Novellid III. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
teeb. Ega ma siis ometi ilmaasjata teda nõnda pole kasvatanud: ma tahtsin tast head mehe naist saada ja ma loodan, et eesmärk pole kaugel,” seletas emand.
Koolmeister tundis teiselpoolel tõesti õiguse olema. Kihlused peeti ära, kusjuures Alma nukker ja kahvatu oli. Peale kihlamise leidis ema teda magamisetoas nutmast. Ta pühkis aga peagi pisarad ära ja tegi rõõmsa näo. Ema trööstis teda ja seletas talle ka mõndagi tulevase elu kohta, ja tütar oligi rõõmus nagu alati. Alma kuulis vist esimest korda elusse puutuvatest asjadest ema rääkima. See oli talle uudis.
Ka pulmad läksid mööda, ilma et Alma liiasti oleks kurvastanud. Enne laulatusele minemist olla ta emale kord nagu argselt ütelnud, et ta aednikule minna ei taha, aga see kadus kõik ema soovi all ja pisarad kuivasid peagi silmist.
Oma tulevase eluseltsilisega rääkis Alma pulmade aeg vähe. Kui aednik taga juttu tegi, siis lõi ta silmad häbenedes maha ja vastas lühidalt “ei” ehk “jah”. See ei pannud sellest aga suurt midagi tähele.
“Küllap harjub, ei ole midagi,” arvas ta iseeneses, “ta on nii häbelik ja vagane.”
Kärneripoisiga ajas aga Alma väga hea meelega juttu. Talle oli juba sellestki, kui see “ilus poiss”, nagu Alma omas mõttes tema kohta arvanud, naeratades tema peale vaatas. Ka tema naeratas ja see oli vist esimene tõsine noorepõlve naeratus tema huultel.
Üleüldse olid pulmad väga rõõmsad. Siin oli mõisa “handvärke”, noori vallakoolmeistreid ja ka kõhukas mõisa opman oma paksu abikaasaga ja mopsis nägudega tütardega. Jutuajamine, naljatamine, mängimine ja tantsimine oli elav. Kõned käisid mitmesuguste asjade kohta. Seal olid niihästi mõisnikud kui ka talupojad päevakorral, mispeale aga opman kulmu kortsutas. Iseäranis elav oli keegi noor koolmeister “puhuma”, kes jumal teab kus õppinud ja pärast koolmeistri eksami ära teinud oli. Ta puutus oma sõnadega venelasi, eestlasi, sakslasi, prantslasi ja jumal teab mis veel; rääkis uuest pöördest rahva-elus, põlgas vanameelsust, tegi mõne näpunäite õpetajate ja ajakirjanduse kohta; mõistis paljugi hukka, kiitis vähe. Mitmed vaidlesid vastu, nimetasid teda koolmeistrite teotuseks, teised aga leidsid paljugi tõtt nooremehe sõnades ja kaitsesid teda, kolmandad aga ei löönud kummagile poole, vaid kuulasid vait olles teiste lärmitsemist pealt.
Paar kuud on Alma oma uues kodus ära elanud. Ta ei olegi väga kurb, ehk ta küll oma mehe vastu niisama sõnavaene on nagu pulmapäevalgi. Mees on aga siiski rõõmus, et ta teinepool nii rahulik on. Väga hea meelega käib Alma aias kärnerite tööd vaatamas, iseäranis kui vana kärner ise kodust ära on. Siin paksude õunapuude all ja toredate lillepeenarde vahel on ta nii õnnelik. Kärneripoiss Hans on ka rõõmus: noor perenaine on ta vastu lahke ja jutukas. Hans saab tihti vana kärneri käest sõnuda, et ta midagi sel ajal ei ole teinud, kui ta ise kodust ära käis, aga mis sest. Kõige süü ja halbtuse peale vaatamata on ometi ju keegi olemas, kes tema kohta kaastundlik on.
Aasta on mööda. Hans ei ole enam Uusnas kärneripoisiks. Teda saadeti kevadel minema. Vana kärner ei võinud teda pidada, mispärast – see jäi teistele saladuseks. Alma on pealtnäha vana moodi vaikne ja sõnavaene. Kui ta aga üksi jääb, siis paisuvad tal pisarad silmi. Mees on temale karmim kui enne, siiski rahul.
Ema käis Almat paar korda noomimas. See vastas talle vähe, enam nuttis ta.
“Ma mõistan nüüd selgesti, kuhu mind “pimesiku” viisil on toodud. Mu silmade eest on rätik langenud, aga see kõik on liig hilja; haud vabastab mind köidikutest, mis mulle teadmatult ümber seotud,” tähendas Alma ühel noomimisel emale ja hakkas ise nuuksuma.
