Kurb raamat. Mart Kivastik
Читать онлайн книгу.
mulle ütles. Ta ütles seda rohkem endale, ja kui ma mõtlesin vaese Chopini elu peale ja vaatasin preili Tiesenhuseni pilti, siis mulle igatahes tundus, et tädi Erikal võib lausa õigus olla.
„Ja kui sa prooviksid seda praegu eesti keelde tõlkida, see poleks üldse see!”
Tõepoolest kõlas ilusti. Ma ei olnud nii halb, kui ma välja paistsin, ja tegelikult läksin üsna siva igasuguste asjade peale härdaks ja kukkusin ulguma, ja nüüd kippusin ka härdaks minema. No tõepoolest kõlas hästi. Aga ma ei osanud või ei tahtnud või viitsinud seda asja lõpuni mõelda. Puškin oli veel koolis kohustuslik ka ja seetõttu ei meeldinud ta mulle mitte üks raas, eriti kirjad Oneginilt, Tatjanalt ja ei tea veel kellelt, sest neid pidi tuupima. Tädi Erikal seda kohustust ei olnud, seetõttu sai ta asja rahulikult võtta. Miks keegi kunagi ei aima, kui ilge on koolis käia, ah? Nad suudavad isegi su lugemise ära rikkuda. Ma hakkasin just „Tõde ja õigust” lugema ja lugesin esimese osa läbi, mis mulle kohutavalt meeldis, ja siis hakkasin teist lugema, kui koolist tuli – partsti! Järgmiseks veerandiks olgu „Tõde ja õigus” loetud. Ja ma ei olegi seda ülejäänud värki lugend, sest enam ma seda teha ei suutnud. Tammsaare muutus sama vastikuks kooliautoriks nagu Puškin, ja lendas nurka. Kas te teate, kui raske on ilma raamatut lugemata kirjandit kirjutada? Isegi väga.
„Sa võiksid kunagi ikka Puškinit lugeda,” ütles tädi Erika.
„Ma loen selle Chopini enne läbi ja siis „Kuu ja kuuepennise”, ja siis võib-olla!”
„Sul ju aega on.”
Kust ta seda võttis? Mul polnd üldse! Aga ma ei vaielnud vastu, sest tädi Erikaga polnud nagu mõtet. Ta tegelikult meeldis mulle väga. Kuigi ta hoidis Sveni ja Tomi ja kõiki teisi rohkem, ta ikka meeldis mulle väga. Just sellepärast, et ta istus seal preili von Tiesenhuseni igavesti noore pildi all, jäi üha vanemaks ja luges ja luges ja ei öelnudki kunagi, mis ta tegelikult arvab. Või jäi mulle selline mulje. Tal oli alati rätt peas, või oli just siis rätt peas, ja siis tuli tädi Eva ja andis meile süüa. Midagi, mis oli eilsest jäänud. Siis tõi tädi Eva puud tuppa ja hakkas ahju kütma, aga meie rääkisime veel ikka Puškinist. Ma lõpuks valetasin, et ma üritan selle siiski läbi lugeda, eriti, kui selle alguseks on nii kaunis lause, nagu seal alguses oli. Tädi Eva sai ahju põlema ja istus ka laua äärde ja siis küsis: „Kas sa ei tea, millal Tomi siia tuleb?”
„Ei.”
„Ütle talle, et ta tuleks.”
„Hää küll.”
„Mul on siin nii head kotletid, las ta tuleb siia, kui tal kõht tühi on.”
Tädi Eva pani alati Tomi jaoks kotlette ja pannkooke kõrvale, ja tädi Erika Sveni jaoks. Mulle ei pandud kunagi. Ma olin veidi solvunud, aga tühja sellest. Kuna ma olin enne neid kohale jõudnud, anti mulle ka süüa.
Siis ühel päeval said tädi Eva ja Erika televiisori. Ma olin juba jäle vana, ma arvan, et kakskümmend viis või nii, ja minu vend Tom oli vist ka lapse saanud ja elanud oma elu kiitustega, nagu ta oli kavatsenud. Üks kiitus teise otsa, hääde hinnete eest, tubli selle ja teise asja eest. Mul oli kogu aeg tunne, et tal on kodus tapeedi asemel kiituskirjad. Nüüd oli ta tütre saanud, kuigi mul on selgelt meeles, kuidas tädi Eva ütles, et tema silmad seda küll ei näe, kuidas Toomas lapse saab, sest ta oli siis üle kaheksakümne ja Tom viisteist või midagi nii. Tundus, et tädi Eva kavatses veel tol korral elada alla saja.
Nad said Sveni vana teleka endale ja vahtisid seda päevast päeva. Tädi Erika vahtis kõige jubedamaid seepe, mida üldse oli tehtud, ja tädi Eva vaatas neid silmanurgast, justkui see talle ei meeldiks, aga tegelikult vaatas ikka.
Inge ja Arno olid surnud. Üksteise järel. Kõigepealt Inge, siis Arno. Nii lihtsalt see käiski. Kui järjekordsed jõulud tulid, olid Väike-Tähes kaks kohta tühjad. Me sõime rosoljet edasi ja mul ei ole tõesti meeles, kas Vene aeg oli juba lõppenud ja praegune alanud või mitte. Vahet ei ole. Kuigi laua mõttes oli. Sest tädi Eva ja Erika pension sulas kokku ja kõigil oli raha nii vähe, et me sõime rosolje asemel toidutalonge. Ilge. Aga olime vabad. Kapitalism tundus helgena ja suur tulevik oli kõigil ees. Tiesenhusenid käisid tädi Eval ja Erikal külas ja tõid neile kohvi ja muud träna. Mina sain ka vist mingi jaki, aga ma pole selles kindel.
