Leidlaps Francois. George Sand
Читать онлайн книгу.
ja et ta süda peksis nii kõvasti, et ta vilets särk liikus. Ta pani poisi istuma ja katsus teda lohutada. Aga ta ei teadnud, mida ta rääkis, ja François polnud selles olukorras, et seda ära aimata. Zabelle võttis tüki leiba korvist ja käis peale, et poiss sööks; aga François’1 polnud mingit tahtmist, ja nad jäid tükiks ajaks sinna, sõnagi lausumata.
Lõpuks hakkas Zabeau’1, kes endamisi edasi arutles, häbi oma nõrkuse pärast ja ta ütles endale, et kui ta läheb lapsega tagasi veskisse, on ta kadunud. Teine postitõld läks südapäeva paiku; ta otsustas puhata seal õige ajani, et siis tagasi tee peale minna; et aga François oli nii hirmunud, et oleks peaaegu oma vähesegi arunatukese kaotanud ja et ta esimest korda elus oli võimeline vastu hakkama, püüdis Zabelle teda talitseda hobuste kuljuste, rataste mürina ja suure postitõlla kiiruse kiitmisega.
Ent püüdes François’ meelt rahustada, rääkis ta rohkem, kui oleks tahtnud; võibolla pani kahetsus teda tahtmatult rääkima; või olid François’le meelde tulnud mõned sõnad, mida ta oli hommikul ärgates kuulnud ema Blanchet’ suust; või läks tema armetu mõtlemine õnnetuse liginedes äkki selgeks: igatahes vaatas ta Zabelle’ile otsa samasuguste silmadega, mis olid üllatanud ja peaaegu kohutanud Madeleine’i, ja ütles:
“Ema, sa tahad mind endaga kaasa viia! Sa tahad mind viia siit kaugele ja mind maha jätta.” Siis tuli talle meelde sõna “varjupaik”, mida oli tema kuuldes rohkem kui üks kord kasutatud. Ta ei teadnud, mis asi on varjupaik, aga see tundus veel kohutavam kui postitõld, ja ta hüüdis värisedes: “Sa tahad mind varjupaika panna!”
Zabelle oli läinud liiga kaugele ega saanud enam taganeda. Tema arvas, et laps teab oma saatusest rohkem, kui ta teadis, ja mõtlemata sellele, et tal oleks palju lihtsam last petta ja temast ootamatult vabaneda, hakkas ta temale tõde selgitama, püüdes talle näidata, et ta oleks palju õnnelikum varjupaigas kui tema juures, et seal hoolitsetakse tema eest paremini, et teda õpetatakse töötama, et ta pannakse mõneks ajaks mõne temast vähem vaese naise juurde, kes oleks talle jällegi ema eest.
Need lohutused ajasid François’ lõplikult meeleheitele. Eesseisev tundmatu aeg hirmutas teda rohkem kui kõik see, mida Zabelle talle rääkis, et teha vastumeelseks elu tema juures. Pealegi ta armastas, armastas kõigest väest seda tänamatut ema, kes hoolis iseendast rohkem kui temast. Ta armastas veel kedagi, ja peaaegu niisama palju kui Zabelle’i, nimelt Madeleine’i; aga ta ei teadnud, et ta teda armastas, ja ta ei rääkinud sellest. Ta viskus nuuksudes pikali maha, kiskus kätega rohtu ja kattis sellega näo, nagu oleks raskesti haiget saanud. Ja kui Zabelle, mures ja kärsitu teda niiviisi nähes, tahtis teda jõuga üles tõsta ja ähvardas teda, lõi ta oma pead nii kõvasti vastu kive, et see oli üleni verine, ja Zabelle nägi juba tundi, mil ta ennast tapab.
Armsa Jumala tahtel läks sel hetkel mööda Madeleine Blanchet. Ta ei teadnud Zabelle’i ja lapse lahkumisest midagi. Ta oli käinud Presles’is viimas ühele linnaemandale lõnga, mis tal oli tulnud väga peeneks kedrata, sest tema oli sealtkandi kõige parem ketraja. Ta oli saanud raha ja ta tuli veskisse tagasi, kümme eküüd taskus. Ta hakkas just üle väikese veepiiril oleva laudsilla minema, nagu neid on sealmail luhtadel, kui ta kuulis südantlõhestavaid karjeid ja tundis otsekohe ära vaese leidlapse hääle. Ta jooksis sinnapoole ja nägi üleni verist last rabelemas Zabelle’i käte vahel. Ta ei saanud algul aru; sest niisugust pilti nähes oleks võinud arvata, et Zabelle on teda kõvasti löönud ja tahtis temast lahti saada. Seda kindlamini ta nii arvas, sest teda märgates jooksis François tema poole, keeras ennast tema jalgade ümber nagu väike madu ja klammerdus tema seeliku külge, karjudes:
“Proua Blanchet, proua Blanchet, päästke mind!”
Zabelle oli suur ja tugev, Madeleine väike ja õbluke kui pilliroog. Kuid Madeleine ei kartnud, ja arvates, et naine on hulluks läinud ja tahab last tappa, astus ta tema ette, olles otsustanud last kaitsta või lasta tappa iseend, sellal kui poiss pääseb põgenema.
