Challengeri sügavik. Ragne Kepler
Читать онлайн книгу.
tulemuslikult läbi tihedate rahvahulkade ning põrkavad haruharva üksteisega kokku − nagu kannaksid teflonkuubesid. Ja metroos, kus kõik peavad paigal seisma, kui rong jaamast jaama lõgistab, ei väldi inimesed üksnes silmsidet, vaid püsivad oma läbitungimatus maailmas, nagu oleks neil seljas nähtamatu skafander. Justkui sõidaks kiirteel, kusjuures kõik on üksteisel kukil. Ma imestasin, et inimesed saavad nii lähestikku elada, olla ümbritsetud tuhandetest, kes on sinust vaid mõne sentimeetri kaugusel, kuid olla siiski täiesti isoleeritud. Mul oli raske seda ette kujutada. Enam pole mul seda raske ette kujutada.
28 Pähklivõikaar
Meie maja on nüüd termiidivaba ja mälestused Patulinna imedest on parem maha vaikida. Aga kodu ei tundu enam mõnus. Mul on tahtmine kõndida. Edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Sihitult. Kui ma ei kõnni, siis ma joonistan. Kui ma ei joonista, siis ma mõtlen − see paneb mind uuesti kõndima ja joonistama. Äkki on putukamürgi jäägid mind kahjustanud?
Istun söögilaua taga. Minu ees on laiali värvipliiatsid, õlipastellid, söepulgad. Täna kasutan värvipliiatseid, aga hoian neid kõvasti ja surun nii tugevasti, et pliiatsid muudkui murduvad. Mitte ainult pliiatsisüsi, aga pliiatsid ise. Ma viskan katkised pliiatsid üle õla, talumata viivitusi.
„Sa oled nagu hull teadlane,“ täheldab ema.
Ma kuulen teda kümme sekundit hiljem, kui ta seda ütleb. Vastamiseks on liiga hilja, nii ma siis ei vasta. Olen niikuinii vastamiseks liiga hõivatud. Mul vasardab peas see asi, mille pean paberile välja saama enne, kui see mu aju kuju muudab. Enne, kui värvilised jooned sellesse sisse soonivad nagu juustulõikur. Minu joonistused on kaotanud igasuguse kuju. Need on sirgeldused ja oletused. Juhuslikud − ja ometi mitte. Tahaksin väga teada, kas teised näevad nendes samu asju, mida mina. Need kujutised peavad ometi midagi tähendama, kas pole? Miks need muidu nii intensiivsed on? Miks see vaikne hääl sisimas muidu nende väljalaskmist nii järeleandmatult nõuab?
Fuksiapunane pliiats murdub. Viskan selle ära ja võtan kinaverpunase.
„Mulle ei meeldi see,“ nendib Mackenzie. Ta möödub minust pähklivõid täis lusikaga ja limpsib seda samamoodi nagu pulgakommi. „See on jube.“
„Ma joonistan ainult seda, mida minult nõutakse,“ ütlen õele. Siis kargab mulle pähe impulsiivne inspiratsioonivälgatus. Sirutan temani, surun pöidla lusikasse ja määrin ookrivärvi kaare üle paberi.
„Ema!“ lõugab Mackenzie. „Caden joonistab minu pähklivõiga!“
Ja ema vastab: „Paras sulle. Sa ei tohikski enne lõunat pähklivõid süüa.“
Ometigi heidab ema köögist pilgu mulle ja mu projektile. Tajun selgelt tema muret. See on nagu terrassiküte − jõuetu ja ebaefektiivne, aga püsiv.
29 Mõned mu parimad sõbrad on klounid
Olen sõpradega lõunatamas. Aga samas ei ole ka. See tähendab, et olen nende hulgas, aga ma ei tunne end koos nendega. Varem seltsisin kergesti ükskõik milliste sõpradega. Mõned inimesed vajavad oma klikki, et end turvaliselt tunda. Neil on väike kaitsev sõprade ring, kust nad harva söandavad eemalduda. Mina polnud selline. Ma võisin alati vabalt liikuda lauast lauda, grupist gruppi. Sportlased, ajuhiiglased, hipsterid, bändipoisid, rulatajad. Ma meeldisin alati kõigile ja mind võeti omaks ning ma suutsin sulanduda nagu kameeleon. Kummaline, et nüüd olen ma üksinda isegi teiste hulgas viibides.
Mu sõbrad matsutavad ja luristavad lõunat süües ning naeravad millegi üle, mida ma ei kuule. Ma ei hoia sihilikult kõrvale, aga miskipärast ei suuda vestlusega haakuda. Nende naer tundub nii kauge, nagu oleks mul vatitropid kõrvas. Seda juhtub järjest rohkem ja rohkem. Nad nagu ei räägikski inglise keelt − nad räägivad seda veidrat keelt, mida Cirque du Soleil’ klounid. Mu sõbrad jutlevad kõik klounide keeles. Tavaliselt mängin nendega kaasa. Naeran koos nendega, et end maskeerida ja jätta mulje teistega sobimisest. Aga täna pole mul tuju teeselda. Mu sõber Taylor on veidi tähelepanelikum kui teised. Ta märkab mu eemalolekut ja koputab mulle õrnalt käsivarrele.
