Kreeklase armuke. Monika Rahuoja-Vidman
Читать онлайн книгу.
nüüd, mida sa ajad, mis pagana kasvatama… ma tahan lihtsalt teada, mida sa mõtled ja mida plaanid või tahad ja… On sul nüüd parem olla, kui said mulle Allanit nina peale visata?“
Mikelina taltus veidi:
„Ah, anna andeks, ma läksin liiale. Allan ei puutu asjasse…“ Ta lõi pilgu maha ja põrnitses oma käsi.
„Mikelina, issakene. Saad sa aru või? Ma olen ju mures, et mis saab ja ega sa mingit pahandust endale kaela ei tõmba ja…“ Pahanduse mainimine ärritas blondi neiu uuesti üles:
„Ja-ja… ennegi oleme seda kuulnud! Ei muretse… Ja mis pagana pahandust kaela? Ega ma mingi tita pole, et ei tea, mida ma teen…“ Mikelina lause katkes, kui ettekandja, kohvitassid kandikul, ligines.
„Ma maksan kohe ära,“ sõnas Mikelina ja pistis käe püksitaskusse, kui talle meenus, et ta polnud rahakotti kaasa võtnud. Ta kohmetus ja pöördus Riina poole:
„Kas sul on raha kaasas? Ma tulin nii kiiresti toast välja, et unustasin rahakoti võtta?“ Riina torutas huuli, ta nägi väga solvunud välja. Sõnagi ütlemata otsis ta kotist pangakaardi ja ulatas selle ettekandjale, misjärel too minema kõndis. Mõlemad istusid vaikides. Mikelinal oli kohviisu üle läinud. Huvitav, mida Christos seal teeb? Peaks ehk tagasi minema? Ta võttis aeglaselt lonksu kohvi ja tahtis öelda, et peab minema hakkama, kui Riina uuesti rääkima hakkas:
„Jah, loomulikult on sinu enda asi, mida sa teed ja kuidas elad, aga kui ma muretsen? Kas sa muideks oled oma vanematele sellest rääkinud?“
„Ei,“ raputas Mikelina pead, „keegi ei tea midagi! Issand, Riina, me ju alles eile tulime.“ Mikelina ohkas seda öeldes. Riina arvab muidugi, et ta on mingi jama kokku keeranud. Aga temal on ju kõik ometigi nii hästi. Nojah, ta ei tea, mis edasi saab… Aga seda ei teaks ta ka siis, kui Christos oleks enne elanud näiteks kusagil Tallinnas ja poleks välismaalane. Mitte kunagi ja mitte keegi ei tea, mis saab suhte arenedes. Jäävad nad kokku üheks kuuks, kümneks aastaks või igaveseks. Alati on ainult ootused ja lootused ja… Ta ohkas uuesti:
„Ja mida sa mulle jutustada tahtsid?“
„Oh, jah, õigus küll…“ Riina võttis kohvitassi ning tõstis selle suule. Pärast paari lonksu ta jätkas:
„Tead, see ei tundugi enam suurt midagi, kui sinu lugu siia kõrvale panna. Või mitte veel sinu lugu, aga see, mis sellest võib areneda või…“ Ta vaikis, kui nägi Mikelina näoilmet muutumas ja vahetas kiiresti teemat. „Sa ju rääkisid, et teie majja kolisid mingid imelikud. See perekond, kes sinu allkorrusel elab. No nüüd on nii, et see naine käis meie juures. Ta räägib, et tema oli mehe arvutist mingeid paljaste laste pilte leidnud ja et see mees on üldse segane. No ühesõnaga, et tema kardab, et mees saab aru, et ta on pildid leidnud ja tapab nad kõik ära. Jutt on tal jumala segane. Igatahes on ta käinud juba ka sotsiaalosakonnas, tahab nad otsivad talle korteri mõnda teise linna ja seletas, et tema kardab seda meest ja see on üleüldse mingine pedofiil.“
„Mis pedofiil? Ja kui on pildid, siis oleks politsei ta juba ära viinud, mida naisel siis karta? Ma just nägin teda korterisse minemas, kui siia tulin. Lapsed kisasid ka toas, nagu alati. Ma ei saa üldse aru? No ajab segast…“
„Nojah. Ta rääkis algul minuga, kuigi tal poleks seda üldse vaja olnud. Ma ütlesin, et oodake, et kohe saate advokaadi jutule ja ta istus siis seal diivanil ja korraga hakkas mulle seletama. Ega ma talle ei öelnud, et ma olen teda seal sinu maja juures näinud… Ja üldse, kui selline asi, et mingi pedofiililugu, miks ta meie juurde tuli, mina ei tea…“
„Ei noh, on kah… Miks ta siis politseisse ei läinud, see on ju nende töö, sellistega õiendada, mida meie seal teha saame? Sellised tuleb ju kinni panna, issakene…“
