Kogu moos. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
on?”
“Kus sees laps kõhus oli.”
“Kas kott?”
“Enam-vähem. Valmis?”
Tõstsin Susa püsti, tegin kõva paberi pehmemaks ja pühkisin väikest vittu. Praovahe oli roosakas.
“Kas on kibe?”
“Natuke on.”
“Tuleta kodus meelde. Paneme kreemi.”
Tegin näpu kraani all märjaks ja pesin prao puhtaks. Tõmbasin püksid üles. Tõmbasin tunked üles ja nööpisin kinni. Peab jogurti jopetaskust ära tooma. Ja lusika. Tegin ukse lahti.
Läksime mööda koridori. Susa andis mulle käe.
“Oled väsinud, issi?”
“Ei ole. Tule.”
Jo Jo lamas kušetil, silmad kinni. Üle ülakeha oli tal kokkupandud tekk. Jalgade vahel vitu juures oli kauss. Kauss oli punast lödi peaaegu täis ja see lödi läks otsapidi vittu.
Praktikant andis mulle linasse ja tekki keeratud tite. Tite silmad olid pärani ja ta vahtis rahulikult eikuhugi.
Kolm ja muu
Istun akna all tugitoolis, jalad enda all, vaatan välja ja tunnen samal ajal seda oma olemist ja tuba enda ümber. Aknast paistab meie aed, vaikne ja lumine, ja tagumiste naabrite aed. Seal aias liigub vahel inimesi. Minu peas on lood natuke nii nagu meie aias, vaiksed ja lumised lood, ja natuke sellised nagu naabrite aias, selles mõttes, et aeg-ajalt jookseb läbi pea mingit ribu-räbu. Ma ei ole rahulik. Mul on sant ja rahutu olla. Sedamoodi sant, et on tunne, et peaks midagi tegema, aga kohe kui tegema hakkaks, tunneks, ah, milleks see. Tean seda juba ette. Niisiis ma tõusen vahel ja käin ringi või käin teistes tubades ringi ja tulen jälle tagasi ja istun akna alla tugitooli. Tool on madal ja mu lõug on pisut üle aknalaua ja ma näen pigem seda, mis toimub kaugel ja taevas kui seda, mis toimub lähedal. Taevas ei toimu midagi.
See päev on pühapäev, see tuba on minu tuba. See korrus on ülemine korrus. See maja on isa-ema maja, vist siis minu kodu.
Ma istun, on vaikne ja ma kuulen, mis majas toimub. Kes mida teeb. Ma kuulen sammudest, kes kuhu läheb ja mida toimetab. Ma tean ema samme, isa samme. Vanaisa samme enam ei kuule, tema on surnud. Peale vanaisa surma oli alguses hea, kodus oli vaiksem ja rahulikum, aga see läks mööda ja nüüd on jälle enamasti närviline, tüüne ja tüütu. Emale, isale, mulle. Me oleme oma kodus vangis, meil ei ole siin enamasti hea. Aga vist ei lähe me siit kuhugi mujale.
Tõusin asja ees, teist taga püsti. Seisin ja vaatasin enda ette. Panin käed tasku ja huuled nii nagu vilistades, aga ei vilistanud. Läksin vannituppa. Mul polnud vaja sinna minna. Jõin lonksu vett. Keerasin kraani paar korda lahti ja kinni ja tulin vannitoast välja. Vanemate magamistoa uks oli irvakil ja ma nägin ema voodis lamamas. Ta lamas selili, jalad konksus, põlved paremale poole. Ta silmad olid lahti ja ta vaatas lakke. Ta teadis, et ma seisin koridoris ja ütles: “Nad võivad kartulikeldris riiuli kohal olla. Teiste asjade taga.” Ta ütles seda kummikute kohta. Ma olin enne küsinud, kas ta teab, kus mu kummikud on. Arvasin, et ma tahtsin oma kummikuid. Enam eriti ei tahtnud. “Ahah, ma pärast vaatan,” ütlesin, et midagi vastata. Me mõlemad kuulsime isa all köögis poolvalju häälega rääkimas. Ta oli seal üksi ja parandas pead. Enamasti on ta juuatäis peaga lärmakas ja pohmellis vaikne, aga täna ei olnud. Võibolla oli juba uuesti vinti jäänud. Ta oli meie või enda peale vihane ja rääkis üksinda. Aga kõvasti, et me kuuleksime. Ja me kuulsimegi. Läksin tagasi oma tuppa ja seisin keset seda.
Isa rääkis: “Omas majas olla ei või. Orja päevad otsa. Kui laupäeva õhtul sõpradega istud, on paha. Kogu aeg on paha. Kurat. Kuradi kurat, ma ütlen. Majas süüa ei ole.” Siis tuli vaikus. Siis solin. Ta valas klaasi õlut ja jõi.
