Koidu ajal. Eduard Vilde

Читать онлайн книгу.

Koidu ajal - Eduard Vilde


Скачать книгу
rõhu.

      «Aga siis ei huvita teid ju asi, mille järele küsite.»

      «Noh, ajaviiteks tahaks ju ikka kuulda saada, millal on lähem mürgel. Niisugune asi teeb nalja.»

      «Kahetsen, härra Bergmann. Sellest ei tea ma teile midagi rääkida. Kõige parem on: oodake ära!»

      Heinrich Bergmanni pilk pöördus vilksti venelase näole. Kurbatov aga vahtis ükskõikselt enda ette maha, nii et aru polnud saada, kas pidi ta vastuses peituma midagi torkavat või mitte. Noormees, kes nägi, et ta valitud jutuainega pealinna koolivenna tundmaõppimises kaugemale ei saa, vormis teise, rohkem hariliku küsimuse. Ta päris järele, kui kaua on härra Kurbatov juba ülikoolis ja millal ta selle loodab lõpetada.

      «Nende hõbekiudude järgi otsustades, mis ehivad teie habet, pean teid aukartusega lugema sammalpeade sekka,» lisas ta naeratusega, millest oli pilkemaik kadunud; «või astusite sisse alles küpsemais aastais?»

      Andrei Petrovitš andis teed kahele rattasõitjale ja ühele ratsalisele, enne kui kostis, misjuures ta oma nüri habeme korraks läbi pihu libistas:

      «Ma olen juba kümme aastat ülikoolis. Varakult halliks jäämine näib aga olevat meie perekonna omadus; minu kadunud isa oli kolmekümne viie aastaga veel hallim kui mina.»

      «Kümme aastat olete ülikoolis? Kas ikka ü h e s sadulas?» hüüdis Heinrich Bergmann.

      «Ei, juba kolmandas, ja kui tahate, neljandas; ma astusin nimelt vaimulikust akadeemiast ülikooli – esmalt õigusteaduskonda, pöördusin siis ökonoomia ja riigiteaduste poole ning õpin praegu arstiteadust.»

      «Ja siis järgneb?» naeratas Bergmann.

      «Seda ma veel ei tea.»

      «Aga kuhu te kõige selle tarkusega siis kord lähete?»

      «Sinna, kus temast puudus on, kus ma teda võin kõige tulusamalt tarvitada.»

      «Enese või teiste kasuks?»

      «Teiste ja enese kasuks.»

      «Teie tahate minna r a h v a sekka, nagu käib tuttav lööksõna?»

      «Seal ma juba olen.»

      «Kas lõpetasite mõne eelmise kursuse?»

      «Jaa, ma olen õigusteaduse kandidaat.»

      «Ning tahate saada ka veel praktiliseks arstiks?»

      «Nimelt.»

      Stella Riesemann oli Bergmanni lähenemisel, mis tuli kogemata nii soovitud silmapilgul, astunud Kurbatovist veidi eemale, kuid mitte nii kaugele, et ta nende vestlust poleks kuulnud. Nüüd ta nihkus, tuska nähtavasti unustades või maha surudes, temale jälle ligemale.

      Heinrich Bergmann piilus kõrvalt noore neiu poole, pilgutas talle silma, ja see nagu kadedusse kastetud, kokkupitsitatud muie, mis roomas ta ilusa, rõõsa näo üle, näis Stella-preilile ütlevat: «Ega see kõik tõsi ole, mis ta lobiseb! Hoopleb ainult ja püüab meile imponeerida!» Andrei Petrovitši poole pöördudes pajatas aga hästikasvatatud korporant niisama viisakal kui uskuval toonil:

      «Ja missuguse ameti valite endale kord tegelikuks elukutseks, härra Kurbatov? Ühe või koguni kõik korraga?»

      «Seda ma ei tea,» vastas Andrei Petrovitš. «Mul pole viisiks oma tulevikku kindlasti ärapiiratud, ette valmis sepitsetud plaani pigistada. Ma arvan ainult, et ma kogutud teadust nii ühes kui teises kutses võin tarvitada, pidades neid kas ükshaaval või korraga.»

      Nüüd arvas preili Stella Riesemann parajaks sõna võtta, sest ta tundis, et tema äkitselt tulnud vaikimine kippus kahtlaseks minema. Tema silmadel oli kummaline väljakutsuv läige, kui ta ütles:

      «Kas poleks aga tulu, mida soovite teistele ja iseendale saavutada, suurem, kui oleksite uurinud ainult ü h t e teaduseosa ja pühendaksite edaspidi enda ka ainult ü h e l e elukutsele, oma jõudu õppides ja pärast töötades killustamata?»

      Andrei Petrovitš pööras täie näo noore neiu poole, vaatas silmapilgu vaikides talle otsa ja ta pilgust paistis nagu meelehea rõõmlik kuma.

