Novellid III. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
alatud rada edasi sammuma? Kui aga seda keegi teised ei tee, siis pead sina seda ometi tegema. Sa pead ka kõikide teiste tööliste naistele seda ütlema … alatasa kordama …”
“Sul on palavik … seda teevad need hirmsad haavad.”
“Haavad … muidugi haavad … Ja kellele oli neid haavu tarvis? Kes nõudis neid? Vabadus … Meid pidi keegi ükskord oma haavade läbi lunastama … meid sunniti ja sunnitakse veelgi seda uskuma. Ja kui muud mitte midagi teha pole, siis olgu. Ühte keha purustatakse … teine saab sellest terveks ja puhtaks; ühe haavadest jookseb veri ning teisele peab see elu tooma … Kui ilus ja … lapsik. See aeg jõuab aga mööda, meie astume edasi ja nüüd peame enesele ise oma haavadega ja verega päästmist muretsema … Kui palju on meie päästmiseks ja lunastuseks haavu ja verd vaja … iseäranis viimast. Vähe on neid, kes tõsiselt päästmist soovivad, veel vähem neid, kes seda võita püüavad. Enne päästsid palved, nüüd … meie eneste töö. Tööd, tööd, tööd ja … kannatust nõuab meie päästmine …”
Hans jäi peatama. Natukese aja pärast rääkis ta edasi: “Mul on halb, väga halb … Mu jõud kahaneb. Ma tahaksin kõike seda, mis ma viimasel ajal olen lugenud ja kuulnud ja millest ma sulle mitte midagi pole rääkinud, ära jutustada, ma tunnen aga … ma ei suuda … Mu keel muutub raskeks, nagu terve keha …”
“Sa oled väsinud, sa räägid liig palju.”
“Ja muidugi, liig palju … liig palju … Kõike on liig palju … rikkust ja vaesust. Mitte kusagil ei peeta piiri … Ka inimesi on liig palju … iseäranis vaeseid. Kuid neid saab veel rohkem saama … Ükskord tuleb siiski piir vastu … karikas saab täis. Siis neelab vaesus rikkuse ühes tema alatusega ära ning siis sünnib parajus. Siis hakkab uus aeg … siis ei ole enam mitte midagi liiga ilmas. Siis pole ka enam inimeste verd vaja … pole ju enam pühadust, mis teda nõuaks … Anna oma käsi siia …”
Leena võttis oma mehe tervest käest kinni. Hansu käsi püüdis oma naise kätt nähtavaste pigistada, kuid ta ei suutnud seda mitte teha. Haavatu silmad muutusid veel enam väsinuks.
“Kas ma ei lase mitte õpetajat kutsuda?” küsis Leena.
“Pappi? … Mis peaks tema siin tegema? Mis on temal minu juurde asja? Olen ma verevalaja, et ta minu juurde tuleb? Või tuleb ta mulle seda andeks andma, et ma seda pole teinud? Nad on meid oma südames alatasa tuleriidale ja piinapingile saatnud. Isegi meie päästmist ei mõistnud nad ilma vereta välja mõelda … Seda ei osata ka nüüdki muul viisil teha. Elavatele on vaimulikku tarvis, muidu mõtlevad nad, et ilmas juba kõik korda on saadetud … see tuletab aga meelde … Peaks ta aga ka meeles seisma! …”
“Küll, jää nüüd rahule, sulle on puhkamist vaja.” Seda üteldes tõusis Leena püsti. Tal oli tarvis koju minna.
“Tahad sa juba ära minna?” küsis Hans nagu ärevuses.
“Jah, lapsed ootavad. Ma tulen homme hommiku jälle.”
“Homme hommiku? …”
“Aga ma võin veel õhtul kord tagasi tulla, – jätan lapsed kellegi teise hooleks.”
“Lapsed kellegi teise hooleks … Ei … jää juba parem koju. Ütle neile seda kõik … vii nad sinna … Nad ei pea seda mitte unustama. Ka tütar Elli peab seda teadma … ta peab seda vendadega ühes teadma …”
Leena võttis veel kord oma mehe käest kinni. Ta kummardas ta ligi ja andis talle suud; Hansu kuivanud poolsinised huuled olid külmad. Kui Leena jalutsi juures veel kord peatama jäi, siis näis Hans jumalagajätmiseks nagu pead nikutama, kuna ta silmad kinni vajusid. Ta uinus magama ja – igaveseks. Leena astus haigemajast välja, ilma et ta midagi iseäralikku oleks aimanud.
