Reporter. Avo Kull
Читать онлайн книгу.
juurde,” ütles ta sekretärile ja libistas pilgu üle toimetuse halvasti korraldatud tööruumi. Enamik lehetegijaist polnud veel kohale jõudnud, ehkki tööpäeva algusest oli möödas juba tubli veerandtund. Hea märk, mõtles mees muiates. Mida rohkem segadust, seda kergem kala püüda.
Peatoimetaja Ants Enden vaatas tulijat tähelepanelikult: „Millega saan aidata?”
Tulija raputas pead: „Hoopis mina saan teid aidata.”
„Et … et mis moel?”
„Noh, teil pidi siin reklaamiosakonna toimetajat vaja olema. Mina nimelt olen kogenud äriinimene ja võiksin teile ja teie lehele ehk kasulik olla.”
Peatoimetaja jõllitas tulijat üllatunud pilguga ja mõistatas, mil kombel küll on issand tema palveid kuulda võtnud, nii et paluda veel ei jõudnudki.
„Oot-oot. Istuge nüüd maha ja rääkige täpsemalt. Mis ametit senini olete pidanud ja milline on teie lehetegemise kogemus.”
„Noh, otsest lehetegemise kogemust mul just pole, aga trükitööstusega olen kunagi küll kokku puutunud. Peale selle olen uuemal ajal juba mitut sorti äri ajanud, nii et reklaamiasjandus on ka kuigivõrd tuttav.”
„Ah soo. Kust kohast siis?”
„Pealinnast ikka, aga olude sunnil pidin sealt ära kolima ja nüüd olen siinmail peatuspaiga leidnud. Mul on siinkandis päris mitu uut äri plaanis.”
Selle koha peal läks rääkija selg sirgemaks, hääl valjemaks ja nägu omandas väärika asjamehe äraseletatud ilme.
„Oot-oot, ma ei saa ikka hästi aru, miks siis üks hakkaja ärimees meile reklaamiagendiks tahab tulla.”
„Ega ma mõelnudki päris agendiks hakata. Kuulsin, et teil on reklaamiosakonna juhatajat vaja.”
Peatoimetaja vaatas muiates kaasvestlejat: „Nimetada võib seda ametit nii või teisiti, aga töö sisu on ikka sama – reklaam tuleb koju tuua.”
„Nojah noh, aga üks ei takista teist. Võin lehetegemises kaasa lüüa ja samal ajal linna peal ka erastamisevärki uurida. Ja veel …”
Albert vaatas tähelepanelikult toimetajale silma ja tasandas pisut häält: „Mul on nii siin kui ka pealinnas igat värki kasulikke tutvusi ja kui vaja, võin ehk lehele kopsaka investeeringugi välja võluda.”
Albert teadis, mida rääkis. Eraõigusliku lehena esimesi samme tegeva väljaande kohutavast rahapuudusest oli tal hea ettekujutus. Haletsusväärses seisukorras tööruum, mööbel ja muu sisustus andsid juba esmapilgul hea ülevaate väljaande majanduslikust olukorrast, aga Albert teadis muudki. Ehkki kirjutusmasinate ja ajakirjanike arvu vahele sai hädapärast võrdlusmärgi panna, oli arvutite soetamine teostamatu unistus, mille täitumisse keegi ei uskunud, sest teati hästi, kui suured on võlad paberi ja trükkimise eest, kui kaua viibinud töötajate palgad ja maksmata riigimaksud. Tagasihoidlik tellimuste maht ei katnud pooligi kuludest ja loota sai vaid reklaamile, mida kunagi piisavalt ei tulnud. Kõike seda teadis Albert hästi ja peatoimetaja näost võis näha, et ähmane vihje võimalikule investeeringule oli langenud viljakale pinnasele.
„Olgu pealegi, räägime kõigepealt sellest reklaamivärgist. Kust te mõtlete seda hankida?”
Alberti iseteadvale näole ilmus lai naeratus: „See pole mingi probleem. Siinse linna firmadele teen mõne päevaga tiiru peale ja võtan, mis võtta on. Ega siin kolkas suurt looma lase ja õige noos on ikka pealinnas. Sealt tuleb hakata kaevama. Mul seal tuttavaid – kaupmehi, tööstureid, transpordiettevõtteid … No neile läheb ju ikka paksult reklaami vaja ja selle kõik kavatsen ma siinsesse lehte tuua.”
Ants Enden kuulas ja aina noogutas. Poole tunniga sai leping sõlmitud ja töökoht sekretäriruumi vaba laua taga kätte näidatud. Albert võidutses: esimene samm salaplaani teostamiseks sai edukalt astutud.
