Kogu moos. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
Susa sikutas ikka alles kummikuid jalga. Ta vaatas Jo Jo poole ja minu poole.
“Tee kähku,” ütlesin Susale.
Jo Jo seisis liikumatult. Tahtsin, et ta istuks koridoritoolile. Seisin hetke ja läksin kööki tagasi. Pühkisin lapiga lauda. Raputasin puru lapi seest kraanikaussi. Tegin lapi märjaks ja pühkisin laua veel kord üle. Raputasin lappi uuesti kraanikausi kohal ja lasin jooksval veel puru ära viia. Mu kingad olid köögipõrandale jälgi teinud.
“Kindad!” ütles Susa koridoris.
Keerasin valge köögikella üles ja panin kapile. Lasin köögitule ära.
Jo Jo oli kahvatu ja hoidis Susa kindaid käes. Susa seisis ta vastas, jäigad sirged labakäed ette sirutatud. Võtsin Jo Jo käest Susa kindad ja Susa keeras end robotina minu poole. Tõmbasin parema kinda käe otsa. Susa ajas õigel hetkel pöidla püsti. Ma kontrollisin, kas pöial oli kindapöidlas.
“Äär!” ütles Susa.
Toppisin kindaääre kombinesoonivarruka kummi alla. “Korras,” ütles Susa.
Panin talle teise kinda kätte. Susa keeras ennast robotina ukse poole. Jo Jo võttis käekotist oma võtmed ja riputas nagisse. Ma puudutasin ta õlga: “Ma võtan su suure koti.” Jo Jo läks välja. Susa lükkas oma jäiki kuurobotijalgu ukse poole.
“Piip-piip,” ütles Susa ja jäi seisma.
“Mine nüüd.”
“Ära siis lükka,” ütles ta kuurobotist välja tulles.
“Mis on siis?”
“Mutt!”
Läksin tahatuppa. Vaatasin, kas kingad jätavad veel jälgi.
Ei jätnud. Toolil oli hunnikus Susa öösärk. Mutt paistis madratsi ja voodi vahelt. Panin öösärgi kokku ja pistsin padja alla. Lappasin teki kokku ja viskasin voodile. Sikutasin muti madratsi alt välja.
“Mutt läheb kotti,” ütlesin Susale.
“Piip-piip,” ütles Susa ja hakkas liikuma.
Keerasin ukse lukkuja mõtlesin, kas korteris jäi kõik korda.
Susa seisis trepil, käsi püsti.
“Oodatakse!” ütles Susa. Ma andsin talle kaeja me läksime alla.
“Kas sa tahad taksos ette või taha istuda?” “Kes veel taga istub?”
“Oleneb sellest, kuhu Jo Jo istus.”
“Taha.”
Tegin taksoukse lahti ja Susa puges Jo Jo kõrvale. Taksosse istudes vaatasin tahtmatult pruuni raamatut istmetevahes. Raamat oli seal nii, et ma ei näinud, mis raamat see oli. Ma oleksin soovinud, et taksos mänginuks mingi muusika.
Vaatasin tänavaid ja vilistasin hästi vaikselt. Pöörasin ennast Jo Jo poole ja panin käe talle kõhule. Susa pani oma kaks kätt Jo Jo kõhule. Jo Jo vaatas aknast välja. Mulle tundus, et ta pelgab järgmist valuhoogu. Et ta oli valuhoogudest tüdinenud. Ei tahtnud neid enam. Tõmbasin käe ära, vaatasin aknast väljaja vilistasin: “The answer my friend, is blowing in the wind, the answer is blowing in the wind.”
“Ma vihkan kiirabi,” ütles Jo Jo. Taksojuhi pea nõksatas natuke paremale, kui ta Jo Jo häält kuulis.
Ma vilistasin edasi ja mul oli hea tunne, et miski ei saa viltu minna. Tuleb lihtsalt kõik läbi teha, samm-sammult. Ja ma tahtsin seda teha.
“Ära vilista,” ütles Susa.
“Miks?”
“Ega autos ei vilistata.”
“Miks?”
Vilistasin edasi.
“Ära vilista!”
Jätsin järele.
Jo Jo toetas käed mu istme seljatoele. See olijaile valuhoog.