Ma seisin põrandalambi kõrval. Olin selle lüliti näpu vahele võtnud, plõksutasin lampi põlema ja kustutasin jälle ära. Siis kuulsin, et ema ajas end voodi nagisedes üles. Ta tuli magamistoast välja, trepi ülemise otsa juurde. Ta ootas mõne hetke vaikselt (ka all oli vaikne) ja ütles hästi valjusti: “Kas saab vaikust või ei saa, pea lõhub otsas valutada.” Siis ta kuulas. Ootas vastust. Ka mina seisin ja ootasin vastust. Põrandalamp põles, lüliti oli mu näppude vahel. Ema seisis ja ei raatsinud ära minna, aga isa ei vastanud. Ema läks tagasi magamistuppa ja heitis voodi nagisedes pikali. Ta ohkas raskelt ja peeretas, ja ohkas veel kord. Alt oli kuulda pudelite kõlinat. Ma kustutasin põrandalambi ja võtsin voodi alt karbi kontaktkoopiatega. Vaatasin ja sobrasin neid laua taga istudes mõnda aega ja panin nad siis karpi ja karbi voodi alla tagasi.
Olin üksi kodus. Nad olid mõlemad tööl.
Viimastel aegadel on tihti nii. Vahel istun lihtsalt köögis või koridoritrepil ja vahel on üsnagi hea vaikne olla. Nagu õnnelik. Kuulen – maja on tühi. Või käin mööda tube ja puudutan näppudega tuttavaid asju ja seinu. Või kuulan natuke raadiot. Või kopeerin mõnda pilti ja vannitoa-koridori uks on paokil, sest ma tean, et keegi ei tule ja ei lükka ust pärani. Ja keegi ei tule koputama ja ütlema, et on vaja teha seda või teist, või et tulgu maja söögu, enne kui ära jahtub, et mis see siis on.
Kuidas siis on, kui nad enam tööl ei käi, kui nad pensionile jäävad. Ma ei kujuta ette. Peab kuhugi mujale labori soetama. Kuhu? Sellega on ju kõik hädas.
Ehk surevad nad kuidagi enne ära. Kas ma tahan seda? Mõnes mõttes oleks see päris tore. Aga miks mitte ise ära surra.
Nüüd ma ei karda enam surma. Mõtlen ta peale vaikse huvi ja poolehoiuga. Ma ei karda enam teadmatust. Nagu varem. See on ära kadunud. See mure. Ta tuleb ükskord ja sellele mõelda on päris sõbralik, mitte et tajust tore paistaks, ma ei ihalda ega kutsu teda lähemale. Aga vaatan lootusrikkalt ta poole. Nagu oleks seal minu jaoks midagi head varuks. Surm ei ole ainult praeguse lõppemine, ta on ka midagi muud, üks omaette asi, ja ta pole enam üldsegi võõras, hirmus ja arusaamatu. Võibolla see hirm väsitas ja tüütas mind ära. Surm on natuke põnev. Hirmus enam pole, ka sellepärast, et hirmus oli ta arusaamatuse tõttu, aga siis tuli arusaamine, et arusaamatu on ju ka elu ja ma ise ja kõik kõik kõik ja siis ei jõua enam seda kõige kõige kõige arusaamatuse hirmu või painet tunda ja siis oled korraga üldse tast vaba. Vahel tuleb hirm muidugi natuke tagasi. Tema tunne ja maitse, hirmu tunne ja maitse tuleb meelde. Surma maitset ma ei tea. Kujutan ainult ette.
Jah, istusin all toas ja vaatasin aknast välja. Isa pidi varsti töölt tulema. Kell oli neli. Mul ei olnud ju tema tulemisega asja, aga ma istusin, vaatasin aknast välja ja ootasin, millal ma näen teda tulemas. Teadsin, et ma ei asu midagi muud tegema. Mul oli põhjus, et niisama istuda.
Mida ma tegin, kui teda tulemas nägin. Tõusin, läksin oma tuppa ja tõmbasin ukse kinni ega andnud endast elumärki. Istusin oma toas ja teadsin, et isa on kodus.
Kuulsin, et isa tuli koju. Sellest, kui aeglaselt ta kohmitseb, sain aru, et ta pidi purjus olema. Teadsin, et varsti tuleb ema ja siis hakkavad nad karjuma, ja ma oleks hea meelega jalga lasknud. Aga ma ei osanud välja mõelda ühtegi kohta, kuhu minna. Polnud ka ühtki poolikut tööd, mida saanuks edasi teha.
Paps oli poolde treppi üles tulnud ja hüüdis: “Marko.”
Istusin, vaatasin oma käsi.
“Poiss, oled kodus või?”
“Ise oled,” ütlesin ma vaikselt ja kõvasti ütlesin: “Mis on siis?”
“Tule mulle appi.”
“Mida tegema.”
“Kuula, kui sulle öeldakse.”
Ajasin ennast püsti ja tegin ukse lahti, et näha, kas ta tahab tõesti midagi teha või paneb mingit soga.
Ta seisis keset treppi, nägu punane ja hoidis käsipuust kinni.
Paistis üsna kaine.
“Mis sa tahad teha siis.”
“Tule. Lähme natuke alla.”
“Mul ei ole eriti aega.”
“Noo, oma kodu jaoks peab sul ikka aega