Ent polnud vaja palju sõnu, et kõik selgeks rääkida. Zabelle, kes oli rohkem mures kui vihane, rääkis asjalood ära nii, nagu nad olid. Nüüd mõistis François, kui õnnetus olukorras ta on, ja sel korral kasutas ta kuuldu ära palju arukamalt, kui temast iial oleks võinud arvata. Kui Zabelle oli kõik ära rääkinud, klammerdus poiss möldriemanda seelikute ja jalgade ümber, öeldes: “Ärge saatke mind ära, ärge laske mind ära saata!” Ja ta läks nutva Zabeau juurest Madeleine’i juurde, kes nuttis veel valjemini, ning ütles igasuguseid sõnu ja palveid, mis ei paistnud tulevat tema suust, sest esmakordselt oskas ta öelda seda, mida tahtis: “Oo ema, kallis emake,” ütles ta Zabelle’ile, “miks sa tahad minust lahkuda? Sa tahad siis, et ma sureksin murest, et ei näe sind enam? Mis ma olen sulle teinud, et sa mind enam ei armasta? Kas ma pole alati sõna kuulanud ja teinud kõike, mida sa oled käskinud? Kas ma olen halba teinud? Ma olen alati hoolega meie loomi valvanud, sa ise ütlesid seda. Sa kallistasid mind igal õhtul, sa ütlesid, et ma olen sinu laps, sa ei ole mulle kunagi öelnud, et sa ei ole mu ema! Emake, jäta mind enda juurde, jäta, ma palun sind nii, nagu palutakse armsat Jumalat! Ma hoolitsen alati sinu eest; ma töötan ikka sinu heaks; kui sa pole minuga rahul, siis sa annad mulle peksa ja mina ei ütle midagi; aga ära saada mind enne ära, kui ma olen midagi halba teinud.”
Ja ta läks Madeleine’i juurde, öeldes talle: “Möldriproua, tundke mulle kaasa! Ütelge mu emale, et ta jätaks mind enda juurde. Ma ei tule enam kunagi teie juurde, sest seda ei taheta, ja kui teie soovite mulle midagi anda, siis ma tean, et ma ei tohi seda vastu võtta. Ma lähen räägin härra Cadet Blanchet’ga, ma ütlen talle, et ta peksaks mind ja ei tõreleks teiega minu pärast. Ja kui teie lähete põllule, tulen ma alati teiega kaasa, ma kannan teie pisikest, ja ma lõbustan teda terve päeva. Ma teen kõik, mida te käsite teha, ja kui ma teen midagi paha, siis teie mind enam ei armasta. Aga ärge laske mind ära saata, ma ei taha ära minna, ennem hüppan jõkke.”
Ja vaene François vaatas jõge ja astus nii selle äärde, et oli päris selge, üksainus keelduv sõna ja ta uputab enda. Madeleine rääkis lapsega, ja Zabelle ihkas kõigest hingest seda kuulda; aga ta nägi, et oli üsna veski ligidal ja see polnud enam sugugi nii nagu siis, kui ta oli tee ääres.
“Aitab, paha laps,” ütles ta, “ma jätan su enda juurde; aga sina oled selles süüdi, et ma pean homme endale tee peal leiba kerjama. Sina, sa oled liiga rumal, et aru saada, sinu pärast olen ma niikaugele jõudnud, vaat mis kasu sain ma sellest, et võtsin endale koormaks kaela lapse, kes ei tähenda mulle midagi ja kes ei too mulle majja leiba, mida sööb.”
“Nüüd on küllalt, Zabelle,” ütles möldriemand, võttis poisi ümbert kinni ja tõstis maast üles, et teda kanda, kuigi ta oli juba küllalt raske. “Võtke, siin on teile kümme eküüd, et maksta oma maja eest või kolida mujale, kui teid ikkagi tahetakse meie juurest minema ajada. See on minu raha, minu teenitud raha; ma tean väga hästi, et seda minu käest küsitakse, aga mulle on see ükspuha. Tapku mind maha, kui tahavad, ma ostan selle lapse ära, ta kuulub nüüd mulle, mitte teile. Te pole väärt hoidma enda juures nii õilsa südamega last, kes teid nii väga armastas. Mina hakkan tema emaks, ja see tuleb neil välja kannatada. Oma laste pärast võib kõike kannatada. Mina laseksin ennast oma Jeannie pärast tükkideks raiuda. Sedasama olen ma valmis kannatama selle lapse pärast. Tule, mu vaene François. Sa ei ole enam leidlaps, kuuled sa? Sul on ema ja sa võid teda armastada, kuidas aga tahad. Tema vastab sulle kogu oma südamega.”
Madeleine lausus neid sõnu, ise päris õieti taipamata, mida ta ütles. Temal, kes oli rahu ise, sel hetkel pea lausa lõõmas. Ta süda oli hakanud tõrkuma, ja ta oli tõepoolest vihane Zabelle’i peale. François oli pannud oma käed möldriemanda kaela ümber ja pigistas teda nii kõvasti, et Madeleine’il jäi hing kinni ja samal ajal läksid tanu ja rätik veriseks, sest poiss oli oma pea mitmest kohast lõhki löönud.
Kõik see mõjus Madeleine’ile nii, et ta tundis ühteaegu nii haledust, nii suurt hirmu, nii suurt muret ja nii suurt otsusekindlust, et ta hakkas minema veski poole niisama vapralt kui tulejoonele sammuv sõdur. Ja mõtlemata sellele, et laps on raske ja tema ise nii nõrk, et suudab vaevu oma Jeannie’d kanda, sammus ta väikesele sillale, mis ei olnud sugugi kindel ja vajus tema jalge all.
Keskele jõudes jäi ta seisma. Laps