Ta püüdis ägada nii vaikselt kui võimalik. Mõtlesin, mida haiglas öelda, et saaks koos Susaga Jo Jo juurde jääda. Ei tea. ütlen, nagu asi on.
Taksojuht teadis, kuhu sõita. Ta sõitis ümber suure maja. Keerasime kuhugi hoovi ja jäime ukse juurde seisma. Kõik aknad olid pimedad ja uks tundus olevat nii kinni, nagu polnuks seda avatud juba aastaid. Seal oli silt: “Sünnitajate vastuvõtt”. Mõtlesin, kas peaks ust kontrollima, enne kui takso ära lasta.
Vaatasin Jo Jo poole. Tal oli nüüd okei. Jo Jo andis mulle oma rahakoti. Maksin taksojuhile ja võtsin oma koti ja Jo Jo koti.
Uks oli lukus. Vajutasin uksekella. Takso keeras hoovist välja, tuled valgustasid korraks hoovi ja põõsaid. Ukse kohal põles nõrk pirn, hoov oli pime. Jo Jo näitas mulle kätega, et ta võib siin keset hoovi jalad laiali ajada, et see on sümpaatne koht. Vajutasin uuesti kella.
“Kas sa unine ei ole,” küsisin Susalt.
“Ei ole.”
Mõtlesin, et kui me peame Susaga koju tagasi minema, siis tuleb Jo Jolt taksoraha küsida. Uks läks lahti.
“Tere.”
“Teie helistasite ka.”
“Jaa.”
“Kõik on kaasas, mis vaja? Haigekassa kaart on kaasas?” küsis õde Jo Jolt.
“On küll,” vastasin ma.
“Laps on teil ka kaasas?”
“Laps on kaasas jah.”
“Ega tema siia ei jää?”
“Ma ei tea. Tal ei ole kuhugi minna.”
“Miks te siis last kuhugi ära ei andnud? Tulge sisse.”
Õde läks ees. ütlesin Jo Jole ainult huultega: “Lasevad ikka tuppa sooja.”
Õde läks mööda koridori edasi. Jo Jo astus koridoriakna juurde, kummardus ettepoole ja võttis aknalauaservast kinni. õde avas eemal koridori otsas ühe ukse ja vaatas tagasi.
“Ma jätan ukse lahti,” ütles ta.
“Mmm,” ütles Jo Jo ja vaatas keskendunult radiaatorit aknalaua all. Ma silitasin ta selga. Susal oli äraolev nägu. “Mõnus õde,” ütlesin ma. “Eriti mõnus.”
“Missugune õde,” ütles Susa. “Ei ole ju veel mingit õde.” “See, kes meid sisse lasi, on õde, see on tema töö. See sõna tähendab kahte asja. Inimesel võib õde olla. Ja haiglas on ka õde.”
“Mmmmm,” ütles Jo Jo ja lasi end põlvist lonksu. Ta surus näppudega aknalauda. Näpuotsad lakitud küünte ümbert olid valged nagu aknalaudki. Ma surusin harali sõrmed talle juustesse ja haarasin pea lähedalt juustest kõvasti kinni. Vahel tegin nii nikkumise ajal. Jo Jo võttis vasaku käega mu käsivarrest ja ütles veel kord: “Mmmmm.”
“Laps tahab välja tulla,” ütles Susa.
“Ma arvan küll.”
“Kas me jääme siia?”
“Vaatame.”
“Muidu peab Jo Jo üksi siin olema ja tal hakkab igav.”
“Jaa.”
Jo Jo ajas end püsti ja hingeldas. Läksime mööda koridori edasi.
Õde istus vastuvõtutoas laua taga akna all. Ta ees oli ajaleht ja käes pastapliiats. Ta lahendas ristsõna. Me tulime sisse ja jäime seisma. õde kirjutas parajasti sõna ruutudesse ja ta kirjutas sõna lõpuni, enne kui üles vaatas. Ta hakkas mulle meeldima.
“Võtke riided seljast ära.”
“Kas ma võin koos lapsega siia jääda?”
“Ma ei tea. Minul on ükskõik. Ma ei tea, kuidas te temaga sünnitusosakonnas hakkama saate. Kas ta unine ei ole?”
“Praegu ei ole. Võibolla saab ta seal mõnes voodis tukkuda.
Kui on mõni vaba voodi.”
Õde võttis