Tädi Erika ei lõpetanud muidugi lugemist. Seepide vaheajal luges ta ikka oma raamatuid ja mina surkasin talle vahetevahel oma jutte. Ta istus oma leentoolis, preili Tiesenhuseni pildi all, ja Puškin oli tal käes. Tädi Erika oli ligi üheksakümmend, aga see tüdruk oli ikka kahekümneviiene, ega mina ei tea, võib-olla ta oli isegi noorem! Mina olin temast juba vanem, isegi Tom, kurat! Praeguses mõistes oli mingi näkk end seinale riputanud, mitte mingi beib, aga selline korralik, kes saab kindla peale mehele, sest ta hind tundub olevat just nii kõrge. Miks ta siis end üles poos, ei saa ma ikka aru. Kui ta sellele mehele ei oleks saanud, küll oleks saanud mõnele teisele. Ma istusin seal tädi Erika vastas, kes luges parajasti ühte mu soperdist, mida ma Väike-Tähes üle päeva näitamas käisin, et mind kiidetaks, ja mõtlesin, et kas mina oleks ta ära võtnud? Paugupealt! No ja kui mitte paugupealt, siis igatahes ei oleks ta kahe silma vahele jäänud – kui ma oleksin elanud umbes tuhat aastat varem, sõitnud seal hobusega mööda põlde ja tema oleks parajasti nikastatud jalaga heinakuhjas istunud, ma oleksin kinni pidanud silmapilk. Ja küsinud. Et kuidas on ja sellist mula ajanud, aga see oli vaid selline mõte, mitte midagi rohkem.
„No mingi Faulkner sa ikka ei ole,” ütles tädi Erika, kui oli mu loo läbi lugenud.
Hullemini ei oleks ta saanud mulle öelda, aga ma ei näidanud välja: „Ega ma ei kavatsegi Faulkner olla, ma tahan ise.”
„Faulkner on ikka väga hea …”
„Muidugi on hea!”
„Muidu on ju päris kena lugu.”
Päris kena lugu, päris kena lugu, ma ei vantsi ju kodust Väike-Tähesse ainult sellepärast, et kuulda, et ma ikka ei ole nii hea kui Faulkner, kuigi ma oleksin ju tahtnud olla.
„Mart, kas sa eilseid pannkooke tahad?”
Tädi Eva viskas oma puudelasu ahju ette ja ohkis. Millegipärast tulevad mulle just need korrad meelde, kui on sügis. Justkui muid aastaaegu olemas ei olekski.
„Ei taha.”
„Tom käis siin ja ei söönud kõike ära.”
Seda ma arvasin. Oleks tädi Erika kas või kopika eest mind kiitnud, ma oleks Tomi mustad nõud üle lakkunud, aga kuna seda ei tehtud, jonnisin ma edasi, endal ilge pannkoogiisu. No on elu! See mõisaplika vaatas mulle ka nii otsa, et ma ei oska kirjutada. Hahhahhaa. Ma ei seedind seda krunniga eite seal seina peal üldse. Tädi Erikal hakkas seep pihta ja tädi Eva oli pannkoogid igaks juhuks lauale toonud. Kui mina ei oleks neid söönud, oleks Ulli nad ära söönud või mis kõige hullem, mu kiituskirjadega näljane vend oleks end uuele ringile lohistanud … Niisiis ma mugisin ja vahtisin tädi Erika seepi. No oli jube.
No oli jube. Kuidas võis üks inimene, kes suudab Puškini üle rõõmustada, sellist jõledust vahtida, ei mahtunud mu pähe. Kuidas ta ütleski – petšalen budet moi rasskaz … Midagi mul nagu koitis. Eriti jõulude ajal, kui Inge ja Arno kohad tühjad olid. See algus tundus teistsugune kui varem ja mulle hakkas tunduma, et see plika seinal kavatseb meid kõiki nagu nipsti üle elada ja tema moonaliisa nägu ei muutu üldse.
Üks luges vahepeal seda lugu, ütles, et on nii tüütu, et tuleks ära visata. Ma ei viska. Niikuinii oli eesmärk rääkida üks täitsa tavaline lugu, mis poleks välja mõeldud. Sügisel kirjutatud lood on masendavad. Midagi ei ole teha. Niisiis, saabus nii-öelda vabadus ja ma sain oma esimese arvuti.
Arvutitega on nii, et kõigepealt ma ei teadnud neist midagi, siis nägin esimest korda ja ei sallind neid silma otsaski ja lõpuks olin sunnitud ühega tööle hakkama. Esimesena hakkas arvutiga laiama muidugi Juss, kes parajasti töötas Rakvere teatris kirjandusalajuhatajana, ja kuna tal muud tarka teha ei olnud, kirjutas iga päev uue näidendi, sest arvutiga oli see nii lihtne. Ja õiendas mu kallal, et kuidas sa saad üldse mingi kirjutusmasinaga kirjutada, sellest ei tule ju midagi välja. Ma kohe ei suutnud naeru tagasi hoida. Mees rääkis