Kreeklase armuke. Monika Rahuoja-Vidman
Читать онлайн книгу.
Kui nõme!
Kreeka noormehe ilme muutus. Mikaelale tundus, et ta ühe murdosa sekundi jooksul märkas mehe silmades kurjust välgatamas. Imelik… Sai samas aru, et vist eksis, sest juba järgmisel hetkel naeratas noormees tema kõrval oma võibolla võluvaimat naeratust:
„Proua, kas te ei oleks nii kena ja ei läheks istuks hoopis minu kohale? Näete, seal akna all, seal on rohkem ruumi, ja … õhku ka, saate liigutada. Ma aitan teid asjadega!“ End Christoseks nimetanud kena noormees tõusis, ootamata higistavalt ja hingeldavalt naiselt vastust, kiiresti püsti. Võtnud ühte kätte jahmunud proua käest tema käekoti ja teise käega naist kergelt küünarnukist toetades juhtis ta tolle mõned reavahed tahapoole, kus asus avariiväljapääs. Iste seal oli tühi. Ja ruumi tõepoolest rohkem.
Mikelina nägi, kuidas naine äkki naeratas ja noormehele midagi ütles. Ta ei kuulnud mida. Kuid too vastas. Ja kuigi ta just hetk tagasi oli sealt eemalt neiu poole vaadanud ja talle naeratanud, pööras ta nüüd äkki selja. Mikelinale tundus, et ta vaatab nüüd naisele otse silma sisse. Millegipärast tundus see imelik. Üldse kõik oli imelik.
„Miks ta nii tegi? Kui tema koht hoopis seal on? Miks ta minu kõrvale istuma tuli?“ mõtles neiu üllatunult. Mingil arusaamatul põhjusel tundis neiu end kõigest hoolimata siiski väga meelitatuna. Küsimus miks kumises aga siiski peas. Vastust sellele tahtis ta väga kuulda.
„Ma küsin, kui ta tagasi tuleb!“ otsustas ta.
Kõlaritest kuuldus korraldus kinnitada turvavööd ning kohe tuli ka Christos oma kohale tagasi. Ta pilgutas Mikelinale kelmikalt silma ja naeratas:
„Kõik on korras, baby, nüüd on minek!“
Neiu tundis, kuidas nägu kisub mõistust kuulamata krampi mingis lollakas naeratuses. Ta tõstis käe ning tõmbas juuksekahlud pooleldi näole ning hakkas juukseotsi sõrmede vahel keerutama.
„Isver, mis minuga ometi on?“ mõtles ta, „kuidas on võimalik, et kohe kui too võõras noormees mulle kasvõi otsa vaatab, olen ma nagu halvatud?“ Ta näppis segaduses olles juukseid, kuid mõelnud äkki, et teine võib arvata, et tal on täid, sest mida ta seal nii kaua sügab, langetas käe kiiresti teise kõrvale põlvele. Ei, käed ei suutnud paigal püsida. Rahulikult toolil püsimine oli samuti raske. Olukord oli üldse kuidagi piinlik. Mikelina tundis endal jätkuvalt Christose pilku. Ta tõstis mõlemad käed ning asus küüsi uurima. Peaks maniküüri tegema! Taipas samas, kui idiootlik ta välja näeb. Võttis seetõttu ühe käega teise ning surus käed taas põlvedele. Appikene… Kui piinlik! Piilus siis ettevaatlikult kõrvalistuva noormehe poole. Too arvab kindlasti, et ta on mingi segane…
Kena kreeklane võttis korraga tütarlapse käe oma pihku. Pihk oli suur ja soe. Väga soe.
„Kuidas võivad ühe inimese käed nii erootilised olla,“ hakkas neiu meeltes kõik korraga tuikama. Ta tundis, et on justkui palavikus ja et põsed tõmbuvad roosaks. Mitte kunagi varem polnud ta midagi sellist kogenud.
„Väike vein kaunile blondiinile?“ küsis Christos korraga. „Et suurepärasest seltskonnas meeldivalt aega veeta?“
Mikelina suutis vaid noogutada.
Järgnevad tunnid möödusid justkui unenäos. Ta mäletas hiljem nende tutvumist meenutades vaid magusat tunnet südames. Seda, kuidas ta uppus mehe silmadesse. Käsi, mis silitasid tema põske. Käsi, mis võtsid tal ümbert kinni. Käsi, mis jälle ja jälle puudutasid tema sõrmi. Ja et ta oli seda kõike lubanud ning nautinud.
Sõidutunnid möödusid kui linnutiivul. Mis polnud ka ime, mõeldes sellele, et nad ju istusidki lennukis pilvede kohal.
Mikelina tundis end ühtäkki kergelt uimasena. Selles olid vist süüdi need kaks tühjaks joodud punase hapu veini pudelit. Ta vaatas enda ümber ringi. Taevake, kui palju inimesi! Ta ei näinud ühtegi vaba kohta. Nüüd tajus ta üle mitme tunni ka teda ümbritsevat. Lükanud üles akent varjava ruloo, vaatas ta välja. Seal oli pime. Märkas, et ka salongis olid tuled kustutatud. Enamus reisijaid magas. Christos oli läinud sjuuardessi otsima, et veel veini osta. Mikelina oli küll öelnud, et ta enam ei taha. Tal tuli Arlandas veel mõned tunnid oodata, enne kui edasi Tallinna poole lennata. Parema meelega oleks tahtnud enne maandumist hoopis veidike tukastada, kuid noormees oli öelnud, et väike vein lisaks teeb teda vaid erksamaks. Neiu nägu väljendas selle jutu peale ilmselt ikkagi kõhklust, sest noormees kortsutas kergelt kulmu.
