Koidu ajal. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
et Stella ja Kurbatov olid üksinda, sest Göbler käis John Mühlbachilt sagedasti paberossi peale tuld laenamas ja sattus temaga siis jutusse, kuna Eberhard tarvitas silmapilke, mil Stella venelasega elavamalt vestles, eemaleminemiseks.
Stella-preili lahkuse üle võõra vastu ei imetsetud palju. See oli üks tema «tujudest», ja Riesemannide sõpruskonnas teati, et Stella on tujukas. Tujukas ning isemeelne ja mitte harva kangekaelne. Ta ilmutas vahel mõtteid ning arvamisi ja tegusidki, misüle naeratades või koguni pahandades pead raputati, iseäranis sõpruskonna vanema õrna soo 1iigis. Stellale näis sageli nalja tegevat just seda heaks tunnistada, mida teised hukka mõistsid. Öeldi, ta põdevat vasturääkimistõbe, ja et ta kaunis osavasti vastu rääkis, siis kardeti temaga vaidlusse sattuda ning püüti parem selleta läbi saada. Seda tegi iseäranis härra Osvald Göbler, kel oli põhimõtteks peiupõlves kõiki mõrsja soove pimesi täita, ja paljud teised noored mehed. Kõik vabandasid Stella-preilit sellega, et ta on tujukas – tujukas ja isemeelne.
Mis puutus Eberhardi, siis ei meeldinud talle põrmugi ta uus piinaja, kelleks ta pidas ju iga õpetajat. Ta leidis tema olevat inetu ning labase ja põlgas teda sellepärast; ja ta vihkas teda ta julge, iseteadliku oleku eest, mis tuli muuseas ka selles nähtavale, et Andrei Petrovitš temale, Eberhard Riesemannile, vabrikant Riesemanni pojale, kohe esimese lausega oli öelnud sina. Ja ta polnud tema p ä r i s õpetajagi, vaid ainult ajutine tunniandja suvisel priiajal. Et Andrei Petrovitš talle loa oli andnud ka ennast sinatada, seda pidas poiss maitseta naljaks. Eberhard Riesemann vihkas ning põlgas Andrei Petrovitšit, seepärast murdis ta teel oma väikest ja mitte liiga tarka peaaju küsimusega, kuidas vastasele juba varakult hambaid näidata. Ta tegi sellega varsti hakatust.
«Te sõitsite kolmandas klassis, härra Kurbatov, aga papa saatis teile teise klassi jaoks reisiraha,» hammustas Eberhard Riesemann oma piinajat ühel silmapilgul, mil suurem osa seltskonnast juhtus neile nii ligidal olema, et see võis iga sõna kuulda.
Tekkis vaikus. Stella vaatas laial, ehmunud pilgul poisi otsa, leidmata vaimuerkust teda hurjutada või tema sõnade mõju kuidagi nõrgendada. Teised pistsid pead kohmetul muhelemisel vargsi kokku. Kahju, et Riita Heinrich Bergmanniga oli liiga kaugel eemal, ta oleks asja leidnud vennakese meeleteravusest südamlikult rõõmutseda – vähemalt esimesel silmapilgul, sest teisel silmapilgul kostis Andrei Petrovitš juba:
«Ma sõitsin kolmandas klassis, sest et ma teel tahtsin juttu ajada; raha eest, mis sinu papa saadetud summast järele jäi, ostsin sinule, Eberhard, väga tulusa raamatu kingituseks. Kas armastad raamatuid, sõber?»
Ei, see «sõber» v i h k a s raamatuid, aga et ta enese löödud tundis olevat ja nüüd püüdis kurja nõu vaga näo taha ära peita, siis vastas ta, et armastavat raamatuid.
«See rõõmustab mind,» ütles härra Kurbatov, kätt seltsimehelikult poisi õlale pannes, «sest ka mina armastan raamatuid üliväga; nad on mu kallimad sõbrad, kellest ma ei suuda lahkuda. Seepärast tõin palju raamatuid kaasa – minu raske reisikohver on neid täis, ja sa võid neist lugeda, mida soovid ja millest aru saad. Mul on mõnigi raamat, mida mu senised õpilased on suure isu ja kasuga lugenud.»
Eberhard piilus hirmunud pilgul selle kardetava raamatumehe otsa ning tarvitas esimest parajat silmapilku, et tema ligikonnast pääseda. Stella Riesemann, jäädes jälle peaaegu üksinda Andrei Petrovitši kõrvale, võttis jutulõnga uuesti üles, kuigi teisest kohast.
«Te sõitsite kolmandas klassis, sest et tahtsite juttu ajada,» ütles ta häälega, millest kuuldus veel nagu vabandamispalve venna üleannetuse pärast. «Kuidas tuleb seda mõista, härra Kurbatov? Ka teises klassis võib ju leida jutukat seltsi.»
«Mulle on huvitavam ja õpetlikum juttu ajada rahvaga, ja rahvast leian kolmandas klassis,» kostis Andrei Petrovitš.
«Ahah, üks rahvasõber!» mõtles Stella Riesemann ja ta naeratamine seejuures polnud vaba pilkest.
«Aga teie jutlemine rahvaga ei võinud kaua kesta, sest niipea kui rong sõitis üle Narva jõe, hakkas teile rahva keel vististi takistust tegema.»
