitnant Don Walsh aastal 1960 allveesõidukiga Trieste. Nad ei leidnud ühtki koletist ega varandust. Ja kui seal leidubki aardeid, ei jõua te kunagi nendeni. Mitte ilma väga vastupidava tuukrikella, vähemalt viieteist sentimeetri paksusest terasest batüskaafita. Aga kuna meil on tegemist tööstusrevolutsiooni eelse laevaga, ei usu ma selle ettevõtmise õnnestumisesse − teil pole säärast tehnoloogiat. Ega ju? Niisiis on see kõigi aja raiskamine.“
Kapten paneb käed vaheliti. „Kui anakronistlik sinust. Ja sa arvad seda sellepärast, et …?“
„Sellepärast, et ma tegin sellest referaadi,“ ütlen talle. „Tegelikult sain ma A.“
„Vaevalt.“ Siis kutsub kapten Carlyle’i. „Junga,“ käsutab ta. „See meeskonnaliige sai just F-i. Ma käsin, et see talle laubale