Kogu moos. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
Kõhu valu
Ärkasin. Tuba oli pime. Ma olin voodis üksi. Koridorist kumas valgust. Vannitoast kostis solinat. Keerasin teise külje. Lasin end unne vajuda.
Virgusin. Oli pime, koridorist kumas valgust, vannitoast kostis solinat. Võibolla on peale hakanud, mõtlesin. Tuleks vist tõusta ja minna vaatama, kuidas on. Ma ei viitsinud. Hea oli magada.
Magan veel veidi. Panin käe padja alla. Seal oli jahe.
Ärkasin. Toas oli hämar. Jo Jo seisis voodi ääres. Ta tahtis mulle midagi öelda. Vaatasin talle otsa ja ootasin.
“Mul tuleb nii palju.” Ta oli erutatud ja ei mõelnud oma hääle peale. “Vaata, muudkui jookseb. Ma istusin poti peal. Ja siis pesin. Mõtlesin, et jääb järele. Hakkas uuesti tulema. Vaata.”
Tal olid jalad veidi harkis. Karvad ja reied olid niisked. Tundsin, et pean tõusma. Torkasin käe teki alt väljaja hoidsin seda ta jala peal põlve juures. Jo Jo seisis liikumatult ja vaatas oma märga vittu ja jalgu. Siis vaatas mind.
“Kas valud ka on?”
“Kas sa küsisid, kas mul valud ka on?”
Noogutasin silmadega.
“Mul ei ole valusid.”
Tõmbusin voodis kaugemale, tõstsin tekiserva üles ja vaatasin talle otsa. Jo Jo tegi kapiukse lahti. Tõmbas kapisahtli lahti, võttis sealt sidemetepaki ja pakist sideme. Ta pistis sideme endale jalgade vahele ja hoidis seda jalgu kokku surudes kinni. Ta leidis kapist püksid ja tõmbas jalga. Ta kohendas sidet paremini pükstesse.
Jo Jo lükkas kapiukse kinni ja lipsas minu juurde teki alla. Ma võtsin ta kaissu. Mu parem käsi silitas ta selga. Lasin silmadel kinni vajuda. Magada vist enam ei saa, aga natuke saab tukkuda. Jo Jo surus oma pea mu õla ja kaela vahele. Ta juuksed tulid mulle näkku, kõditasid, ja ma ajasin oma pea kuklasse. Jo Jo liigutas oma pead, et ta juuksed mu näolt ära tuleksid. Puhusin üle oma näo ja viimased karvad lendasid sealt minema.
Katsusin suurt kõhtu. See tundus pehme. Mõtlesin läbi poolune, et kui Jo Jo mu ees seisis, oli kõhu kuju nagu sama mis ikka, laps polnud alla langenud. Aga võibolla ei saanud ma aru, palju ma neid kohtusid näinud olen, ainult ühte enne seda. Ja kui veed tulevad ära ja valud ei hakka, tuleb sünnitus kunstlikult esile kutsuda. Kas Jo Jo teab seda? Ah, ükskõik. Mida vähem ta muretseb, seda parem. Esimene sünnitus. Titt võib ööpäev otsa läbi emakakaela ronida. Mida hiljem Jo Jo sinna haiglasse konutama läheb, seda parem.
Jo Jo tõmbas ennast ettepoole konksu ja pingesse ja jäi nii mõneks ajaks. Valud? Peaks vist kella vaatama. Vaatasin. Oli pime ja ma ei näinud seiereid. On see kuskil üks läbi?
Peab tõusma. Silitasin Jo Jod ja ajasin ennast üles. Läksin kõrvaltuppa. Susal oli tekk lõuani. Ta hingamist polnud peaaegu märgata ja ta oli ilus. Ma olin alasti ja tundsin toa jahedust. Seisin akna all ja vaatasin kardinapilust tänavavalgustust. Lambid põlesid ja tänav oli tühi. Ma nägin kolme sinakat laternat, neist valgustatud asfalti ja veidi lund. Seisin ja vaatasin tükk aega, kõik püsis muutumatuna. Mõtlesin korraga, et Susa on silmad lahti teinud ja jälgib, kuidas ma seisan akna all alasti. Pöördusin tema poole. Ta silmad olid kinni. Läksin ja suudlesin teda. Susa ei liigutanud. Mul hakkas külm. Teises toas oli Jo Jo täpselt endises asendis.
Loputasin vannitoas suud ja vaatasin ennast peeglist. Kusin potti ja tõmbasin vett. Mul ei olnud mõtteid ja mulle ei tulnud isegi pähe, et mul pole mõtteid.
Kuulsin, et Jo Jo oigas vaikselt ja vaatasin kella. Kakskümmend minutit üks läbi. Lasin ühe puuksu.
Istusin voodiveerel ja hoidsin Jo Jo kätt. Ta vaatas mulle otsa.
“Valud?”
Jo Jo noogutas.
“Ma lähen varsti helistan kiirabi.”
Jo Jo kortsutas kulmu ja raputas pead.
“Kas sa tahad kohe?”
Ta raputas pead.
“Sa ei taha kiirabi?”
Ta raputas ägedalt pead.
“Lähme siis taksoga?”
Ta noogutas.
