Reporter. Avo Kull
Читать онлайн книгу.
imestunult Alberti poole.
„Aga sa lubasid nüüd näidata …”
„Ah jaa, ma pidin näitama sulle kohta, kus mu pimesool välja lõigati.”
„Nojah.”
„Hea küll, Aalbert, astu siia akna juurde.”
Rita astus akna alla ja sirutas sõrme taamal paistva tellishoone suunas: „Seal haiglas.”
Võimas naerurõkatus rullus üle toimetuseruumi tunnistamaks tõsiasja, et seda nalja ei tehtud siin mitte esimest korda.
Pidu käivitus ilma mingi üleminekuta ja tundus, et see käib loomulikul kombel kokku lehetegijate vaheldusrikka igapäevaeluga. Täna oli uus töötaja Albert see, kellele peamist tähelepanu pöörati, ja vanemad lehetegijad üritasid teda võimalikult vaimukal ja kerglasel viisil lehetegemise köögipoole kunstidesse pühendada.
„Tead sa, millest üks antvärk leht koos seisab?” küsis keeletoimetaja Kati kavala muigega näol.
„Sõnast ja pildist vist …”
„Vale vastus,” raputas Kati pead. „Leht seisab koos allkirjadest-pealkirjadest, piltidest, nuppudest, lugudest ja mõnikord isegi lohedest.”
„Lohedest?”
„Lohedest jah. Need on niisugused ilmatu pikad lood, mille alguse ja lõpu vahel on oma kolm kilomeetrit maad. Eks küsi Ritalt, tema meil siin kõige kõvem lohelennutaja.”
Albertil polnud millegipärast enam soovi majandustoimetajaga suhelda.
„Aga tead, mis neist kõige tähtsamad on?” uuris kultuuritoimetaja Eve. Reklaamiagent raputas pead.
„Kõige tähtsamad on pealkirjad ja allkirjad.”
„Miks need?”
„Sest nende eest saab auhindu. Kas tead, nüüd on sul ka võimalus konkursist osa võtta ja auhindu saada.”
Albert ei mõistnud ikka veel ja Kati seletas: „Meil käib pidev konkurss kuu kõige totakama pealkirja või allkirja autori auväärsele tiitlile.”
„Ja sul näikse selle asja peale soont olema,” pudistas Eve küpsist süües. „Võid vabalt ära võita.”
„Ärge narrige noort kolleegi,” sekkus sekretär Liia.
„Muidugi, sina kui vanem kolleeg peaksid ta oma hoole alla võtma,” arvas Raul.
„Mis vanem? Pole ma midagi nii vana,” solvus Liia, „alles lähenen neljakümnele.”
„Kummalt poolt?” küsis Raul ja põikas osavalt lendava sõnastiku eest kõrvale.
„Pane suumulk kinni, va külvivolinik!” käratas Liia. „Ja vaata, et sa sügiskündi maha ei maga!”
Viimane avaldus tõi toimetuserahva nägudele laia muige. Ikka ja jälle meenutati mõnuga põllumajandustoimetaja legendaarset apsu, mil ta laulva revolutsiooni ärevate hetkede kirjeldamisega maaelu ja kevadkülvi täiesti tähelepanuta jättis ning peatoimetajalt külvivoliniku aunimetuse teenis. Ehkki see süütu nali lasti toimetuses üksteise aasimisel ikka aeg-ajalt käiku, ei tahtnud Raul sellega leppida ja väike solvumiseokas oli tal pidevalt hinges. Põllumajandustoimetaja oli kõrge enesehinnanguga keskealine mees, kes oli hakanud juba ammu arvama, et siin toimetuses tema ametioskusi vääriliselt ei hinnata ega tõsteta piisavalt esile. Ta uskus helgesse tulevikku ja oli kindel, et kunagi tuleb aeg, mil ta endale hoopis sobivama paiga siiski leiab.
Edasisest vestlusest Raul enam osa ei võtnud ja hakkas hajameelselt oma lauakalendrit lehitsema.
„Ohhoo!” hõikas ta varsti. „Homsel ööl särab me taevas täiskuu kui pannkook.”
„Oeh! Jälle!” kõlas üksmeelne ohe.
„Mis jälle?” ei saanud Albert aru. „Miks see täiskuu teile ei meeldi?”
„Sest siis saavad külafilosoofid valgustatud,” muigas Rita.
„Ja Rambo läheb liikvele,” lisas Eve.
„Rambo? Milline Rambo?” Paljud paroolid selles seltskonnas olid Albertile veel tundmatud.
