Kui sa mind ei armasta, ära mine ära. Mart Kivastik
Читать онлайн книгу.
kestis igaviku. Üksküla kummardas väsinult ja läks lava taha. Tuli tagasi ja kummardas uuesti. Siis viidi talle lilli ja tal oli heameel neid vastu võtta. Õige korraks oli näha, kui ta publikule selja keeras, et ta näost paistis väsimus. Aga ainult korraks. Sest hetkel, kui ta näoga saali pöördus, ei olnud sellest enam märkigi. Isegi Ükskülal pole kerge.
Kui Liilia ja Pelle teatrist välja läksid, oli Pelle mõtlik ja Liilia õnnelikult kurb. Pelle vahtis kinganinasid ja Liilia tähti.
„Me võime ju teid ometi autoga ära viia.”
Sõbranna mees kõlistas autovõtmeid. Sõbranna hoidis tal käest tugevasti kinni ja lõdises. Liilia seisis Pellest kahe meetri kaugusel. Liilia vaatas Pellele küsivalt otsa. Pellel oli ükstapuha. Ongi parem. Kiiremini koju. Kiiremini magama. Kiiremini. Kui magad, näed und, ja mõnikord on see elust kenam. Mõnikord on inetum. Mõnikord ei näe midagi, ärkad hommikul, ja oled olnud kaheksa tundi surnud. Ses mõttes on uni surmast etem. Sõbranna mees sõitis hästi. Nad tundsid ennast autos hoopis teistmoodi kui teatris. Sõbranna tegi tuhatoosi lahti ja suitsetas ja rääkis oma mehest häid asju: kui palju tal tööd on ja kui kaugel nad puhkavad ja kuidas mees on vaeva näinud. Liilia ja Pelle olid kõigega nõus. Sa pead olema nõus, kui sa trolliga ei taha sõita, aga endal autot ei ole. Ei usu, et auto oleks Liiliale tähtis olnud, ta oleks sellest ammu rääkinud.
Liilia kustutas tule. Liilia heitis voodisse. Pelle tundis kreemi ja lõhnaõli lõhna. Voodi nagises, Liilia keeras end seljaga Pelle poole. Pelle kuulis Liilia hingamist. Ta sirutas käe välja, kuid Liiliat puudutada ei julgenud. Ta hoidis kätt nii tükk aega, kuid tõmbas siis tagasi. Miks ta ei võiks Liiliat puudutada? Miks ta ei võiks? Ta ei olnud elus kordagi endale sellist küsimust esitanud. Tema ei või Liiliat puudutada, see on absurd. Kes siis võib? Igal inimesel on keegi, keda ta võib puudutada, sest see teine on tema oma. Nad on nii kokku leppinud. Ta võib ju. Pelle sirutas käe välja ja puudutas Liiliat põsest. Miks just põsest, ei teagi, aga see lihtsalt läks nii.
„Mis on?” küsis Liilia.
„Mitte midagi.”
„Homme on tööpäev, Pelle, jää magama.”
See oligi kõik, mis Liilia öelda tahtis. See oli siis kõik? Homme on tööpäev, ülehomme on tööpäev, kogu elu koosneb vaid tööpäevadest, kus ollakse väsinud, kus minnakse magama, sest muidu vajud sa treipingi taga kokku, sind lastakse lahti ja võetakse keegi noorem, ja kogu selle jama pärast hoiad sa kätt öösel õhus?
Mõtted olid nii vastikud, et und ei tulnudki. Pelle vähkres mitu tundi. Võib-olla ei olnud mitu tundi, võibolla ta vähkres ühes minutis tuhat korda, ja kui ta seda oli teinud, siis sirutas ta uuesti käe välja.
„Mis sul viga on, Pelle?”
Liilia pööras end ümber ja vaatas Pellele silma. Pelle nägi Liilia suuri tumedaid silmi. Pelle ei öelnud. Ta surus suu kinni ega öelnud midagi.
„Ära räägi, kui ei taha,” ütles Liilia. Ta rääkis vaikselt, ükskõikselt, väsinult. Nagu inimene, kes peab homme tööle minema. Aknast paistis tekile valgust. Pelle vaatas oma käsi. Nad ei olnud nii inetud. Nad ei olnud ju sugugi nii inetud.