Pingsa töö tähe all möödus päev, siis teine ja kolmas, kuni selgus, et polegi see töö teab kui keeruline, ja noormees omandas peagi vajalikud tehnilised oskused. Kuid hetkekski ei ununenud peamine ja sobival hetkel otsustas ta astuda järgmise sammu.
Lõunatunnil, mil enamik töötajaid olid toimetusest väljas, istutas reklaamiagent end peatoimetaja kõrvale toolile ja mainis nagu muuseas: „Pidin homme linnas Sõõrukaga kokku saama. Mis arvad, kas mainin talle meie lehest ka sõnakese?”
Enden ahhetas. Sõõrumaa turvafirma oli pool aastat tagasi komeedina äritaevasse tõusnud ja hakkas seal pikapeale päikese mõõte omandama. Üldise arvamise järgi seal rahanumbreid ei tuntud ja õnnelik oli ettevõtja, kes Sõõruka soosingu välja teenis.
„Ah soo, ah Sõõrukaga kohe?” imestas Enden ja uuris uudishimulikult mõistatuslikku ilmet kaasvestleja näol. „Ja millest sa kavatsed temaga rääkida?”
„Rahast ikka. Täpsemalt investeeringust meie väljaande aktsiakapitali.”
Nüüd oli Albert kõige tähtsama välja öelnud. Just ajalehe aktsiakapital oli see, mille vastu ta suurimat huvi tundis. Ta teadis hästi, et leht oli asutatud kõige totakamal moel ja omanikeringi moodustasid mitmed ajakirjanikud, kes tulid omal ajal üle vanast rajoonilehest, lisaks veel mõned trükikoja töötajad, kes samuti lehe tegemisega hõivatud. Kõigil neil oli käes vaid tühine kogus aktsiaid ja korralikku enamusosalust polnud kellelgi. Siin noor reklaamiagent oma suurimat šanssi nägigi.
„Kuule, sa aina räägid mingist investeeringust.” Ants Enden lükkas paberid teise lauaserva ja jäi üksisilmi reklaamiagenti vaatama. Jäi mulje, et teema pakub talle tõsist huvi. „Mida sa täpsemalt silmas pead.”
„Pean silmas üht huvitavat asja. Juhul, kui sul on vaja väljaandesse täiendavat kapitali kaasata, siis tean, kuidas seda korraldada.”
„Mil moel siis?”
„Lihtsalt. Raha makstakse sisse ja aktsiad saadakse vastu. Kõige tavalisem ost-müük, ei mingit riski.”
Peatoimetaja ilme tõsines ja tema hajevil pilk tegi tuuri ümber armetu sisustusega toimetuseruumi. Ta tõusis, astus laua tagant välja, vaatas aknast välja ja pöördus siis uuesti kaasvestleja poole: „Tead, ei meeldi mulle see aktsiakapitali asi. Hetkel kuulub leht selle tegijatele ja nii see peakski jääma. Minu arust pole õige aktsiakapitali võõra rahaga lahjendama hakata. Iseküsimus … kui kusagilt natuke laenu saaks.”
„Laenu?” Siira pilguga silmis tegi Albert kerge kummarduse peatoimetaja suunas ja uuris liigutava abivalmidusega: „Palju vaja on?”
„Noh, viiskümmend tuhat või nii. Siis saaks lehele jalad alla.”
Lai naeratus valgustas Alberti nägu ja ülevoolavat rõõmu vaevu vaigistades tegi ta ootamatu avalduse: „Härra peatoimetaja, selle summa võin ma kasvõi homme lauale panna.”
Kerge võõrastusega vaatas Ants Enden reklaamiagenti, kes kujuteldamatusse summasse suhtus kui peenrahasse, mille ta juba homme võib lauale laduda.
„Aga kuidas … aga kuidas sa seda plaanid?”
„Lihtsalt. Leht saab viiskümmend tuhat krooni laenu ja võib seda oma äranägemise järgi kasutada.”
„Ja nii lihtsalt see käibki?”
„Täpselt nii. On vaid üks tühine detail, mis küll erilist tähtsust ei oma.”
„Milline?”
„Vaata, eks investorid taha oma laenurahale ka väikest tagatist.”
„Tagatist? Mismoodi see veel käib?”
„Noh, eks ise vaata, aga midagi peaksid pantima.”
„Pantima? Aga meil ju pole mingit vara.”
„Ega suurt vist ole tõesti,” nõustus reklaamiagent, kuid peagi oli tal jälle lai naeratus näol: „Aga tead, ma võin investoriga rääkida, et ta võiks ka ilma tagatiseta laenu anda.”
„Kohe päris ilma?”
„Ilma jah. Eks muidugi vormi täiteks peab sinna lepingusse