Õues puhus kaunis vilu tuul ja ajas üksikuid mustjaid pilvetompe õhtu poolt taevalaotuselt ülespoole. Pilvetükkide alt tuli ehapuna nähtavale. Tuul tõstis aga peagi uued pilved silmaringi tagant ülesse, ning kui Leena koju jõudis, siis oli terve taevas hallide sügisepilvedega kaetud. Terve loodus kuulutas tormi …
PÄRAST VÕITLUST
Suurtükkide mürin ja püsside paugud on vaikinud. Võitlus on seks korraks lõppenud. Lahinguväli on surnukehadega kaetud: nad lamavad oma veelgi aurava, hiljuti nii palava vere sees maas. Tungivad, vabadusele, inimesesoo ideaalide poole püüdvad südamed on tuksumise järele jätnud Nad on igaveste külmad. Üle mustjaspunase vere viib ihaldatud tee.
Sõjaväesalgad lahkuvad lahinguväljalt. Soldatid on tõsised, nagu kurvad. Mispärast kurvastate teie? Kas ei löönud teie vaenlast puruks, kas ei ajanud teie teda põgenema? Ja kas ei põgenenud seal kõik läbisegi … Sõjamees, mida himustad sa veel? Millal või kus kohal võib su võit hiilgavam – täielikum olla?
Soldatite näod on siiski tõsised, isegi kurvad. Nad rõhuvad oma hambad kõvasti kokku ja tahavad oma noorte tugevate kätega püssipärasid nagu lömaks pigistada.
Ohvitseride näod hiilgavad: nad on nähtavasti targemad kui soldatid, nad mõistavad oma võitu hinnata …
Korraga tungib keski naisterahvas kui hullumeelne ühe ohvitseri juurde ja karjub hingeldades:
“Mitja, su vend on surnud! Teda pole enam! …”
Need sõnad on kui pikne selgest taevast.
“Püssikuul trehvas teda … otsekohe südamesse … Ta hüüdis su nime … sa ei kuulnud? Sa juhatasid … suurtükid mürisesid …”
Rääkija langeb kokku.
Ta hääl oli hele, selge kui hõbekelluke ja kostis kaugele. Ta tungis iga soldati kõrvu ja kajas sealt sügavama südamepõhjani vastu … Su vend on surnud … püssikuul trehvas teda … südamesse … Võit oli siis vendade üle! Lahingukoht oli siis omaksete verega üle kallatud. Meie võitsime iseendid ära … tallasime ise oma pühamad püüded porisse …
Veel tõsisemad, veel kurvemad on soldatite näod, kui nad tummavaikusega edasi marsivad. Veel kõvemini litsuvad nad oma hambad kokku.
Nüüd on aga ka ohvitseri näolt rõõmuhiilgus kadunud … ta on tõsiseks muutunud. Kas ka tema ei mõista enam oma võidu tähtsust, ei oska seda hinnata? …
Lahinguväli on vaikne. Ainult mõne maas lamaja suust kostab oigamine.
Ühtede maaslamajate tardunud silmad vaatavad ülespoole ja nendele särab ilmotsatusest Linnutee vastu; teiste silmad on maa poole pöördud ja need näevad seal verega kaetud vabaduseteed, kolmandad jääsed pilgud silmitsevad auravaid varemeid.
Ja ometi särasid need silmad kord täis elutuld, täis palavat vabadusetungi inimesesoo ideaalide poole.
SÕPRUS
Ma istusin Tartus Barclay platsil pingi peal, paksu lehtise puu all. Silmade ees seisis mul kaubahoov, natuke ligemal voorimehed oma seisuplatsil. Rahvas käis pool väsinult ja roidunult üle platsi ja uulitsat mööda: ilm oli imepalav, õhk raske, lämmatav; hingata oli raske. Mitte vähematki tuuleõhku ei olnud tunda. Ka päike vaatas nagu väsinult. Tema palge ees hiilgasid rõõmu pärast voorimeeste ja ekspresside lakitud mütsid, vankrirataste vitsad, jalgrataste peened ja haljad kodarad, silmi virvendama pannes, ka noorte herrade saapad; iseäranis lustikalt aga veel neiude mustad topsidega kingad, mis oma musta läikega ilusa värvide kokkukõla sünnitasid nende piimavalgete nägudega, mida mitmel roosad õhetavad paled kaunistasid.
Arusaamata kiirusega tõusis must pilv ülesse, kattis päikese, lõpetas tema piinava palavuse, kuna aga õhk veel raskemaks muutus. Tolm, mida voorimeeste sõit või inimeste käimine ülesse äratas, langes pikkamisi, väsinult sinnasamasse. Imelik vaikus kippus võitu võtma. Ka vankrimürin kostis tumedalt, mõjuta, nagu kostaks ta kusagilt paksu tõrre alt. Esimene tuuleõhk sabistas puulehti mu pea kohal, libises sealt maha liiva peale, lõi selle sees paari keeru ja tormas uulitsale, kus ta voorimeeste hobustele prügi silma saputas; vankrite juurde näis ta aga juba ära surema: ta oli roidunud nagu kõik loodus. Inimesed hakkasid kärmemine ja kärsitumalt uulitsal käima, misjuures nad tihti musta pilvelasu peale vaatasid,