Riina noogutas ja võttis uuesti lonksu kohvi. See oli juba jahtuma hakanud. Ettekandja tuli pangakaardiga tagasi ja andis talle kviitungi allakirjutamiseks. Mikelina ootas, mis on Riinal veel öelda, kuigi oleks tahtnud juba koju tagasi minna. Poleks ikka pidanud Christost niimoodi sinna üksinda jätma. Jaak oli teine asi, aga Christos… Esimene päev Tallinnas ja tema jätab ta tuppa üksinda. Oh issand küll… Lõpuks ometi! Ettekandja kiirustas kõrvallaua juurde, kuhu oli end istuma seadnud kärarikas noorukite seltskond. Riina saatis pilguga tüsedapoolsele ettekandjat ja jätkas:
„Ta ütles alles pärast, et oli andnud politseile mingid fotod, mis ta ise oli teinud ja…“
„Ise teinud?“ katkestas Mikelina teda üllatunult. „Ise teinud? Kas ta on peast segane või? Miks ta midagi sellist üldse tegema pidi? Ja kui ta juba politseiga rääkinud oli, miks tal siis advokaati vaja on?“
Riina kehitas õlgu:
„Jah, miks? Ma ei saanud kah sellest aru, aga küsida ju ei saa… Ja ta jäi ootama, et mõni ta jutule võtaks. Ega vabu advokaate praegu varnast võtta pole, sest see suur narkogrupi kohtuprotsess hakkab ju varsti. Noh, ta soovis ükskõik kellega rääkida, et temal on juriidilist nõu vaja. Täitsa imelik ikka… No igatahes, ta ootas ja ma jätsin ta siis kohviruumi edasi ootama. Ja läksin küsima, et kellel on aega. Ja tead, kellega ta lõpuks rääkis?“ Riina hakkas seda jutustades isegi naerma. „Jens-Sokuhabemega…“
„Sellega!? Ei noh, aina paremaks lugu läheb…“ muigas ka Mikelina. Jens Juhanson oli büroo kolmest advokaadist kõige noorem ja tuntud alailma sassis sokuhabeme poolest. Mehele ei sobinud see ka kõige parema tahtmise juures. Vähe sellest, looja polnud andnud talle ka erilist karvakasvu. Kuid see habemetuust tema lõual oli püsinud arvatavasti alates ajast, mil mehepojal habe kasvama hakkas. See asjaolu ei teinud teda klientide poolt eriti tõsiseltvõetavaks, kuid Mikelina majanaabrile polnud see ilmselt oluline. Riina jätkas:
„No loll ta igatahes vist pole, sest kui see mutt oli minema läinud, siis Jens kommenteeris, et tehakse ka mida iganes, et saada laste hooldusõigust.“
„Aa, tähendab et kogu jutt pedofiiliast ja turvakodust on lihtsalt selleks, et siis ei saa mees pärast lahkuminekut enam lapsi endale? Kui ta on tema juurest jalga lasknud?“ võttis Mikelina loo kokku.
„Nojah, tundub nii, aga mida mina ka tean,“ vastas Riina õlgu kehitades. Mikelina pani tühja kohvitassi lauale:
„Manipuleeriv nõid. Tead, ma pean nüüd tõesti minema hakkama. Christos on üksinda kodus. Ja tegelikult… ma ei oleks vist pidanud teda kohe niimoodi üksinda jätma. Ikkagi külaline ja esimest korda siin ja kõik muu selline jama. Nii et parem, kui ma nüüd lähen. Niikuinii homme tööl näeme. Me saame ju lõunale koos minna…“ ta jäi poole sõna pealt vait ning viivu mõelnud, muutis oma plaane. „Tegelikult, homme ma lähen ehk Christosega… Aga, me näeme üksteist iga päev tööl, nii et küll me jõuame veel rääkida. Eks ole, ma siis jooksen nüüd!“
Ta hüppas püsti, ning sõbrannalt vastust ootamata viipas käega ning väljus. Riina vaatas, kuidas Mikelina autode vahel põigeldes üle tänava jooksis ja raputas pead, väljendades sellega oma suhtumist sõbranna käitumise üle:
„Puhta lolliks seal Kreekas läinud!“ Ta tõusis ning jakihõlmu koomale tõmmates ja kellelegi pilkugi heitmata väljus kohvikust.
Riina oli solvunud ning otsustas edaspidi Mikelinaga tööl reserveeritult, kuid viisakalt käituda. Las saab oma kreeklase käest tõmmata kui tahab. Tema enda mure!
„Vahi kasvatajapreilit! Kuldpea…“ jooksis Mikelina kiiresti trepist üles teisele korrusele ja pistis võtme lukuauku. Sel korral läks ukse avamine tunduvalt kiiremini kui eelmisel õhtul. Ta astus vaikselt üle läve. Ukse enda järelt vaevu sulgeda jõudnud, kuulis ta noormehe häält:
„Kus sa olid?“ Christose tumedad silmad pildusid vihaseid sädemeid. Mikelina tundis end järsku ebamugavalt. Mis siis nüüd? Ta polnud ju midagi halba teinud. Käis korraks sõbrannaga kohvi joomas. Mis sellest siis ikka nii väga on?
Mikelina teadis, et ta on omas kodus, kuid miks tunneb ta end siin äkki võõrana, sissetungijana, pahategijana? Mis on juhtunud.
Ta läks Christose juurde ning võttis tal kaela ümbert kinni:
„Armas, mis on?