„Palun võta natu-natukene. Minuga seltsis? No palun, baby!“ oli ta siis lisanud, ajades huuled naljakalt torru nagu väikesed lapsed teevad, kui oma tahtmist peale ajavad.
„Taevas küll, ma ei saa end ometi lennukis täis juua,“ mõtles neiu, kui vastas joogist keeldumise asemel endalegi üllatuseks eputavalt grimassitades:
„Ah, no olgu, ära rääkisid! Aga… see pudel jääb siis viimaseks!“
Mikelina muigas sellele mõeldes. Appikene küll. Käituda nagu mingi puberteet! Nojah. Paari viimase tunni jooksul oli ta end juba mitmeid kordi teismelise kooliplikana tundnud. Veider. Ta on ju ometi täiskasvanud, haritud, iseseisev naine, kellel on hea töökoht advokaadibüroos Keller ja Viberg. Tal on juba elukogemust, teab mida tahab ja nüüd… kaotada pea esimese vastutulija meelituste peale? Taevakene küll! Aga ikkagi! Veider see ju on, aga miks mees just tema kõrvale istuda tahtis? Selles oli midagi. Mingi tõsine põhjus. Pidi ju olema…
„Sest et sa meeldid talle! Ainult sina meeldid talle!“ hüüdis hääl kusagil neiu sisemuses.
„Kuid mida Christos ise selle peale ütleks? Tunnistaks ta, et ma meeldin talle? Ee… ta ei tunnegi ju mind. Paljalt reisikaaslane. Toolinaaber. Aga! Kas ta… tahaks minuga veel kohtuda? Ah, ma ei tea ju isegi, kes ta on ja kus ta elab…“ keerlesid peas mõtted, mis tüdruku vererõhu kõrgel hoidsid. Ta tahtis niiväga kuulda, mis Christosel tema kohta öelda on. Kas küsiks?
„Aga kas ma julgen?“
Nad jõid veel veini ja lobisesid tühjast tähjast. Tegelikult oli see Mikelina, kes enamasti jutustas. Isendast. Mees esitas küsimusi ja tema muudkui seletas ja lobises. Nagu poleks terve eluaeg rääkida saanud.
Lõpuks ometi! Mingi hetk, kui mees jälle tema käe võttis, tundis neiu, et silmapilk hinge painava küsimuse esitamiseks on õige. Joodud vein oli ta päris julgeks muutnud. Ta kasutas seetõttu kohe ka juhust ning, käsi noormehe pihus, ise talle sügavalt silma vaadates, küsiski, et miks too tädikesega kohta vahetada tahtis.
„Ma nägin sind möödumas,“ vastas Christos, „sa hakkasid mulle meeldima! Sa oled väga ilus. Nõiduslik. Karismaatiline. Sa… meeldid mulle!“
Mikelina tundis kuidas kuum juga üle selja jooksis. Terve keha kiskus krampi. Mõnutundest. Ta oleks nagu orgasmi saanud ja pigistas huuled kõvasti kokku, et mitte edvistades sosistada:
„Ah, kas ma tõesti meeldin sulle!“
Tunne oli joovastav. Igaks juhuks ta vaikis, kartes hetke maagiat ja võlu ära rikkuda.
Christos asetas oma käe neiu seljale ning tõmbas ta ootamatult enda ligi. Mikelina vaikis. Ainus, millest ta suutis veel mõelda oli – et see jääkski nii! Igaveseks… Ta ei liigutanud end enne, kui Christos ta ettevaatlikult eemale lükkas ja käe veini järele sirutas. Ohates tegi seda ka blondi peaga pikajuukseline neiu tema kõrval.
„Miks sul selline nimi on. Nagu Jeesus Kristus…? Ja mis su perekonnanimi on?“ küsis Mikelina, kui veiniklaas oli tühjaks saanud. Mees muigas. Ta pani käe neiu põlvele ja silitas seda aeglaselt. Mikelina hakkas üle terve keha kihelema. Ta ei hoolinud enam neid ümbritsevatest reisijatest, et keegi võib neile tähelepanu pöörata ja tahtis juba silmad sulgeda. Kõik tundus kui unenäos. Korraga kuulis ta mehe rahulikku häält:
„Tead, mu nimi ongi tuletatud Kristusest. See tähendab pühitsetud, pühitsemist ja on seega püha nimi!“ Noormehe hääles tundus kerget naeruvirvet. See oli mõnus ja Mikelina kuulas nautides tema mahedat häält, mis jätkas:
„Minu perekonanimi on Chrissopoulus. Muideks, meie kultuuripärimuse järgi taassündis Kristus, et luua õigluse- ja rahuriik – Kreeka.“