Novellid III. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
ja kahvatult hommikul tööle läheb.
Leena oli tahtnud nii mitu korda Hansu käest tema ärakäimise põhjuste järele küsida, kuid sõnad jäid tal alati suhu kinni, kui ta oma mehe tõsise ja mõtleva näo ning sõnakehvade huulte peale vaatas. Leena ei arvanud oma mehe ärakäimises mitte midagi halba peituvat. Seda põhjendas ta kõige paremine sellega, et ta oma tööpalga alati korralikult koju tõi ning et ta koju tulles mitte iialgi purjus ei olnud. Aga siiski näris Hansu ärakäimise põhjus kui uss ööd ja päevad Leena rinda. See närimine muutus aga veel seda valusamaks, kibedamaks, kui Hans oma naise sellekohase küsimise peale mitte mingisugust vastust ei andnud, kui ta nagu mööda minnes tähendas, et see mitte naiste asi pole. Oli see siis tõeste tema endine Hans, kes temaga ükskord oli tõotanud üks hing ja meel ning ihu olla ja kes ükskord ka tõeste seda oli olnud? Tänini oli neil oma eluküsimustega kahekesi üheskoos tegemist; nüüd aga, kui nad üheskoos kolmele uuele olevusele elu olid andnud, misjuures tema, Leena, nii põhjatuid raskusi ja piina oli kannatanud, et ta oma enese sündimisepäeva ära vandus – nüüd olid asjad korraga kahesuguseks muutunud; ühed olid nähtavaste naiste-, teised meesteasjad.
Kõige selle üle järele mõteldes töötas Leena mõistus alatasa. Terve see küsimus näis tal kui pea-eluküsimuseks muutuma. Tal näis aeg tulema, kus ta oma lastele selle küsimuse peale vastust pidi andma, ning nagu salajane hirm asus selle peale mõteldes tema rinda. Aga mis siis, kui ta oma lastele ükskord mitte midagi mõistlikku ei tea vastata, kui ta ainult niipalju ütelda võib, et nende isa teda ükskord ammugi armastanud on ja et nad neid oma armujoovastuse hullustuses elusse on kutsunud, et nemad ükskord niisama võõralt ja tundmatult kellegi teise kõrval oma elupäevad haigutades ja piineldes mööda peavad saatma.
Kui hea meel oli Leenal, et lapsed niisuguste küsimistega praegu veel mitte tema ette ei tulnud, et ta veel üksipäinis kõige selle üle järele võis mõtelda, selgitust püüda. Lapsed küsisid ja karjusid peaasjalikult ainult siis, kui tuba külm oli ja kui nende kõhud tühjaks läksid.
Leena käis ikka alles mööda tuba edasi-tagasi, kui Hans vabrikust juba koju jõudis. Temaga ühes oli see noormees, keda Leena ühel õhtul oli näinud.
“Kas sul on midagi meile süüa anda?” küsis Hans tuppa astudes. “Me tahame kohe jälle välja minna ja ega me enne õhtut tagasi saa.”
Võõras noormees istus tooli peale. Ta näis õige väsinud olema. Ta nägu oli kahvatanud ja kõhn. Silmades, millest uneta olek vastu näis vaatama, helkis nagu palavuslik noorusejõu- ja vaimustusetuli, mis inimesele ööl ega päeval rahu ei anna, vaid teda sunnib alatasa nende ideaalide kättesaamiseks töötama, mis seda kustumata tuld silmades helkima paneb.
“Vabrik pandi täna jälle kinni,” sõnas Leena kohmetult, kuna ta last oma sülest kiigusse pani.
“Ei pandud kinni, vaid meie panime ta kinni,” ütles Hans nagu paha meelega.
“Meie paneme ka teised vabrikud kinni, meie paneme üleüldse kõik seisma …”
Hans oli ärritatud. Ta tahtis nähtavaste veel midagi oma naisele öelda, kuid ta surus oma sõnad tagasi ja vaikis. Leena vahtis hirmunud näol tema peale. Kui ta pärast oma silmad nooremehe poole pööras, siis nägi ta, et selle särav ja nagu põletav pilk tema peal puhkas. Pärast laskis ta oma pilgu nähtavaste toas ringi käia, nagu tahaks ta pererahva seisukorrast, nende perekonnaelust pilti saada. Tema pilk peatas kahe suurema ja väikese kiigus magava lapse peal ja nagu valuhelk lõi tema nii säravas pilgus helkima. See oli aga üürikeseks, siis oli jällegi kõik endist viisi.
Kui Leena toidu laua peale oli pannud ning mehed sööma hakkasid, jäi Leena mõttes seisma ja vahtis läbi akna välja. Mehed sõid vaikides.
“Teiste vabrikute torud puhusid ju ka,” sõnas Leena arglaselt. Ta oleks tahtnud heameelega meestega rääkida, oleks tahtnud teada saada, kuhu nad minna ning mis nad teha tahavad.
“Vististe mitte kõik,” vastas Hans.
“On tarvis järele vaadata,” sõnas noormees.
