Kogu moos. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
mitte ei ole kõigest üle. Mõned fotograafid loevad palju. Fotoraamatuid olen muidugi lugenud. Lugemine on ju tüütu tegevus. Mõnele võibolla ei ole, see on siis nagu haige ja loeb ainsa suure himuga ja räägib sellest. Ma ei tea, kas foto on mulle selline haigus. Vist ei ole. Ma olen peaaegu kogu aeg tast tüdinenud. Ma isegi tahaks, et oleks haigus.
Aga vanaisa suri ära ja maeti Metsakalmistule ja sellel hauaplatsil on ruumi ka isa ja ema jaoks ja isa ja ema räägivad sellest suure rahuldusega.
Õige jah, selle raamatu nimi oli hoopis Kuldvõtmeke, mitte Buratino.
Pilti tehes ma ei tea, aga tunnen. Ma tunnen, kuidas see pilditegemise asi töötab ja mida temaga võib teha. Vahel muidugi proovin midagi uut, uut tehnikat või keemiat. Uus on ehku värk, seda ei taju. üldiselt töötan nende asjadega, mida ma juba tean. Valgusega põhiliselt. Maailm on valguste labürint. Kui ma lihtsalt tahaks öelda, võiks vist nii öelda. Aga ei. Maailma võib näha valguste labürindina, ja see võib olla huvitav. Valgus seostab objekte. Valgus on nagu hingeõhk. Mis see valgus on. Ta tuleb läbi ilmaruumi. Osakeste voog? Ise ma olen osakeste voog. Mis seda ei ole. Ta on ilma teadvuseta, lõputu muutumine. Enamasti on ta sõber. Kohvikus ütles keegi: “Maailm on lause.” Ma oleks võinud selle peale öelda: “Maailm on valguse väike sõber.” Või midagi sellist. Aga ma ei öelnud midagi. Oma piltidega aitan ma inimestel valguse teateid vastu võtta. Kuigi valgus ei teata selleks, et keegi vastu võtaks, vaid lihtsalt.
Esimene kord ma rääkisin valesti, kui ma valgusest rääkisin. Liiga targalt ja rumalalt. Valgused on lihtsalt ilusad ja fotoga tuleb see kenasti välja. Ongi kõik.
Töötan ma mitte valguse, aga kemikaalidega.
Aga minust ei oleks saanud seda, kes ma olen, kui mu tuba ei oleks lõunasse, päikese poole, ja kui ma poleks pisikesest peale seal ärganud ja olnud.
Tulin hilja koju. Oli juba öö. Laternad põlesid, lumi sadas. Ma ei taha öelda, et see oli ilus, see ei tähendaks midagi. Oli hea või kena või tore. Mul ei tekkinud mingit tahtmist seda pildistada. Ja ma mõtlesin, et mul ei tekigi mingit tahtmist seda pildistada, küll on lahe, puhkus. Keegi ütleb: “õppige maailma nägema nagu fotoläätse silm.” See ei kõlba mitte kuhugi. Teadke, kuidas näeb fotoläätse silm. Isegi seda teadmist pole vaja püüelda. Lihtsalt tee mis teed. Ja kui ühel ajal on äkki teadmine olemas, siis on.
Tulin sisse. Enne oma tuppa minekut astusin vannituppa ja panin laborivalguse põlema. Seal need asjad olid. Laborikraam. Vaatasin seda kõike mõne hetke, siis kustutasin tule, läksin magama.
Kas keegi on öelnud, et ta tahaks teha lõhnavaid pilte. Mis see siis oleks. Ma pole selle üle järele mõelnud.
Ühes õudusfilmis puhastati vana pilt kattevärvist ja see avanes vanasse maailma. Nagu aken. Sa vaatasid pilti ja see elas, liigutas. Jah.
Aga kui vaadata vanu, eelmise sajandi pilte, siis ongi ilus see, et nad on nii kauged ja surnud. Sellest tekib nagu uus elu. Mina vaatan neid ja tunnen midagi, selline elu tekib. Nukrus, et elu oli… et oli mingisugune väga konkreetne elu ja nüüd on see pilt. Meie ajast ei jää selliseid pilte. Foto pole enam üks täpselt kindel asi. Kas foto on laiutama hakates kaotanud oma sügavuse. Ei. Pole vaja rääkida. Pildista. Kui tahad.
Võibolla oleks parem, kui pildi tegemine oleks keeruline ja raske käsitöö. Aga hea pildi tegemine ongi. Keegi ei tea, kuidas seda teha. Mõni natuke teab.
Kui ma enam rääkida ei taha, võibolla tahan ma siis jälle pilte teha.
“Tere,” ütles võõras naine. “Ma tahaks teie voolumõõtjat vaadata.”
“Ahah,” ütlesin ma. “Tulge sisse.”
“Näe, siin see ongi,” ütles ta ja keeras elektrikapi lahti ja soris mingeis pabereis. “Ma tahaks arveldusraamatut kah näha.”
“Arveldusraamatut.”
“Nojah, kus voolumõõtja näidud sees on.”
