Kristiani teismeaastad. Juha Vuorinen
Читать онлайн книгу.
Kristian.
Tomi rõõmustas sõbra meeleolu üle.
Pidu oli ühes Tammisalo ridaelamus. Maja asus peaaegu mere ääres päris Paasitie lõpus.
„Kas sul kantosse on?” küsis Kristian.
„Sa oled üsna enesekindlas tujus. Muidugi on mul kantosse, aga vaatame enne ikka, millised tibid seal üldse on.”
„Siin elavad vist mingid rikkad?” silmas Kristian ümbrust.
„Tõenäoliselt. Selle Samppa isa on panga direktor. Me mängisime ühes meeskonnas hokit.”
„Isaga või?”
„Mis sa oled juba nii täis või?”
„Natuke,” tuikus Kristian.
Ühest boksist kostis muusikat. Rõdul oli suitsetavaid noori.
„Vaata, Tomi!” kostis rõdult. „Tulge sisse!”
Samppa tervitas sõpra.
Ridaelamuboksis oli umbes 150 stiilselt sisustatud ruutmeetrit. Samppa oli pisut ülekaaluline pikapoolne päss, kelle huulte vahelt kobrutas pruuni plöga. Samas astus uksest sisse pikk sell koos punapäise tüdrukuga.
„Kas keegi on sulle suhu sittunud või?” küsis suur kutt.
„Ära hakka, Juha,” rahustas Samppa tulijat ja pakkus talle närimistubakapurki.
Kristian vaatas vaheldumisi Samppa plögast suud ja suurt kasvu noormeest, kellel oli märgatavalt lõbustatud ilme. Kas keegi on sulle suhu sittunud või? Kristian hakkas turtsuma.
„Mis kuradi töll see on?” küsis Juha Samppalt.
„Tomi sõber.”
„Tulite kahekesi või?”
Tomi noogutas.
„Hakkate omavahel nussima ka või?” jätkas Juha ja surus pruudi kõvemini kaenlasse.
„Ei, aga ma võiksin panna seda su kaisus olevat punapead, sest mu endine eit oli ka punapea. Mul on nendega kogemusi,” lajatas Kristian.
Tomi ja Samppa ootasid õudusega, kuidas Juha reageerib. Juha vaatas teravalt Kristiani joobnud spanjelisilmadesse ja purskas siis naerma. Juha ulatas Kristianile käe ja ütles:
„Sa oled jumala raju tüüp, tule üles.”
Kristian järgnes kuulekalt pikale ja õlakale noormehele, pööramata siiski hetkekski pilku tolle pruudi vormikalt perselt. Riietuse järgi oli Kristianit ja Juhat raske siduda. Kristianil oli seljas kollane Lacoste'i polosärk, mille krae oli moele vastavalt püsti. Jalas olid tal valged purjepüksid ja loomulikult stiili juurde kuuluvad sinipruunid purjekingad. Juhal omakorda oli seljas kitsas T-särk ja kulunud teksad. Kristianil olid keemilised lokid ja Juhal lühike sõjaväeline soeng. Ülemisel korrusel segas Kristian endale joogi piparmündi-šokolaadiliköörist ja Sisuga tembitud Ruskast.
„Mis kuradi paska sa jood?” küsis Juha.
„Viina.”
„Raisk, sa segasid šolokaadiliksi ja Ruska kokku või?”
„Türa, mis seal vahet on? Mu endine eit on punapea ja sebib nüüd neegriga. Ma võtan selle auks sellise punakaspruuni napsu.”
„Kas sa elad siin piimanägude saarel või?” küsis Juha.
„Tammisalos või? Ei, Hertsikkas.”
Juha pöördus oma pruudi poole ja ütles:
„Meenuta mulle, et ma talle lõuga ei sõidaks. See on hea mees.”
Pruut noogutas. Kristian kuulas imestades. Joobnu kuraas haaras Kristiani lämmatavasse haardesse.
„Tõuse üles, siilipea,” astus Kristian Juha ette ja surus käe rusikasse.