      «Teistele saadetav tulu on minu arvates seda suurem, mida rohkem ma ü l d i s e l t tean, mida vähem ühekülgne ma olen. Mida enam mul on p a l j u d e l e anda, seda parem. Ma tahaksin olla ennem halb advokaat ja halb arst kui elu ja inimeste halb mõistja, kui halb nõuandja ja halb arvustaja. … Mis aga puutub minu isiklikku tulusse, siis oleks aineliselt mulle muidugi kasulikum ühtainust ametit põhjalikult mõista ja teda killustamata jõul põhjalikult pidada. Aga ma pole midagi vähem kui praktiline inimene, preili Riesemann, ja see tuleb minu teadmisest, et ma ka praktiline ametipidaja ei suuda olla. Mul puudub meelekindlus, vastupidavus, kannatus elada ühele ja samale kutsele, teha ühte ja sedasama, mõelda ühe ja sama asja peale, jääda eluajaks ühe ja sama naha sisse. Ma suudan rohkesti tööd teha, aga mitte alati sedasama tööd. Kui arst või advokaat tunneksin varsti kadedust puuraiuja või katusetõrvaja üle ja ma jätaksin oma ameti kus tühi ja läheksin nende juurde töösse.»

      «Kuid mitte jäädavalt,» naeris Stella – jah, ta võis juba jälle naeratada!

      «Ei, mitte jäädavalt.»

      Teist korda luuras Heinrich Bergmanni silm noore neiu poole ja ta seekordne naeratus ütles selgesti: «Püüab ennast huvitavaks teha!» Kuid seekord ei pannud Stella tema pilku ega naeratust tähele, tal oli tegemist ainult Andrei Petrovitšiga.

      «Kuidas juhtusite vaimulikku akadeemiasse, härra Kurbatov?» küsis ta.

      «Sinna pandi mind.»

      «Pandi?»

      «Jaa. Minu isa oli kõrgem vaimulik ja ta soovis, et minagi saaksin niisuguseks. Ma püüdsin tema soovi täita, sest ma armastasin teda.»

      «Tulevane elukutse teile aga ei meeldinud?»

      «Ma ei tahtnud saada ühekülgseks.»

      «Ja siis tegite isa soovi vastu?»

      «Jaa.»

      «Pärast isa surma?»

      «Ei, tema eluajal. Ta andis mulle andeks.»

      «Ja kui ta seda mitte poleks teinud?»

      «Ma oleksin oma otsuse juurde jäänud. Mul polnud elada mitte isale, vaid iseenesele ja tulevasele kaasmaailmale.»

      Stella-preili silm viibis seekord kauemini Kurbatovi rõugearmilisel näol; ta oli natuke aega mõttes, enne kui küsis:

      «Kuidas meeldib teile siis teie praegune pedagoogiline tegevus?»

      Andrei Petrovitši tõsise palge üle levis äkitselt nagu hele päikesepaiste, mis võlus ta näo peaaegu ilusaks, ja ta kuiv, rabe hääl sai isevärki sooja ning pehme kõla.

      «Seda tegevust armastan kõigest kõige enam; minu meelest on vahel, nagu oleks see töö ainus, mis kannab vilja ja tasub tegija vaeva.»

      «Aga just see töö öeldakse nõudvat kõige rohkem kannatust, vastupidavust ja meelekindlust.»

      «Väga õige. Aga seks tööks jätkub mul neid omadusi, on siiamaani vähemalt jätkunud. Ma ei oska endale mõelda lõbusamat tundmust, kui on see: hakata märkama, silmaga nägema ja kõrvaga kuulma, kuis seeme, mida sa ivahaaval oled külvanud, lööb noores hinges idanema, tärkama, õilmitsema ja küpseb viljaks! Sa tunned enese loojana. Sest seda, mis seal kasvab ja küpseb, on loonud sinu s õ n a , ainult sinu sõna, preili Riesemann! Missugune meelitav tundmus imet teha sõnaga, inimesi ümber muuta sõnaga, inimesi soetada sõnaga!»

      Stella-preilil jooksis rinnast läbi kummaline vool. Ta vaatas jälle võõra üliõpilase peale ja pidi eneselt imestusega küsima, kuis see pealtnäha nii kinnine, kaine ja kuiv inimene oma põues säherdusele aatelisele sonimisele maad võis anda. Ja millele sonis ta vastu? Koolmeistriametile! See oli ju peaaegu ebaloomulik. Stella oli kooliõpetajate, meeste ja naiste suust siiani alati kuulnud, et igavamat, tüütumat, vaimu surmavamat, närve laostavamat ametit enam ei olegi kui õpetajaamet! Neist ei olnud keegi veel l o o j a – tundmusi ilmutanud ja looja- v a i m u s t u s t ammugi


Скачать книгу