“Rikaste süü! Kuidas nii?”

      “Sa pärid täna nii palju. Ütlen sulle seda kunagi hiljem.”

      “Ei, ei, nüüd kohe, proua Blanchet.”

      “Ma ei saa sulle seletada… Esiteks, kas sa üldse tead, mis on leidlaps?”

      “Jah, see on siis, kui isa ja ema on sind varjupaika pannud, sest neil ei olnud raha, et sind toita ja kasvatada.”

      “Nii see on. Sa näed nüüd väga hästi, et kui on küllalt õnnetuid inimesi, kes ei jõua oma lapsi ise kasvatada, siis on selles süüdi rikkad inimesed, kes neid ei abista.”

      “Jaa! See on õige!” lausus leidlaps üsna mõtlikult. “Aga on ju häid rikkaid, sest teie olete seda, proua Blanchet. Peab lihtsalt nendega kokku juhtuma.”

      VI

      Ent leidlaps, kes käis üha ringi, unistades ja otsides seletust kõigele sellest ajast peale, kui oskas lugeda ja oli esimest korda armulaual käinud, mõtles ühtelugu sellele, mida Catherine oli öelnud proua Blanchet’le tema kohta; aga mõtlemine ei aidanud, ta ei saanud kunagi aru, miks ta suureks saades ei tohi enam Madeleine’i kallistada. Ta oli kõige süütum poiss maa peal ja ta ei aimanud midagi sellest, mida temaealised poisid maal liiga ruttu ära õpivad.

      Tema aus meelelaad tuli sellest, et teda oli kasvatatud teistmoodi kui teisi. Tema leidlapse seisund ei teinud talle häbi, aga oli teda alati arglikuks teinud; ja kuigi ta ei pidanud seda sõna teotavaks, ei suutnud ta kuidagi harjuda imestusega, et tema oli teistmoodi, mis tegi ta alati erinevaks nendest, kellega koos oli. Teisi leidlapsi alandas nende saatus ja seda anti neile nii jõhkralt tunda, et neilt võeti varakult kristlase uhkustunne. Nad kasvasid, põlastades neid, kes olid nad ilmale toonud, rääkimata sellest, et nad ei armastanud neidki, kes lasksid neil selles maailmas edasi olla. Aga juhtumisi oli François sattunud Zabelle’i hoole alla, kes oli teda armastanud ja mitte sugugi halvasti kohelnud, ja siis oli ta kohanud Madeleine’i, kellel oli palju halastavam süda ja inimlikum mõtlemine kui ülejäänud inimestel. Madeleine oli olnud ei vähem ega rohkem kui hea ema, ja leidlaps, kes kohtab sõprust, on parem teistest lastest, nagu ta on ka hullem, kui näeb, et teda rõhutakse ja alandatakse.

      Seetõttu polnud François’l kunagi nii südamest lõbus ja hea olla kui Madeleine’i seltsis, ja selle asemel, et minna lõbu otsima teiste karjuste juurde, oli ta kasvanud üksi või rippudes kahe teda armastava naise seeliku küljes. Eriti siis, kui ta oli koos Madeleine’iga, tundis ta ennast niisama õnnelikuna, kui võis olla Jeannie, ja tal polnud sugugi kiiret jooksma minna nendega, kes kohtlesid teda peagi leidlapsena, sest nende seltsis tundis ta ennast äkki ja teadmata miks, võõrana.

      Nii jõudis ta viieteistkümnenda eluaastani ja ei teadnud midagi salakavalusest ega sellest, mis on halb; tema suu ei olnud kunagi korranud rumalat sõna ja tema kõrvad ei mõistnud seda. Ja siiski, sellest päevast peale, kui Catherine oli arvustanud perenaise sõprust tema vastu, oli sel lapsel nii palju arukust ja otsustusvõimet, et ta ei lasknud möldriemandal ennast enam kallistada. Paistis, nagu ta ei mõtleks sellele, ja võib olla, et ta tundis häbi, mängides väikest hellitatavat tüdrukut, nagu ütles Catherine. Aga tegelikult ei hoidnud teda see häbi tagasi. Ta poleks sellest välja teinud, kui ta poleks otsekui aimanud, et sellele kallile naisele võidaks tema armastamist ette heita. Miks ette heita? François ei osanud seda endale kuidagi seletada, ja nähes, et ta sellega ise toime ei tule, ei tahtnud ta lasta seda teha ka Madeleine’il. Ta teadis, et Madeleine oli võimeline sõprusest ja heast südamest arvustamist välja kannatama; sest François’l oli hea mälu ja tal oli väga hästi meeles, et Madeleine oli saanud omal ajal noomida ja peaaegu peksa, et oli temale head teinud.

      Nõnda et oma õige vaistuga säästis François Madeleine’i noomimisest ja pilkamisest tema tõttu. Ta mõistis, ja see oli ime! Vaene laps mõistis, et ühte leidlast võib armastada vaid salaja ja et mitte tekitada ebameeldivusi Madeleine’ile, oli ta nõus sellega, et teda üldse ei armastata.

      Ta oli oma töös hoolas ja mida suuremaks ta sirgus, seda rohkem tuli tal tööd teha, ning nõnda juhtus, et ajapikku oli ta ikka vähem koos Madeleine’iga. Aga see ei teinud talle hingevaeva, sest tööd tehes ütles ta endale, et ta teeb seda Madeleine’i jaoks ja talle oli küllaldaseks tasuks näha teda söögiaegadel. Õhtul, kui Jeannie oli uinunud, läks ka Catherine magama ja François jäi veel tunniks või paariks Madeleine’i seltsi. François luges talle raamatuid või rääkis temaga juttu, sel ajal kui Madeleine töötas. Maainimesed ei loe ruttu; nii et kahest raamatust, mis neil oli, piisas neile rahuloluks. Kui nad olid õhtu jooksul lugenud kolm lehekülge, oli seda palju, ja kui raamat sai läbi, oli selle algusest juba nii palju aega mööda läinud, et võis jälle alustada esimesest leheküljest, mis polnud enam eriti hästi meeles. Pealegi on olemas kaks lugemisviisi, mida on kohane öelda inimestele, kes peavad ennast hästi harituks. Need, kellel on palju aega ja palju raamatuid, neelavad neid nii palju kui suudavad ja nende peas on nii palju igasugu sorti asju, et armas Jumalgi ei saa sellest enam aru. Need, kellel ei ole aega ja raamatuid, on õnnelikud, sattudes mõne hea pala peale. Nad loevad seda tüdinemata ikka ja jälle, ja iga kord viib mõni asi, mida nad polnud hästi tähele pannud, neid mõnele uuele mõttele. Tegelikult on see ikka sama mõte, aga teda on nii palju loetud, nauditud ja läbi seeditud, et vaim saab sellest üksi paremat toitu ja jõudu, kui on seda kolmekümnel tuhandel ajul tulvil tuult ja rumalusi. Kõigest sellest, mis ma teile rääkisin, mu lapsed, kuulsin preestrihärralt, kes seda asja tunneb.