Kogu moos. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
läks suuremaks, läikivamaks ja sinisemaks. Jo Jo kael venis pikemaks ja ta ütles: “Ot-ot-ot-ot-ot-ot-ot.” Ta pressis, pärak pondus väljapoole ja sealt kukkus sitta linale. Olin rahulik. Mida edasi, seda enam. Jo Jo nägu läks selliseks, nagu ta nutaks, aga ta ei nutnud. Ta ütles: “Ot-ot,” hoidis hinge kinni, siis hingeldas. Võtsin ta käest kinni.
Vaatasin raamatusse põrandal.
“Mägi värises jalamini ja kalju kõikus. Viskusin silmili maha ning haarasin ohjeldamatus ärevuses kasinatest rohulibledest kinni.
“See,” ütlesin lõpuks vanamehele, “see ei saa olla muud kui Maelströmi veekeeris.””
Jo Jo pigistas mu kätt ja ma vaatasin üles. Ta nägu oli punane ja ta põlved kerkisid kõrgemale. Kannad olid kušetist lahti, varbad puutusid veel vakstut. Ta vaatas mulle pärani silmi otsa: ma naeratasin talle. Tursunud vitu vahel oli väike pragu ja kui ma sealt sisse piilusin, paistis midagi punast ja sinist. See ei olnud pea moodi. Kas kõigepealt tuleb mingi sodi välja? mõtlesin.
Jo Jo vajus tagasi kušetile, lõdvaks. Vitt tõmbus kokku. “Hinga!”
Jo Jo hingeldas mõned sekundid ja hakkas jälle ähkima. “Pressi alla! Kõhulihastega!” Vitt tursus üles ja pragu läks veel laiemale.
Mis see sealt paistab? Osa lootekesta? “Pressi!” Jo Jo ei jaksanud enam pressida ja lasi lõdvaks.
Võtsin parema käega maast raamatu.
“Kuuskümmend seitse,” ütlesin endale leheküljenumbri. Jo Jo puhkas. Ma keerasin raamatus lehekülje tagasi ja lugesin sealt.
““Peate neist pettekujutlustest üle saama,” ütles teejuht, “sest ma tõin teid siia selleks, et teil oleks võimalikult hea ülevaade paigast, kus see sündmus, millest äsja rääkisin, aset leidis…””
Jo Jol hakkas see jälle. Panin parema käega raamatu kokku ja viskasin oma kotile. Mõtlesin, millal neid arste peab kutsuma. Ma ei tahtnud liiga vara kutsuma minna. Tahtsin olla adekvaatne. Jo Jo vaatas ma ei tea kuhu ja ta suu tegi hääletult: “Tat-tat-tat-tat-tat.” Näis, et ta oli minetanud kontakti ümbrusega. Ta surus mu kätt kõvemini ja ägas raskelt. Ja ägas veel kord. Ja veel. Pondunud vitt läks punni. Pooleteist sõrme laiusest praost paistis siniste triipudega punane mass.
Jo Jo ägas räigelt.
“Tule välja, väike Maelström, sind on nähtud.” Kutsun siis? Ei kutsu veel? Oli kerge ja rahulik olla. Pärakust pudenes sitta. Pühkisin perset ja vahetasin perse all lappi.
Jo Jo ägas madalal rämedal häälel. Ma võtsin ta pigistava käe oma käsivarre küljest ja panin kušetiääre kulgeja läksin koridori.
Õde kirjutas pabereid.
Kõhklesin, kuidas öelda.
“Sealt hakkab vist midagi välja tulema. Miski paistab.” õde vaatas korraks üles ja vaatas uuesti paberitesse. “Ahah, ämmaemand tuleb kohe.” Ta jätkas kirjutamist.
Pöördusin pooleldi tagasi. Kas peaks midagi? “Ahah, nojah.”
Läksin palatisse. Susal olid silmad lahti. Ta hoidis mutti kõvasti kaisus. Jo Jo hoidis kušetiäärest ja ägas rämedalt. ägamine jäi vaiksemaks, ta lõtvus ja vajus kušetile. Kui nad nüüd tulevad, kas ma tegin siis valehäiret?
“Pissile ei taha, Susa?”
Susa vaatas mind ja ei vastanud.
Uks läks lahti ja mitu inimest tuli kiiresti sisse. Keegi pani kõik tuled põlema. Sisse lükati kanderaam. Sellel oli keegi. Askeldati. Räägiti läbisegi.