Kui mehed vaikides kärmeste natuke einet olid võtnud, läksid nad kohe välja. Enne kui nad aga seda said teha, julges Leena Hansult küsida:
“Mis ajaks te tagasi tulete, et ma teaksin seks ajaks toidu valmis teha?”
“Mis ajaks?” sõnas Hans mõttes ja vaatas küsivalt nooremehe peale. See vaatas temale niisamuti vastu.
“Noh, kui me üleüldse tagasi tuleme, siis võib olla kella 7-8 ajal,” ütles Hans viimaks.
“Kudas, kui te üleüldse tulete … Kuhu sa siis lähed?”
Korraga tuli Leenal midagi muud meelde ja ta sõnas: “Täna läks hulk soldatisi siit mööda, kotid ja asjad olid teistel kaelas …”
“Mis siis, las minna, kellel sellega asja on,” ütles Hans.
“Räägiti, et nad N. vabriku juurde minna, seal olla midagi karta …”
“Karta, mis sealgi paremat karta on kui mujal; töölised nõuavad kõrgemat palka ja muud mitte midagi,” ütles Hans, kuna ta nooremehe poole vaatas, kes ukse juures seisis. Ja korraga näis Hansu peast nagu iseäraline mõte läbi käima. Ta vaatas nagu poolhirmunult toas ümber, silmitses oma naist ja lapsi. Ja siis korraga pööras ta oma naise poole ja andis sellele jumalagajätmiseks käe. See vaatas imestades oma mehe otsa. Juba ammu olid need ajad möödas, kus Hans temale välja minnes kätt oli andnud. Ja kui kõvaste ta Leena kätt pigistas! Soe tundmus käis Leena rinnast läbi. Kas muutub jälle kõik endiseks? Nad saavad jälle kõik kahekesi tegema ja arutama? Kui hea see oleks!
Hans vaatas veel kord oma laste peale. Ta tegi juba sammu, et neid enne äraminemist kallistada, suudelda, nende väikesi käekesi pigistada. Kuid järsku pööras ta ümber ja läks nooremehe seltsis uksest välja.
Leena vaatas arusaamatuses ja mõttes seisma jäädes neile järele.
Töölistehulgad voolasid N. vabriku poole. Nende seas oli ka palju naisterahvaid. Mitmed ajasid eneste vahel elavalt juttu, ähvardasid ja vehklesid kätega.
Varsti kogus N. vabriku juurde määratu hulk rahvast kokku. Siin oli noori ja vanu, meesterahvaid ja naisterahvaid. Rahvahulk ei pääsenud aga otsekohe vabriku juurde, ta oli sunnitud natukese maa peal vabrikust eemal seisma jääma. Vabriku juurde viivatel uulitsatel seisid soldatid püssidega. Tuimalt, nagu elutult vaatasid nad oma hallide mundritega rahva peale; nende läheduses seisid paar ohvitseri, kes isekeskis juttu ajasid. Ja teisel pool neid tuimasid, eluta ja elavateks masinateks ümbermuudetud inimesekogusid seisis vabrik oma pikkade, musta suitsu väljaajavate kõrgete korstnatega. Vabrikus töötas hulk inimesi, hulk väljakurnatud ja väsinud inimesi, kes suuremalt osalt niisamasugusteks elavateks masinateks olid muutunud nagu need halli mundri kandjad väljas; vahe on ainult see, et ühed, kui nad käsu läbi liikuma pannakse, oma õdede, vendade, isade ja emade ridadesse surma saadavad, kuna teised oma higi ja vaevaga kõlisevat, äraneetud kulda loovad, mis jõena kellegi taskusse voolab ja mille eest ta ka need soldatid jalule võib ajada, kes nüüd tuimalt, kuid siiski ähvardavalt nende ees seisva rahvahulga peale vaatavad.
Kõikidest vabrikutest on N. vabrikus töölistel kõige raskemad olud. Tööpäev on siin kõige pikem, töö raske, kurnav ja tervisele kahjulik. Vabrikuruumid on pimedad, mustad, haisvad. See kõik mõjub vaimurusuvalt, otse surmavalt tööliste peale. Nad ohkavad ja teevad tööd ning teevad tööd ja ohkavad. Näljakopikad, mis nad oma raske ja kurnava töö eest saavad, joovad nad suuremalt jaolt ära, kuna nad pühapäeval kirikusse lähevad tröösti otsima. Seal saadavad nad aja enamiste magades mööda, kuna õpetaja tööliste laiskusest, kangekaelsusest ja kurjusest, mis viimase aja ässituste tagajärjel iseäranis lopsakalt kasvamas olla, ilmlõpmata pajatab. Nendest mõtetest, mis teistes vabrikutes, kus tööliste seisukord natuke kergem on, maad võtavad, teatakse N. vabrikus väga vähe; siin ei tahetagi, õigem ei jaksatagi neid mõtteid tähele panna, nendest aru saada. Sealt see tulebki, et kui teiste vabrikute töölised oma töötingimiste paranduse nõudmiseks ühel meelel töö seisma panevad, N. vabriku töölised sellest mitte midagi teada ei taha. Nad usuvad ja loodavad ainult