Juha imestas, kui üles ta veel tõusma pidi, sest oli kogu aeg Kristiani kõrval seisnud.
„Ma annan sõbraliku soovituse, ära joo enam seda verise kõhutõvesita värvi paska. Sellest lähed pärast jumala segi,” ütles Juha leebelt ja talutas Kristiani rõdule pisut värsket õhku hingama.
Rõdul oli veel kallites firmarõivastes teismelisi. Enamik vaatas suurt kasvu tursket Juhat salamisi halvustavalt. Poisid püüdsid siiski näod vaos hoida, sest kakelda ei tahtnud selle mürakaga keegi.
„Mis eitesid siin siis on kah?” küsis Juha.
Mõni kustutas suitsu õllepudelisse ja hakkas sisse minema.
„Kas see võrr on su tsikkel või?” küsis Juha lokkispäiselt kutilt ja osutas hoovis seisvale sinisele Honda Monkey mopeedile.
„Ei, see on Petu oma.”
„Kes on Petu?”
Kristiani pilk pühkis üle rõdu nagu joobnud saunaviht.
„Mina,” ütles uhke olemisega päss, kellel oli pealt lühike, aga tagant pikk soeng.
„Kas ma võin sellega proovikat teha?” küsis Juha.
Petu mõõtis Juhat umbusklikult.
„Ma ei tea nüüd…”
„Kuni sa mõtled, teen juba väikese tiiru ära,” ütles Juha ja läks alla.
Kristian koperdas ta kannul ja teatas, et tahab ka sõitma. Juha istus kääbusmopeedi selga ja lõi selle käima.
„See on timmitud ka!” hüüdis Petu rõdult.
Kristian hüppas peale ja pigistas käed tugevasti Juha ümber.
„Türamaivõi, kust sa enda meelest kinni hoiad?” küsis Juha.
„Sinust.”
„Võta istmest.”
„Aga see sadul on nii väike,” kurtis Kristian. „Oskad sa ikka sellisega sõita?”
„Võrriga või?” naeris Juha ja keeras gaasi.
Kristian lendas otse Samppa ema õuel olevasse lillekasti ja jäi, jalad laiali, taevast vahtima.
„Ma kukkusin,” hüüdis Kristian Juhale järele, too aga sõitis juba kaugel mööda Paasitied.
Juha ja Honda Monkey olid juba paar tundi kadunud. Petu oli tulnud õue ja hakkas närvi minema.
„Ma annan sulle lõuga, kui see su sõber kohe mu mopot tagasi ei too.”
Tomi trügis vahele.
„Võta nüüd rahulikult, pole ta mingi meie sõber,” rahustas Tomi.
„On jah!” pahandas Kristian. „Minu sõber vähemalt on.”
Tomi püüdis märku anda, et just praegu ei tasu Juha sõber ega isegi tuttav olla. Petu vaatas natuke purjus kõikuvat Kristianit ja lükkas ta siis maha. Õues oli palju Petu sõpru, nii et ka Tomi ei julgenud otse vahele minna.
„Kuulge, jätke nüüd. Ega tema ei ole seda mopot pätsu pannud,” lepitas Tomi.
Samas kostis nurga tagant mopeedimootori müra. Juha pööras õuele loksu Helkama Raisuga.
„Kus mu Monkey on?” ehmatas Petu.
„Ma vahetasin ta selle vastu. See oli ikka ilgelt pisike kits. Näe, see on juba päris võrri suurune.”
Petu jõllitas imestades sitast ja mõlkis Helkama Raisut.
„Ma tahan oma Monkey't tagasi.”
Juha astus Petu ette ja vaatas talle vihaselt silma.
„Ära hakka nüüd, raisk, irisema, kui ma olen sulle just korraliku võrri orgunninud.”
Petu vaatas uuesti kulunud ja räpast Raisut.
„Kui ma oleksin tahtnud Raisut, oleks mu mamps ja paps mulle selle ostnud. Ma tahan oma Monkey't tagasi.”
„Siis pead vist minema Hertsikka Alko ette vaatama, kas su kääbusroller on veel alles.”
„See