„Sa ei tea, kes on Rambo?” Liia pani tühja seguklaasi lauale ja selgitas: „See on jäägrite eestkõneleja Ilmar Vardo. Sa vaata talle ainult otsa – milline õel ilme ja kuri nägu! Vaatab sind nii tigeda pilguga, nagu kavatseks kohe kallale karata. Huh! Hirmu ajab peale!”
Liia väristas õlgu ja Albert vaatas maha. Rita kuulas tähelepanelikult ja õhkõrn naeratus ilmus ta näole: „Aga mulle see Rambo mingil moel meeldib.”
„Mismoodi?” imestas Liia.
„Tead, temas on midagi. Niisugust varjatud jõudu, sünget sarmi ja pahelist võlu.”
„Oled sina aga gurmaan,” naeris Eve ja pilgutas silma.
„Olengi. Ega mulle ole mingid poolpehmed mehed kunagi meeldinud.”
Peatoimetaja Enden kuulas, vaikis ja vangutas pead. Paaril korral oli ta küll üritanud kõneks võtta hetke kõige põletavamat päevaprobleemi – Narva ja Sillamäe referendumit –, kuid keegi ei viitsinud kaasa mõelda. Varsti peatoimetaja tõusis ja astus uksest välja.
Pidu sai sisse uue hoo: enam polnud vaja siivsalt tagasihoidlik olla, nüüd võidi vabalt välja öelda kõik, mis mõtteis ja meelel.
„Lugesid eile Õhtulehest, et Bastion otsib uusi modelle?” küsis Eve. „Mis sa arvad, kas me ei peaks ka konkureerima?”
„Muidugi peaks,” vaimustus Rita. „Ja meil oleks suur šanss kogu konkurss kinni panna.”
„Ei tea, mil moel?” küsis Eve.
„Väga lihtsalt. Kogu nipp on selles, et riideid tuleb kanda efektselt ja mitte nii, nagu kõik teised seda teevad.”
„Mismoodi sa kavatsed siis neid kanda?”
„Käes.”
Esimene kruvikeerajamaterjal oli ammugi otsa saanud ja teinegi toodud. Õhtuse pimeduse tuleku ajaks kaineid enam laua taga polnud, kuid neli viimast pidulist ei tahtnud veel kuidagi lahkuda. Kurva naeratusega näol vaatas külvivolinik Raul kõik viinapudelid ükshaaval üle, kuni veendus, et nüüdseks on need kõik tilgatumalt tühjaks joodud. Rita haaras ta käest tühja pudeli ja pani selle põrandale pöörlema:
„Poisid, pudelimäng läks lahti!”
„Mis pudelimäng?” ei saanud Albert aru.
„Aga nii, et kelle ees pudelisuu peatub, see koorib ühe riideeseme maha.”
Raul vaid muigas, aga Albert vaatas äreva pilguga majandustoimetajat, kelle koordinatsioonihäired muutusid aina nähtavamaks. Pöörleva pudeli suu seisatas kultuuritoimetaja ees.
„Uh-huu!” hõikas Eve ja hakkas pluusi lahti nööpima. Ootamatult tekkinud vaikuses tõmbas ta häirimatult pluusi seljast ja heitis selle toolile. Meeste jahmunud pilgud kinnitusid palja ülakehaga noorele naisele. Ta kandis valget rinnahoidjat, mis moodustas tugeva kontrasti hästi päevitunud tõmmu nahaga.
Rita aplodeeris, võttis pudeli ja pani selle uuesti põrandale pöörlema. Neli paari silmi jälgisid pingsalt pudeli aina aeglasemaks muutuvaid ringe, kuni selle suu üheselt Raulile osutas. Külvivolinik viskas sandaali jalast ja teenis sellega naiste põlgliku muige. Jälle tegi pudel põrandal ringe ja uuesti peatus selle suu poolpalja kultuuritoimetaja ees.
„Kurat küll, kadedaks teeb!” hüüatas Rita. „Niimoodi ma jäängi riidesse.”
Eve saatis kaaslastele kelmika pilgu, vabastas end seelikust ja jäi pesuväel keset toimetusetuba seisma. Rita pani uuesti pudeli pöörlema.
Pärast pikka tiirutamist peatus pudelisuu Alberti ees ja kohe kõlas Rita ja Eve ühiskoor: „Särk maha!”
„Minge … minge kuu peale!” hüüatas Albert ja jooksis naiste lustaka naeru saatel toast välja.
Ka Raul loobus liialt