“Ennäe mul titte, kes nutma hakkab. Ega sa ometi mõni külatüdruk ei ole, kes kasvatust ei ole näinud, ma olen sind ju ometi täieks inimeseks kasvatanud ja sa pead sellest kord ometi aru saama. Kuhu julged sa nüüd oma silmad panna? Kas sul häbi ei ole? Kuidas mees su eest isalikult muretseb ja sa ei ole seda väärtki …”
“Mul on juba isa, kes mu eest omal ajal on muretsenud, teist ei oleks mul vaja,” julges Alma veel kord tähendada – ja siis vaikis ta – kuni hauani. Südames pesitses tal aga tung kusagile kaugele eemale. Niisama õhkab võõralt maalt toodud lehkav lill meie vangistavate majaseinte vahel ja unistab palavast päikesest, lehvivast tuuleõhust ja, võib olla, ka toredast palmipuust, mis oma lehekrooni nii kõrgel taeva all hoiab ja aupaklikult lillede poole kummardab.
LEHEKANDJA NR. 17
“Nr. 17!”
“Mis on, noorhärra? Ma olen siin,” vastab nõrk, kuid kräbe vanaeide hääl kontori nurgast.
“Teie pole eila hr. T-le N. uulitsasse lehte viinud. Kuidas sellega on?”
“Kudas, pole viinud? Viisin.”
“Aga tema pole saanud, käis täna kaebamas.”
Nende sõnade peale vaikib nr. 17, sest ta teab, et ega noorhärra asjata räägi ja ega hr. T. asjata kontoris kaebamaski pole käinud.
“Aga täna viige talle just nimelt leht, ärge unustage,” räägib noorhärra.
“Jah, kindlasti, küll ma viin. Ma tean väga hästi, kus ta elab: suures kollases neljakordses kivimajas, pööningukambris. Küll sinna on aga üks rist käia …”
Nr. 17 tahab oma viletsusest ja ametiraskustest jutustama hakata, kuid varsti tehakse talle tähendus, et ta vaikiks, sest tema rääkimine segab teisi. Pealegi on kõigil juba ammugi teada, mida nr. 17 jutustada tahab. Ta on juba mitu aastat lehti laiali kannud ja kogu selle aja ikka omast asjast rääkida tahtnud, kuid kunagi pole see tal õnnestanud: teda kästakse vaikida, sest tema hädaldamine rikub teiste rahu. Alguses ei saanud nr. 17 arugi, kuidas küll tema rääkimine kellegi rahu võiks rikkuda, sest ega tema selleks räägi, et kedagi süüdistada või oma seisukorra kergendamist nõuda. See ei tule tal kunagi mõttesse, sest nr. 17 arvab, et kui see on jumala tahtmine, siis paraneb tema seisukord iseenesest ja kas või homsest päevast peale. Seni aga, kui see pole jumala tahtmine, kannab ta oma risti rahul olles, ainult vahetevahel tahaks temast teistele rääkida – muidu niisama, ajaviiteks, suusoojaks.
Niipea kui vaikimise käsk kõlab, langeb nr. 17 kontori nurgas kössi ja hakkab rääkimise asemel mõtlema, sest sellega pole ta tänini veel kellegi rahu rikkunud ei kontoris, uulitsal lehepampu kandes ega õhtu hilja väsinult koju minnes. Kuid paljuke suudab ta mõtelda, paljuke ongi tal mõtelda! Juba kümmekond aastat päev päeva kõrval ikka üks ja seesama: läheb kontori, ootab lehti, saab need kätte, kannab laiali ja ronib väsinult koju. Lehepamp on alguses raske, vajutab nr. 17 keha viltu ja kõverasse. Nõnda tungib ta keldrikambritesse, kus raske ja lämbunud õhk vastu tuleb; nõnda helistab ta kella suurte uste taga, mis viivad toredatesse korteritesse, mida ta ainult praotatud ukse vahelt näinud; nõnda ronib ta hingeldades kõrgele pööningukambritesse, kus valitseb talvel peaaegu alati külmus, suvel kuumus. Käib ja ronib, ronib ja käib. Oo, nr. 17 teab väga hästi, kui hirmus väsinud ta mõnikord olnud, nii et jalga ei tahaks jala ette tõsta, aga ikka on pidanud ta minema üles ja alla, alla ja üles. Mõnikord käib pea ringi, silmad löövad kirjuks, jalad nõtkuvad, peab silmapilguks trepi käsipuule tugenema või üürikeseks kusagil istet võtma, aga siis peab tingimata edasi minema, sest muidu kordub homme kontoris tuntud kahekõne:
“Nr. 17!”
“Mis on, noorhärra, ma olen siin.”
“Teie pole eila hr. X-le lehte viinud …”
Nr. 17-nel on sellest kahekõnest villand, ta ei taha seda enam kuulda. Nagu mõni tüütu lauluviis heliseb ta tema kõrvus. Sellepärast ükskõik mis või kuidas, ainult mitte enam teda kuulata, mitte enam noorhärra küsimuste peale vastata.
Oma nime on nr. 17 peaaegu unustanud, sest kogu selle aja jooksul, kus ta lehti kannab, on ta vaevalt kordki oma nime kuulnud. Kontoris tuntakse teda ainult numbri järele. Tuleb keegi kontori kaebama, siis küsitakse temalt harilikult:
“Kus uulitsas te elate?”
“S. uulitsas.”
“Ah nii! Sinna kannab nr. 17. Küll ma ütlen talle.”
Nõnda alati: ikka nr. 17 ja 17. Isegi