„Hei, tule maa peale, Caden Bosch − kus sa uitad, mees?“
„Uraani välisel orbiidil,“ ütlen talle. See paneb kõik naerma ja vallandab nilbete naljade rea, aga kõik see kostab taas klounikeelsena, sest olen end jälle välja lülitanud.
30 Kärbeste liikumine
Samal ajal, kui meeskond oma toimetusi teeb ning nähtava sihita tekil edasi ja tagasi kõnnib, seisab kapten meie kohal rooli taga. Nagu jutlustaja kuulutab ta enesele eriomast tarkust.
„Lugege oma õnnistused kokku,“ annab kapten käsu. „Ja kui saate alla kümne, lõigake ülejäänud sõrmed maha.“
Ma vaatan, kuidas papagoi ühekaupa meeskonnaliikmeid kontrollib. Lind maandub neile õlale või istub hetkeks pähe, et siis järgmise juurde lennata. Huvitav, mis tal plaanis on.
„Põletage kõik oma sillad,“ kõmistab kapten. „Eelistatavalt enne ületamist.“
Navigaator istub ilgust lekkiva tünni otsas, mis oli kunagi toitu täis. Jälk hais annab tunnistust, et nüüd on toiduained millekski muuks riknenud. Ta valmistab uut navigatsioonikaarti, mis põhineb tünni ümber sumisevate kärbeste liikumisel. „Nende liikumine on tõepärasem kui tähtede oma,“ selgitab ta mulle, „sest harilikul kärbsel on liitsilmad.“
„Mida see muudab?“ söandan küsida.
Ta vaatab mind, nagu oleks vastus ilmne. „Liitsilmad siitilmast.“
Saan aru, miks nad kapteniga hästi läbi saavad.
Kui ma tekil lõputut ringkäiku teen, laskub papagoi mulle õlale. „Madrus Bosch! Hoia kõvasti! Hoia kõvasti!“ Siis vaatab ta silmaklapita silmaga mulle kõrva, kõigutades seda tehes pead. „See on veel alles,“ ütleb ta. „Tubli! Tubli!“
Ma oletan, et ta räägib minu ajust.
Ta lendab minema, et teise meremehe kõrvast sisse vaadata. Tema vaikne vile reedab pettumust selle üle, mida ta poisi kõrvade vahelt leiab või siis ei leia.
„Karta tasub ainult hirmu ennast,“ teatab kapten rooli tagant, „ja mõnd juhuslikku inimsööjast koletist.“
31 Kas need polegi rohkem väärt?
Kuigi putukamürgijäägid on meie majast läinud, mõtlen ikka termiitidele. Kui antibakteriaalne seep loob superbaktereid, nagu räägitakse, mis saab siis, kui mürgitamine loob superputukaid? Istun joonistusplokiga elutoas new age’likus kiiktoolis − see mööbliese on jäänud veel sellest ajast, kui meie Mackenziega olime väikesed ja ema meid rinnaga toitis. Olen kindel, et mul peab sellest ajast mingi mälukild olema, sest toolis istudes ja kiigutades tunnen end pingevabamalt ja rahulikumalt − ehkki mälestus rinnapiimast on õnneks aegade hämarusse kadunud.
Ometi ei tunne ma täna end üldse pingevabalt. Ma ei suuda lõpetada mõtlemist väänlevate asjanduste tekkimisele. Hakkan joonistama, nagu võiks superputukad joonistamise abil ajust tõrjuda.
Mõne aja pärast tõstan pilgu ja näen, et ema seisab ja vaatab mind. Mul pole aimugi, kui kaua ta on seda juba teinud. Pilku langetades näen endiselt tühja paberit. Ma pole mitte midagi joonistanud. Keeran koguni eelmise lehekülje, et näha, kas joonistus on äkki seal. Ei ole. Putukad sibavad mul endiselt peas ega tule välja.
Küllap näeb ema mu näol midagi, mis teeb ta murelikuks, sest ta ütleb: „Sent su mõtete eest?“
Mul pole tahtmist oma mõtteid jagada, niisiis vastan: „Tõesti? Kas need polegi rohkem väärt? Ainult üks sent?“
Ema ohkab. „See on kõigest selline ütlemine, Caden.“
„Noh, uuri siis välja, millal see ütlemine kasutusele võeti ja arvesta inflatsiooni.“
Ema raputab pead. „Nii sinu moodi, Caden.“ Siis jätab ta mu hauduma mõtteid, mida ma müümast keeldun.
32