Kreeklase armuke. Monika Rahuoja-Vidman
Читать онлайн книгу.
see asub Baltikumis?“ Ta vaatas küsivalt neiule otsa. Mikelina lausa sulas, vaadates tema tumedatesse silmadesse.
„Jaa,“ kiirustas ta vastama, „on üks selline väike riik nagu Eesti. Ja Tallinn on meie pealinn. Seal ma elangi.“ Noormees kergitas kulme ja Mikelina jutustas talle veidi oma kodulinnast. Christos jäi hetkeks vait ja tõmbus tagasi. Tundus, et ta mõtles midagi. Neiu silmitses teda uurivalt. Korraga noormees justkui ärkas. Ta muigas, pilgutas tüdrukule silma ja lausus:
„Hm, tundub põnev koht olema… Tead baby, kuidas ma sulle seda nüüd ütlengi, aga… ma olen puhkusel. Olen täiesti vaba mees! Võibolla tuleks sulle külla? Mis sa arvad? Olen ma teretulnud?“
Seda öelnud, tõmbas ta neiu endale kaissu. Mikelina üllatus nii, et ei osutanud vastupanugi. Ta oli śokis, tema keha ja meel ei kuuletunud talle enam. Need kuulusid nüüd jäägitult sellele võõrale kreeka noormehele, kelle olemasolust tal mõned tunnid tagasi veel aimugi polnud. Kuidas ometi võis selline asi juhtuda? End niimoodi kaotada? Mikelina selle üle ei muretsenud. Teda täitis suur rõõm. Noormees tahab temaga tulla! Midagi muud polnud enam oluline.
Tüdruk lükkas uuesti akent varjava ruloo üles ja vaatas välja. Ta tundis nagu hakkaks minestama. Kas see võib ikka tõsi olla? Kas ta tahab talle tõesti külla tulla? Nad ei peagi hüvasti jätma? Rõõm tundus nii suur, et seda oli raske endas hoida. Ta naeratas ja naeris, tundis, et silmist valgus pisar. Kuidas küll võis see juhtuda? Temaga? Et ta hoobilt tutvub ühe kena noormehega ja armub nii, ülepeakaela. Tema? Kes ta on olnud alati nii mõistlik. Enamasti… Aga, kui Christos tuleb külla, siis… võibolla tahab ta lõpuks ka jääda? Õpib veel eesti keelegi ära. See on ju võimalik. Kuid mida vanemad selle äkilise elukaaslase vahetamise kohta ütlevad? Pea hakkas ringi käima. Ah, pole praegu oluline… Ta võib ometi ka õnnelik olla! Südames end salaja liigutava murekübeme, et mees teeb tema kulul ehk lihtsalt nalja, sundis ta vaikima. Selline nali polnud lihtsalt võimalik!
Maandumiseni jäi veel pool tundi. Kunagi varem polnud üks lennureis tundunud Mikelinale nii häbematult lühike. Talle ei meenunud senine elukaaslane Jaak enne, kui lennuk Arlandas maandus. Kõhus hakkas keerlema:
„Ma peaksin sellest vist Christosele rääkima? Aga mida rääkida? Et mul on elukaaslane kodus? Aga kui ta siis ei tulegi minuga…? Vihastab… ja ma kaotan ta igaveseks?“
Mikelina kõndis mõtlikult noormehe kõrval, kui too kassade poole läks, panemata isegi tähele, et Christos lubas kohtade puudumisel neile mõlemale järgmiseks päevaks uued piletid osta. Mees võttis tema vaikimist nõusolekuna. Tüdruk oli mõtteis kuni silmapilguni, mil Christos teda embas ja kõrva sosistas:
„Baby! Me läheme hotelli, tule. Meie lennuk läheb homme õhtul!“
Justkui kivikoorem vajus tüdruku südamelt. Veel ei pidanud midagi ütlema. Veel võis oodata! Jumal tänatud, et Christos lennukile kohta ei saanud. Ta ei suutnud rõõmupisaraid tagasi hoida ning käed tõusid iseenesest noormeest kallistama. Mööduvate reisijate imestavatest pilkudest ei teinud ta väljagi.
„Sa oled nii emotsionaalne… ja naljakas,“ vaatas Christos talle arusaamatult otsa, „kas midagi on juhtunud?“
„Ma ei tea isegi, aga vist mitte,“ vastas Mikelina. Ta ei julgenud öelda, et selle kergendushoo põhjustas pääsemine ülestunnistusest – ma pole kuigi kindel, aga mul on kodus võibolla boyfriend ootamas! Või vähemalt selle lause väljaütlemise edasilükkamine.
„Ma olen lihtsalt õnnelik, sest kõik on nii hästi!“ ütles ta rõõmsalt naeratades.
II peatükk
Jõudes Palli tänavas asuva maja teisele korrusele oma korteri ukse taha, turgatas Mikelinale pähe vana kulunud fraas:
„Tahan, et maapind mu ees avaneks.“ Süda tagus nii kõvasti, et see oli kindlasti tervele maailmale kuulda. Nii väga kartis ta Jaaguga kohtumist. Maapind aga ei avanenud ja kuhugi ta ei vajunud. Christos ei teadnud Jaagu olemasolust ikka veel mitte midagi. Mikelina mõtles, et ta peaks seda ehk nüüd ütlema, nad seisid juba ukse taga, kuid millegipärast ta seda ei teinud. Sõnatuna pistis ta võtme lukuauku ja keeras. Süda tagus endiselt nii, nagu tahaks rinnust välja hüpata. Neiu ise vaikis kui kõnevõimetu.