“Ma vaatan.” Läksin kõrvaltuppa, panin ukse kinni, seisin ja mõtlesin, kus see võiks olla. Mingi elektriraamat. Tõmbasin kapiukse lahti. Seal ei paistnud küll selliseid asju olevat. Läksin isa töötuppa. Vaatasin seal ringi. Ei osanud selle koli hulgast kuskilt otsida. Seal seisis laud, tõmbasin sahtleid lahti. ühes oli pabereid. Majaraamat, kindlustuspaberid ja muud, aga arveldusraamatut polnud näha. Vaatasin veel kord need paberid ja raamatud läbi, ei olnud. Seisin ja mõtlesin, mida sellele naisele öelda. Midagi ei tulnud pähe. Aga enam ei saanud sinna tuppa jääda. Läksin koridori tagasi.
Naine kirjutas midagi.
“See oli siinsamas voolumõõtja peal,” ütles ta.
“Ahah.” Mul oli piinlik.
Juba toppis ta oma asjad kotti ja puges uksest välja.
“Nägemiseni,” hüüdis ta ukse vahelt lendu tõustes. “Head päeva,” ütlesin ma.
Ma ei tea, kellena see Maie toimetuses töötab. Mingi korrektor või sekretär. Igatahes istub ta palju toimetuses. Meie väikese toa kõrvaltoas. Eestoas. Me tuleme läbi nende toa. Ta oli kuidagi lahke ja naeratav, kui mind tööle võeti. Teisi lahkeid oli ka, aga need olid kõik pealekäivalt lahked ja unustasid oma lahkuse ja minu ruttu ära. Aga Maie oli ikka lahke ja naeratav, kui ma nende toast läbi käisin. Siis ma sain aru, et ta on lihtsalt kõigile nii naeratav ja lahke. Ei tea, kas tal on perekond. Või elab ta üksi.
Soomest tuli dokfilm Jaapanist. Mingitest kloostritest vist. Päris huvitav oli vaadata.
Isa tuli tuppa ja vaatas seistes, mida ma vaatan. Siis ta istus tugitooli. “Mida seal näidatakse?” küsis ta veidi aja pärast.
“Mina ei tea,” ütlesin ma. “Jaapan vist.”
“Ahah.”
Ta istus vaikselt ja vaatas seda Jaapanit justkui vastumeelselt. Mina hakkasin millegipärast üha suuremat huvi üles näitama. Kummardusin tugitoolis ettepoole ja vaatasin keskendunult. Tema nõjatus seljatoele ja vaatas altkulmu. Ta andis olemisega mõista, et eks see üks udu-saade on, aga mina – see on kaval ja nupukas saade. Mu pea oli viltu ja lõug pöidlaotste peal. Eestist oli algamas Aktuaalne Kaamera ja soomest üks kontsert. Ma olin Jaapanit ainult sellepärast vaadanud, et ootasin kontserti. Ma olin lootnud, et äkki ta täna ei tule Aktuaalset Kaamerat vaatama. Ta ehk poleks tulnudki, aga ta jalutas läbi koridori ja nägi, et telekas mängis, ja siis tuli talle pähe – Aktuaalne Kaamera. Teadsin, et mu võimalused olid läbi, aga ma ei tahtnud järele anda. Ma pidanuks ära jalutama. Aga ma tegin kõik valesti, nagu ma tihti millegipärast teen.
Kontsert pidi algama viis enne poolt ja oleks näinud, mis bändid peale lähevad. Sellepärast ma ei raatsinudki minema jalutada. Hakkaski peale. Vaevalt olid alguskirjad ära, kui isa ütles: “Aktuaalne hakkab pihta, lülita ümber.”
“Kell pole veel pool,” ütlesin ma.
“Kohe saab, lülita ümber.”
Venitasin veel mitu pikka sekundit, aga kõik oli selge. Ta teadis, et tal pole vaja enam midagi öelda.
Eestist oli ees looduspilt ja kellaaeg. Poole kaheksani jäi veel mitu minutit. Ma ei lülitanud tagasi. Jalutasin minema ja jätsin ta pargipilti vaatama. Aga ma ei jõudnud kaugele. Olin koridoris, kui ta hüüdis: “Poiss, maja on külmaks läinud, küta natuke ahju.”
Ma jäin seisma ja tahtsin vastata. Polnud midagi vastata. Võtsin kammi ja kammisin koridoripeegli ees üksikasjalikult pead.
Ema on alati tõsine ja nagu kurja näoga. Morn ja tige. Ja ta ei räägi peaaegu mitte midagi. Ja kui räägib, siis on see mingi praktiline jutt, lihtsalt niisama, kergelt ja vabalt pole teda nagu rääkimas kuulnudki.
“Maimukene,” ütles isa kööki astudes.
Ema istus taburetil otse lambi all ja nõelus. Mina sõin. Ema nõelus edasi ja ei viitsinudki kuri olla, kuigi ta oli peaaegu alati, kui isa vines oli. Isa vilistas vaikselt, peaaegu kuuldamatult ja otsis endale pliidilt süüa.
Korraga hakkas ema rääkima, niimoodi eikellelegi: “Muudkui orja päevad läbi, kelle palgast see toit koju