«Mitte nii väga, preili Riesemann. Ma oskan kaunisti eesti keelt. Ma olin kolm aastat Viljandi maakonnas kodukooliõpetajaks, ja et mulle keele õppimine raske pole, siis õppisin eesti keele oma ümbruse abil kätte , Teie olete vististi eestlane, preili Riesemann?»
Stella-preili vaatas kähku Kurbatovi otsa. «Kuis tulete sellele arvamisele?»
«Teie näojoonte järgi. Aga ma võin eksida,» vastas Andrei Petrovitš rahulikult, kuna Stella-preili nägu, mida võõras – vististi teadmata ja tahtmata – nii raskesti oli teotanud, kattus sügava, tõmmu punaga.
«Enese teada olen sakslane,» vastas preili Riesemann veidi karedal, aga isevärki kindluseta toonil, kuna ta vargsi Kurbatovi otsa vaatas, nagu kartes selle näolt leida umbusalduse märke.
Andrei Petrovitši nägu oli aga ükskõikne ja rahulik, sealt polnud midagi lugeda.
Kui sügav mõju on mõnel pealiskaudsel, sihita pillatud sõnal. Andrei Kurbatov võis vaevalt aimata, et ta oma lihtsa, suu servalt libisenud sõnaga oli ainsa inimese seltskonnas, kes temale oli eelarvamiseta, peaaegu sõbraliku huviga, osavõtmisega lähenenud, ära pahandanud, oma vastaseks teinud. Stella Riesemann tundis enese olevat solvatud. Sel venelasel pidi ometi teada olema – nii arutas noore neiu peake esimesel ärevusel et eestlase näolaadi mitte ilusaks ei peeta, ja Kurbatov oli tema, Stella Riesemanni, kes luges oma näojooni õigusega jumekate sekka, näo poolest eestlaseks tunnistanud! See oli esimene konks. Stella pidi seda inimest kõige vähemalt hoolimatuks, taktituks pidama. Aga veel enam. Kui Kurbatov tõesti mõne aasta oli Baltimaal elanud, siis pidi ta teadma, et siinseis jõukais ning haritud seltskonnakihtides keegi ei taha eestlane olla, et seda peetakse alandavaks, teotavaks, et sõnaga «eestlane» mõeldakse ainult talupoega ja teisi madalamat liiki, harimata või vähe haritud inimesi. Teadis aga Kurbatov seda, siis oli ta Stella Riesemanni meelega tahtnud alandada ning haavata. Muule otsusele ei võinud vabrikant Riesemanni tütar, kelle silm oma seltskonna koplikese aiast üle ei ulatunud, loomulikult jõuda. Aga Stella Riesemann tundis sel hetkel ka veel ühe kolmanda põhjuse pärast vaenu Andrei Petrovitši vastu. Ta oli tema pärast halba kitsikusse sattunud. Stellal oli karta, et tema vale välja tuleb. Kui Kurbatov balti inimesi ja olusid vähegi tundis – ja vististi tundis ta neid seevõrra siis pidi ta varsti aru saama, et vabrikant Martin Riesemann on seda tõugu sakslane, kes ei taha olla eestlane. Vabrikant Riesemann mitte ainult ei kõnelnud väga ladusat ja otse talupoeglik-lopsakat eesti keelt, vaid ta kõneles ka saksa ja vene keelt nii väga eesti kõla ja käänetega ja tegi neis keelis taoti nii häbemata karakterlikke grammatikavigu, et tema rahvuse kohta võis ainult see kahevahele jääda, kes ei teadnud, et üldse maailmas on eestlasi. Ja Stella Riesemann oli Kurbatovi vastu väitnud, ta olevat sakslane!
Nende jutule tuli vaheaeg, mis aga ainult noorele neiule sai piinlikuks. Andrei Petrovitš veetis kõige rahulikuma näoga aega ümberkaudse looduse vaatlemisega. Päike loojus parajasti metsa taha, millele nad lähenesid, ning soetas tumerohelisele kuusikule, mis aasade palistusel kaskede, leppade ja pihlakatega segunes, tulekarva hõõguva tagaseina. Kollakaspunane kuma tungis särava kullavõrguna läbi puude ja põimis nende latvade ümber õhetavad, virvendavad kiirtekroonid. Õhk oli tiinelt täidetud igasuguse õilme- ja heinamaalt imbuva värske rohu lõhnaga, läbi luha lookleva oja pinnalt hakkas tõusma kerge valge uduvine. Üksik lind sirtsus kurva, igatsust äratava kaebega kuskil puu otsas, lehtmetsa padrikust kuuldus ööbiku metalline nuuksumine, vaheldudes üksiku, laulja rinnast nagu vägisi üleskeeva rõõmu- ja lootusehõiskega; oli ju jälle kord kevad – oh, et ta teed rajaks armsale, soojale, viljakale suvele!
«Noh, pealinna kaasvõitleja, kuis seisavad siis lood praegu poliitikaga?»
Andrei Petrovitš vaatas üles, ärgates nagu kergest unest. Ta silm langes Heinrich Bergmanni värvimütsile, mille alt talle vastu valendas noormehe peen, päevitumata nägu iseteadliku heasoovija poolkõrgi, poolsõbraliku ja veidi pilkava muigega, kuna Bergmanni lõdvalt upitatud kõnetoon just neidsamu omadusi avaldas. Noor üliõpilane oli ees minevast seltskonnast maha jäänud, nagu tahtes kuulda, millest on juttu venelase ja Stella Riesemanni vahel.
«Poliitikaga?»