“Tulge maha. Kuhu ta läheb? Las ta läheb sinna lauale. See teine sünnitab ka ju siin. Ükskõik. Tulge maha raami pealt! Ma aitan teid. Siin on mees ka, lähme teise laua juurde. Oodake! Nii, tulge nüüd maha. Sinna peale ronige. Saate küll. Noh, noh. Teil on ju kolmas sünnitus?”
“Jah,” ütles naine sünnituslaualt, “kaka tuleb.”
Läksin Susa juurde. “Kas sa tuled üles või lesid siin natuke?” Susa haaras mul kaela ümbert kinni.
“Lesi natuke ja hoia mutti.”
Jo Jol hakkas jälle pihta. Pühkisin ta perset ja vahetasin persealust lappi.
“No nii,” öeldi sünnituslaua juures.
Jo Jo rögises. Vaatasin ta pundunud lillakat vittu. Jo Jo huuled liikusid. Talle tuli lõua alla lott ja näole grimass, siis liikusid huuled jälle. Ta punnitas. Kannad ja kukal olid kušetilt lahti. Rinnad vajusid kahele poole keha ja rindade vahelt oli märg. Seisin, tahtsin midagi teha, ei teadnud, mida. Tõmbasin ta kitlit rindade juurest koomale.
“Korras,” öeldi sünnituslaua juurest ja sealt tuli lapsekisa. Susa surus mutti kaissu.
Jo Jo rögises. Naine tuli kiirel sammul, vaatas Jo Jo vittu ja läks ära. Seisin ja ei teadnud, kas minna Susa juurde või seista Jo Jo kõrval. Kaks naist tulid kiiresti kušeti juurde.
“Pressige,” ütles üks, “pressige nüüd.”
“Ta on kurt. Rääkige nii, et ta teid näeb, ta loeb huultelt.” “Pressige.” Naise nägu kummardus Jo Jo näo juurde ja ta käsi läks Jo Jo kubemele. “Siia pressige. Pressige! Pressige. Hingake. Hingake rahulikult. Pressige. Pressige tugevasti! Pressige.”
See oli siiski pea. Ja muu tuli kohe ludinal järele.
Naine hoidis last Jo Jo kohal. “Näed sa. Valmis.” Laps oli kaetud valge lootevõide, tumepunase hüübinud vere tükkide ja helepunase verega. Voolik läks talle suhu ja luristas. Voolik luristas ninast. Laps piiksatas.
“Kas ta hingab?” ütles Jo Jo väga valjusti oma kontrollimata häälega.
“Muidugi hingab.” Naine vaatas Jo Jõle lähedalt näkku ja rääkis valjusti: “Hingab. Tütar. Kõik on korras.”
Laps pandi Jo Jõle rinnale. Jo Jo vaatas endale rinnale. Ta käed olid õhus lapse lähedal. Peopesad olid lapsest kümne sentimeetri kaugusel. Ta tahtis last katsuda, aga ei söandanud. “Väike,” ütles ta häält kontrollides.
Läksin Susa juurde ja silitasin ta pead. Susa sirutas käed minu poole. Võtsin ta sülle. Lapsest Jo Jo kõhul läks vittu valge nabanöör. Naine pigistas näpitsatega nabanööri kinni ja pigistas teiste näpitsatega paari sentimeetri kauguselt kinni. Ja lõikas kääridega näpitsate vahelt nabanööri läbi. ühed näpitsad jäid Jo Jo kõhu peale, teised ta jalgade vahele.
“Kauss!” ütles ta.” Ja nüüd lambi alla ja kaaluma. Kas te kella vaatasite?”
“Mul on kell vale,” kohmasin. Ta sai kausi, pani selle vitu juurde ja viskas näpitsad sinna sisse.
“Minge vaadake, koridoris on õige kell.”
Laps liigutas kõhul ebamääraselt ja pilgutas silmi.
“Ei karju,” ütlesin.
“Ei peagi.”
Läksin Susaga teisele poole kušetti. Jo Jo tõstis pilgu lapselt, vaatas mulle otsaja naeratas. Vitust tilkus välja punast massi. Naine masseeris käega mööda Jo Jo kõhtu vitu poole. Jo Jo krimpsutas nägu.
“Pissile,” ütles Susa.
“Me lähme pissile,” ütlesin Jo Jõle huultega.
Astusin kiirel sammul mööda koridori.
“Kas sa magasid hästi?”
“Jaa.”
Kempsuuks tuli lahti.
“Pead vastu?”
“Jaa.”
Nööpisin tunked lahti ja sikutasin alla ja sikutasin püksid alla. Tõstsin Susa potile. “Istud ise.”
“Hoia.”
Kükitasin ja hoidsin Susa kaenalde alt.
“Kus su soru on?”
“Oota.” Kostis solin.
“Kas