„Mis nüüd saab? Mis on ukse taga ootamas?“ Peas tõuklesid nii hirm kui olematu lootuskiir üksteisega võidu ja järelejätmatult. Kui Jaak on ära läinud, siis on kõik korras. Ta vahetab ukseluku ära ja iga lollgi saab aru, et sellega on nendevaheline suhe läbi. Aga kui ta seal istub? Aga… võibolla pole kolinud, vaid on niisama kusagil väljas? Oleks see ometi nii! Siis jõuab mõelda, mis edasi teha!
Südametunnistus võttis pilkavalt sõna:
„Ükskõik mida, peaasi, et asja lahendamist edasi lükata. On nii, neiukene?“
„Isver küll…“ oigas Mikelina, tahtmata südametunnistuse häält kuulda võtta. Ta tundis end ütlemata abituna. Kõhus keerlev süütunne mattis enda alla rõõmu Christose tuleku üle. „Mis asja ma olen nüüd kokku keeranud…?“
Midagi muuta polnud aga enam võimalik. Christos seisis, nende reisikotid õlal rippumas, tema selja taga.
Mikelina neelatas. Kauem võtmega lukuaugus enam edasitagasi keerata ei saanud. Ta tõmbas võtme välja ja avas ukse. Korteris valitses vaikus. Tuled põlesid. See sai tähendada ainult seda, et Jaak polnud välja kolinud. Ta on kodus! Ta ootab.
Christos tema taga lükkas teda edasi minema. Mikelina imestas endamisi, et ta pole ikka veel minestusse langenud. Korraga vaibus viimaseid tunde tema närve elevil hoidnud pinge. See kadus kuhugi. Tuimalt astus ta mõned kõhklevad sammud ja seisiski keset esikut. Süda peksis metsikult. Seda ta tundis. Aga see oli ka kõik. Rinnus pekslev süda. Peas keerles ainult üks mõte – Jaak, mis saab edasi?
Christos ütles midagi, ta ei kuulnud mida.
„Kus on siis Jaak? Vaatab suures toas telekat?“ Ta tegi veel ühe sammu. Täielik ükskõiksust. Kas süda ei löögi enam? Aga, ei saanud ju ometi esikusse seisma jääda. Peab edasi minema. Tuppa, kööki… Silme ees hakkas jooksma film sellest, kuidas ta polnud julgenud Christosele mitte midagi öelda. Hoidis vaid pöidlaid, et Jaaku poleks kodus, kui nad kohale jõuavad. Et ta oleks korterist jäädavalt kadunud, et ta teda enam iialgi ei näeks, et ei peaks kumbalegi neist midagi seletama, end õigustama.
Kreeklane pani reisikotid maha ning Mikelina tundis, et noormees teda kallistab, kuid ta ei julgenud end ei liigutada ega ka talle otsa vaadata. Peas kumises. Ta ei saanud aru, kus Jaak on, miks ta esikusse ei tule. Korraga kostis köögist liikumist. Christos lükkas neiu rutakalt eemale ja oli paari pika sammuga köögis. Mikelina tuikus talle järele justkui unes.
Jaak istus köögis laua taga. Tema ees olid tühi taldrik ja teekruus. Seda jõudis neiu märgata. Edasi juhtus kõik väga kiiresti.
„Baby! Seisa paigal!“ hüüdis Christos ning tegi ootamatu hüppe Jaagu poole, kes end aeglaselt laua tagant püsti ajama oli hakanud.. Tema näos olid segunenud nii üllatus kui arusaamatus..
Paremsirge tabas Jaaku otse vastu ninajuurt. Kõlas praksatus. Järgmine löök tabas teda vastu vasakut õlga. Ründaja ei olnud arvestanud sellega, et teine vastu ei löö, vaid end selle asemel valust kõverasse tõmbab. Mikelina tundis, kuidas kõhus hakkas keerama. Järgmisel hetkel oksendas ta juba köögipõrandale. Jaak ütles midagi. Või karjus ta? Tüdruk ei saanud enam millestki aru. Ta nägi kuidas tema senine elukaaslane ninast kinni hoides uksest välja tormas. Christos seisis käed rusikas, tema silmad põlesid. Korraga haaras ta laualt teekruusi ja viskas selle lahkujale järele.
„Mis sinuga on? On sul halb?“ tuli ta seejärel Mikelina juurde ja võttis tal ümbert kinni. Neiu pea vajus tema õlale. Ta tundis end täiesti jõuetuna. Jalad ei tahtnud kanda, raske oli seista. Tema uus noormees aitas ta, teda hellalt toetades, tuppa. Mikelina lausa vajus diivanile. Christos istus tema kõrvale. Ta vaatas neidu sõnagi ütlemata.
„Jumal küll! Mis nüüd saab…?“ pobises Mikelina. Kõik tundus uskumatu, nagu unes. Raske oli hingata. Ta ei saanud korraga enam mitte millestki aru.