Kui sa mind ei armasta, ära mine ära. Mart Kivastik
Читать онлайн книгу.
mees või naine. Inimene, kellele ei helistata, muutub üha üksildasemaks. Tekivad stress, pinged ja alkoholism, mis veelgi süvendab üksinduse tunnet, teate küll, istud kodus ja sind ei ole vaja. Sellist tunnet.
Tuleb osta mobiiltelefon! Ja päike paistab! Ja pilved kaovad! Ja sügise asemel on kevad! Ja Jürka ja Mari oleksid jälle õnnelikud, nagu kunagi ammu-ammu… milline õnn oli? Mis tunne see oli? Magus, valus, soe, pehme, mõnus. Milline õnn oli? Õnn ei olnud ju kuhugi kadunud, õnn ei leidnud teda üles. Õnnel oli vaja ühendust, mingisugustki ühendust, et Jürkani jõuda, ja tõesõna, ta ei hoolinud üldse endast, et õnn jõuaks Marini, Lalluni ja lasteni, selleks pidi õnn kõigepealt Jürkani jõudma, et sealt edasi pudeneda killukestena kogu tema perele, kes oleks hakanud uuesti naeratama selles kuldses vihmas.
Ja kui õnn ei jõua temani mööda traate, siis saab ta tulla ka läbi õhu. Selleks oli vaja mobiiltelefoni. Aga enne võis paar päeva oodata. Vaadata, ehk tuleb mõni kõne ka läbi tavalise telefoni, kuigi sellele ei saanud enam loota, sest ta oli aastaid oodanud. Lapsed olid juba suured. Nii suured. Aga oodata lihtsalt niikaua, kuni mobiiltelefonifirma teeb kevadpakkumise. Annab telefoni niisama ja mõne ilusa särgi ja nokkmütsi, see läheks kõik lastele ja Marile, endale võtaks ainult mobiiltelefoni, et kõnet mitte maha magada. Mari, ma ju armastan sind. Ma ju armastan sind, aga teen sulle haiget.
Küll sa näed. Kõik muutub. Muutub endiseks või muutub tulevaseks, aga kindlasti teistsuguseks. Küll sa näed, Mari. Isa ei lase suga midagi halba juhtuda.
Kõnesid ei olnud, ei tulnud või ei saanud ta neid kätte. Oli mitu valeühendust. Mitu sellist lollitamist, mille peale Jürka lihtsalt vihastas. Mari arvatavasti ei julgenud talle enam iitsatadagi, et keegi helistas, sest kui ta ei oleks suutnud öelda, kes helistab, oleks Jürka ju närvi läinud. Aga Mari vandus, et keegi ei olnud helistanud.
Asi näis võtvat otsustavat pööret. Mõeldes just seda moblavärki. Soodne kevadkuulutus, veidi pappi, tsiba julgust – ei olnud ju kunagi seda va moblat olnud –, ainult veidi enesekindlust, et mobiiltelefonipoe uksest sisse astuda ja öelda:
„Ja mulle ka üks palun. No mingi telefon. Mitte kõige odavam, mitte kõige kallim, ma ei ole poosetaja, aga ka mitte luuser, ma vajan praktilist, töökindlat, veekindlat, nädalas korra laetavat mobiiltelefoni, mida ma võiksin kanda rinnataskus, et vabinsignaal raputaks mu südant, kui keegi helistab. Kõik!”
Nii lihtne ja nii raske korraga. Ilmselt ei saa mobiiltelefoni valikut ikkagi jätta müüja otsustada, tuleb nõu pidada perega, uurida ajakirju ja minna mobiiltelefonipoe uksest sisse kindla teadmisega, millist riista osta. Siis saadakse ta kätte ja tehakse talle umbes selline pakkumine: no Jürka, tunneme teid kui kohusetundlikku töömeest, kuidas oleks summaga ütleme nii…
Numbrid jäägu saladuseks. Las need üllatavad teda. Kasvõi unepealt. Ta algul pahandaks. No, kes segab mind, mu privaatajal, kes häirib mu und, kes rikub mu meelerahu! Aga number muudaks kõik. Ta hääl muutub lahkemaks, ja lõpuks oleks ta nõus. Nii lihtsalt see käibki.
Pere koos. Üks laps, teine laps, armsake, aga juba suur, ja kolmas pesamuna, tibatilluke, ei tea veel midagi maailma kurjusest – ema nende kõrval. Meeleliigutus. Jürkal jälle pisar silmas! Olen ma mees või ei ole! Jürka pühkis pisara ära. Koguneti köögis, suur pere väikse laua taga.
„Kutsuge koer ka!”
„Kuulsite, lapsed, mis isa ütles, kus Lallu on?”
„Lallu, Lallu, Lallu!”
Koer tuli laste häälte peale, pirakas kont suus, jäi laua alla ähkima. Kõik oli justkui valmis. Mis oleksid võinud olla avasõnad? Enne nii tähtsat sündmust.