Liilia ärkas. Ta ärkas ei tea mispärast keset ööd üles ja nägi, et voodi on tühi. Ta arvas, et see on unes, või et ta lihtsalt ei saa aru, ja kobas käega ringi, aga siis sai aru, et ta on voodis üksi. Liilia oli väsinud. Ta ootas, kuid Pellet ei tulnud. Ta ootas kaua, kuid Pellet ei tulnud ikkagi. Lõpuks tõusis ta üles. Liilia pani sussid jalga ja võttis hommikumantli ja lõdises. Vannitoa ukse vahelt paistis valgus. Liilia tegi ukse lahti ja nägi Pellet. Pelle istus vanni äärel, käed seebised. Kui Liilia sisse tuli, vaatas ta korraks hääle poole, kuid näost paistis, et ta ei saanudki sellest aru. Pelle pesi käsi. Ta hõõrus neid põhjalikult ja kogu vann oli valget vahtu täis. Ta oli seebi olematuks pesnud. Ta alustas juba küünarnukkidest ja randmetest, kuid eriti hoolega pesi ta sõrmi. Ta pesi neid ükshaaval, ja kui seep otsa sai, võttis ta uue. Ta nägu oli väsinud ja käed seebised. Liilia vaatas kella. Kell oli pool viis. Teater lõppes kell kümme. Liilia seisis Pelle selja taga ja vaatas, kuidas Pelle uue seebi paberist välja kougib. See libises käte vahelt vanni, sest Pelle käed olid libedad. Enne kui uuesti seebitada, vaatas Pelle oma käed üle. Ta vaatas neid hoolikalt, iga sõrme eraldi, ta nägu läks üha tõsisemaks ja ta tegi murelikult käed seebiga kokku. Lõpuks sai ta aru, et Liilia on ta kõrval, või oli juba enne aru saanud, kuid polnud sest välja teinud. Ta vaatas Liiliale otsa. Selleks, et öelda, pole alati vaja rääkida. Pelle, Pelle!
Pelle justkui hakkas rääkima, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni.
MORN
Siis läks Pelle õllekasse. Uksel ei olnud kedagi ja ta kõhkles enne pool sajandit, kui sisse läks, sest vanasti oli hoopis teistmoodi. Siis oli Marienburg uksel ja sisse ei pääsenud keegi, aga need, keda Marienburg tundis, pääsesid läbi, ülejäänud ootasid üheteistkümnest neljani, ja neid oli hea aknast vaadata, kui ise sees olid. Nüüd polnud mingit isu minna, sest see oli liiga lihtne, aga Pelle tegi siiski ukse lahti ja nägi pimedas koridoris kedagi enda poole tulemas, kuid see ei olnud Marienburgi vari, vaid mingi kühmus ja tatise ninaga sell, kelle ta alles siis ära tundis, kui nägi, et mehest jääb loik maha, ja temast endast samuti – see oli ta ise. Pelle läks edasi, peldikust mööda, selle vesi ei jäänud kunagi seisma, kusehais ajas silmad kipitama. Ta istus siis lõpuks oma lauda, taha vasakusse nurka, ja vahtis tükk aega tühja saali, ja nägi vaimusilmas luuserit, kes talle alles peeglis vastu oli tulnud. Vanasti haises peldik kodusemalt. Pelle luges raha üle.
Mehed mängisid piljardit, Jürka ei pannud ta tulekut tähele. Kui lõpuks märkas, lõi ta kõigepealt kolm värvi järjest sisse ja ootas veel ühe löögi, näpp suus, ja seletas midagi ühele, kes üldse mängida ei osanud, ning tundus tolle kõrval kuidagi eriti tähtsana, ja alles siis lonkis tagumisse vasakusse nurka, sitane käterätt õlal. Jürka tuli temani pool aastat, ja kui kohale jõudis, siis lõõtsutas.
„Mis ma toon, Pelle, kas suure või väikse?” küsis Jürka.
„Too väike,” ütles Pelle. Ta ajas senikaua sodi laualt maha, kuni Jürka õlle järel käis, leivapuru, küüslaugutükikesi, igasugu sitta, ta pööras laudlina teistpidi. Vanasti oli teine asi. Lagi ei olnd kollane nagu sitt ämblikuvõrkudega, muusika mängis, olid naised. Nüüd ei näinud aknast ka välja, seal seisis mingi auto. Kesse tahab istuda kollases keldris? Jürka pani kannu lauale. Pelle võttis suure lonksu, silmad kinni. Hapu, raisk.
„Ta on eilne õlu, ta võib veits hapu olla, aga ega ta sulle midagi äda ei tee,” ütles Jürka.
„Jajah.”
Pelle pühkis käisega suu puhtaks. Jürka istus Pelle juurde maha. Ta ei mahtund otse istuma, ta istus küljega, näolt veeresid higipiisad. Kui niipalju ei sööks, ei oleks niipalju muresid. Kui niipalju ei varastaks, ei oleks niipalju süüagi. Jürka hakkas kiilaks minema.
„Teeme ka pärast ühe mängu?” küsis Jürka. Tal oli žetoon peos. Ta lõõtsutas ja puhus suitsu silma ja veeretas žetooni sõrmede vahel.
„Ma olen täna päev otsa tööl olnd, kellegagi pole mängida.”
„Jajah,” ütles Pelle.
Ta jõi õlle lõpuni, see oli veel sitem kui enne. Ta uuris õlut vastu valgust, või mis valgust, niipalju halli, kui sealt aknast tuli, sade oli sees ja ei paistnud läbi.
„Missa vaatad?” küsis Jürka.
„Niisama,” ütles Pelle.
„Vaatad õlut?”
„Ma niisama vaatan,” ütles Pelle.
„Ega seal võib sagu sees olla, aga ta nii sitt ei ole, et juua ei kõlba, ma tegin ise enne ka kaks kannu, polnd äda midagi.”
„Õlu on õlu,” ütles Pelle.
Jürka oli eriliselt paks, tema nägu oli sama värvi mis keldri lagi, kollane, aga ilma ämblikuvõrkudeta, selle kollase asja seest paistsid kaks tibatillukest halli kelnerisilma, mis vilasid ringi nii, et üks