“Sul raha on?”
Ta noogutas.
“Ma toon siis varsti takso.”
Jo Jo näitas silmadega tagatoa poole.
“Jah. Ma ei tea. Kui ma su autoga haiglasse viskan ja kohe tagasi tulen, siis ta võib ehk isegi siia magama jääda. Mis sa arvad, kas sa saad seal üksi hakkama?”
Jo Jo kehitas õlgu. Ma ootasin, kas ta arvab veel midagi. Ta vaatas eikuhugi. Ta tõmbas oma käe mu pihust ja pani mu jalale. Ta hoidis kätt hästi kergelt mu jala peal.
“Jo Jo,” ütlesin ma.
Ta vaatas mulle otsa.
“Pole mõtet kiirustada. Ootame tunni ja lähme siis.”
Ta noogutas.
“Kas sa süüa tahad?”
Ta raputas pead.
Mulle meeldis ta käsi mu jalal ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd ütlen, siis ta võtab käe mu jalalt ära: ootasin paar sekundit, mul oli kananahk ja ma ütlesin siis ikkagi: “Ma lähen teen endale kohvi.”
Ta võttis käe mu jalalt.
Ma panin end riidesse. Läksin vannituppa ja ajasin habet. Mulle tundus, et kuulsin teda jälle oigamas, aga ma ei vaadanud kella. Olin võtnud uue Bic for sensitive skin’i ja katsusin mitte sisse lõigata.
Läksin kööki. Panin raadio mängima ja vee pliidile. Keerasin raadio kinni, võtsin veekannu pliidilt. Lasin kannu vett juurde ja panin ta uuesti pliidile. Tegin võileibu. Viis pasteedisaia. Määrisin saiale pasteeti ja jälgisin üksisilmi oma käsi pasteedisaia tegemas. Pasteedis olid suured porganditükid ja maitseainepuru. Kas tuleks valude intervalli mõõta? – ei, ei mõõda, ei juhtu midagi. Kolm salaamivorstisaia hapukurgiviiluga, leib margariini ja meega (tegin raadio uuesti lahti), kaks juustuleiba; (panin meeleiva suhu) ja kaks juustusaia. Vesi suhises kannus. Ma vaatasin võileibu laual ja ootasin, et vesi keema läheks. Raadiost tuli väga vaikne heli. Ma ei saanud aru, kas see oli jutt või muusika. Vesi oli keema minemas. Panin kohvipotti kohvi, valasin vee peale ja tõstsin kohvipoti korraks leegi kohale. Kohv kerkis potiservani ja ma keerasin gaasi kinni. Kohvivahtu tõusis üle potiserva ja voolas pliidile. Panin poti lauale, tõstsin pliidiresti üles ja pühkisin laualapiga pliidi puhtaks. Pesin lappi kraani all. Otsisin kapist termose, panin sinna viis lusikatäit suhkrut ja pigistasin sidrunimahla. Puhusin kohvile peale, et paks põhja läheks, ja valasin termose täis. Vaatasin kella – kümne pärast kaks.
Kuulsin koridorist tõmbeluku häält. Panin tassi tüki sidrunit, kaks lusikatäit suhkrut ja valasin kohvi. Kohv oli liiga tuline, et rüübata. Peaksin Susa üles äratama, tema riietamisega võib aega minna. Jo Jo võib Susa riidesse panna, kui ma takso järel käin. Siis ta ei pea istuma ja mõtteid veeretama. Maitsesin kohvi, see oli liiga tuline. Võileivad olid köögilaual laiali ja ma sättisin nad keset lauda ritta. Laual olid suur nuga, võinuga, sai, leib, margariin, kohupiim, pasteet, salaami, juust, suhkrutoos, sidrun sidrunitopsis, lillevaas pajuokstega, soolatoos.
Mul ei olnud isu. Sõin ära kolm pasteedisaia ja juustuleiva. Ma ei mõelnud nende maitsele. Kohv kannatas juba rüübata.
Kohv oli hea. Rüüpasin, ja rüüpasin veel.
Panin tassi lauale ja läksin tuppa. Jo Jo oli riides. Ta oli voodi ära teinud ja askeldas mingite kottide ja nutsakutega. Läksin tahatuppa. Susa magas. Panin tule põlema. Paitasin Susa põske. Ta magas sügavalt. Jo Jo ümises teises toas ja ma läksin vaatama. Ta seisis voodiveeres, kummargil voodi kohal, käed voodil, ja õõtsutas ennast edasi-tagasi. Ta kulm oli kortsus, ta surus hambaid kokku ja ümises. Ta vajus neljakäpuli voodile ja pani pea kätele. Ta jäi sellesse asendisse ja ägises. Ma läksin tahatuppa ja tõstsin Susa voodist välja. Panin talle päevateki ümber ja viisin ta kööki. Jo Jo oli endises asendis, nägu vastu voodit. Ma ei saanud aru, kas Susa magas või ei. ütlesin: “Kui pissile tahad, siis ütle.”
Jõin tassist sidrunikohvi lõpuni ja loputasin kraani all tassi.
Võtsin külmutuskapist piima ja jogurti. Hoidsin Susat vasaku käega süles ja liikusin mööda kööki. Valasin