„Alusta sina, Mari.”
„Mina?”
„Jah, sina. Mina veel kogun ennast.”
„Teate, lapsed, isa tahtis meid täna kõiki siia kööki…”
„See polegi tähtis, et köögis, aga siin me ju tavaliselt kokku saame… ühesõnaga, köök pole tähtis. Räägi edasi.”
„Isa tahtis meile kõigile midagi öelda, et me koos otsustak…”
„Ma tahtsin teile oma otsuse lihtsalt teatavaks teha, mul on kõik läbi mõeldud. Räägi edasi, räägi edasi, Mari!”
„Isal on rasked ajad…”
„Ütleme, pole kuigi lihtne… räägi nüüd ometi!”
„Aga mida ma räägin, kui sa kogu aeg vahele surgid!”
„Aitab jamast! Ole nüüd vait, Mari. Ma palun sult kõige lihtsamat asja, et sa juhataksid perele sisse, mis isal öelda on, aga sa ei või seda teha. Niisiis…”
„Ma tegin nii, nagu oskasin!”
„Hää küll, mokk kinni nüüd!”
Seda ütles Jürka õelalt. Mari tahtis köögist minema tormata, aga ei söandanud. Sest Jürka ütles seda õelalt. Aga ta rahunes. Võttis end kokku. Silmapilk oli lihtsalt selline. Ta ei olnud kuri mees. Kindlasti ei olnud ta kurjem kui mehed üldse. Kurjad mehed.
„Ma olen elust ära lõigatud. Seda on raske välja öelda, aga kas te olete tähele pannud, et meile enam ei helistata. Viimane kõne toimus umbes nädal tagasi, siis võttis Mari, teie ema Mari võttis telefoni vastu, aga oli nii väsinud, et ei saanud arugi, kas räägib mees või naine. Ma ei heida talle seda ette, lapsed. Emal on palju tööd! Ta peseb pesu, triigib, muretseb, ta ei suutnud seda kõnet vastu võtta, mis oli mõeldud küll mulle, aga see tähendab, et minu kaudu kõigile meile, ka teile, lapsed, pidage seda meeles, et teil ei oleks tunnet, justkui ma räägiksin siin enda muredest. Kuigi ma pean ütlema, kerge pole mul viimasel ajal olnud.”
„Sa oled halliks läinud!”
„Sul on kogu aeg kurb meel!”
„Sa ei võta meid enam sülle!”
„Su näole on tulnud kortsud, isa!”
„Jaa-jaa. Ega mured pole jälgi jätmata tulnud. Need on tõesti mu näos, kuigi olen püüdnud neid varjata. Need on meie mured, mis paraku lasuvad isa õlul. Ja võtke või jätke, pärast seda pole meile enam helistatud. Nagu te mäletate, vanasti, kui teie olite veel väiksed, Mari, teie ema oli noorem, oli meil palju kõnesid. Iga päev mitu. Juhtus, et helistati ka kolm, isegi neli korda päevas, te mäletate ju…?”
„Muidugi, isa!”
„Aga nüüd on asjad võtnud halva pöörde. Te ärge kartke, ma olen pere eest väljas, sest ma armastan teid, aga me peame võtma vastu raske otsuse. Ma teen ettepaneku osta perele mobiiltelefon!”
Vaikus. Lapsed vaatasid üksteisele otsa. Lallu nuusutas pirakat konti ja Mari hoidis kätt suu ees.
„Valikut ei ole. Isa on juba otsustanud, et valida tuleb vabinsignaaliga, tagasihoidlik, ma arvan, et sinakashall, võib-olla isegi soome telefon, mis oleks praktiline. See on põhiline.”
„Võta Nokia!”
„Mine perse oma Nokiaga, las võtab Ericssoni!”
„Ei ropenda!”
„Osta mitu tükki!”
„Ei, ainult ühe, see pole mänguasi.”
„Auhh, auhh, auhhh!”
„Lõpeta haukumine!”
„Ajage Lallu köögist välja!”
„Hääletame, kes on Nokia, kes Ericssoni poolt.”
Nad ajasid koera tuppa, et see vahele ei hauguks, ja hakkasid hääletama. Suured poisid kaldusid Nokia poole, väike pesamuna, tütreke, Mari silmarõõm ja isa kukupai eelistas rootsimaist. Ja kui hääletamisel pesamuna Nokiale alla jäi, hakkas ta nii kõvasti nutma, et ema Mari pidi ta sülle võtma ja rahustama. Aga üldiselt valitses Jürka suure pere väikses köögis sel õhtul rõõmus elevus. Oli lootust, et side eluga taastatakse.
Mobiiltelefonipoe saba kulges sadu meetreid ukse tagant välja, sest lehes oli olnud kuulutus. Jürka