Kurb raamat. Mart Kivastik
Читать онлайн книгу.
välja urgitsema. Ma olin oma musta Remingtoniga niipalju näguripäevi näinud, et olin kindel oma truuduses ja vandusin salaja, et hüpaku tiiger, kuidas tahab, mina toksin masinaga edasi. Viigut! Ükspäev läks ta katki ja mul ei olnud muud teha, kui endale üks arvuti kerjata. Selle sain ma Kördi käest, keda te muidugi jälle ei tunne. Jussist ma ei viitsi rääkida, sest ta tilbendab iga päev mu nina ees – kõigil Ühispanga reklaamidel, mis tänavatel või telekast sulle vastu vahivad. Ta sai nii palju pappi, et ostis endale jeebi, mis õgib sada liitrit benssu minutis ja millega võib soost läbi sõita, aga bensuraha tal jälle ei ole ja seetõttu ei saa ta Tartusse sõita, kuigi ta tütar on siin … Kuhu ma nüüd jõudsin?
Et ma parem räägin Kördist, kes kinkis mulle arvuti. Arvutil oli number 286, mis tähendas, et see ei suutnud palju rohkem mõelda kui mu katkine Remington. Ikkagi oli see arvuti hankimine samm selles suunas, millest ma seda lugu kirjutan. Aga seegi on üsna ebaselge. Ühesõnaga, Kört oli mu klassivend, kes töötas mingis keskkonnalaboris, kus oli kola kogu aeg liiga palju ja seetõttu ta palus mul sealt ühe vana arvuti ära viia. Sest see oli keskkonnakaitsjatel kogu aeg jalus ja nad muud ei teind, kui komistasid selle otsa.
Vene aja lõpul hakkas mu ema esimest ja viimast korda elus palju palka saama. Meil ei olnud raha enam kuhugi panna. Kogu korter oli sajarublaseid ja toidutalonge täis. Kuna selle rahaga muud teha ei olnud, otsustas ema meie hauaplatsi korda teha. See asub Peetri kiriku taga, Maarja surnuaial, Jakob Hurdast paarkümmend meetrit edasi. Selle loo algusajal oli sinna maetud tublisti vähem inimesi, kui on praegu. Kui me väiksed olime, käisime me Tomi ja tädi Evaga surnuaial, tädi Eva koristas lehti ja meie söötsime oravaid ja tõime vett. Sinna hauda on maetud kõik, kes on olnud enne mind, ja kui midagi erilist ei juhtu, maetakse meid sinna veel tuhat aastat edasi. Olgu. Ema tellis oma rahahunnikute eest hauasamba, mis maksis tuhat kakssada rubla ja mida me pidime kraanaga püsti ajama, ja sellest tuli suur pahandus. See ei meeldinud Svenile, see ei meeldinud tädi Evale ja Erikale. Tädi Eva läks surnuaeda vaatama, tuli sealt pisarsilmi tagasi, istus meie poole maha, oli tükk aega nutuselt vait ja ütles siis: „Tuti, mida sa nüüd tegid?”
„Mida ma siis tegin, ilus hauasammas sai,” ütles ema.
„Aga ta on ju inetu.”
„Minu arust küll ei ole. Mardile ja Tomile ka meeldis.”
„Aga sinna ei mahu ju nüüd enam keegi ära!” hüüdis tädi Eva hingepõhjast.
Mulle see asi seal meeldis. Seal oli päikeserist ja kõigi nimed, kes olid enne meid elanud, ja tühjad kohad nende jaoks, kes veel hakkasid surema. Järjekord ei olnud küll teada, aga põhimõtteliselt võis sinna nimesid juurde raiuda küll ja küll. Teine asi oli see, et minu silma järgi üle meeter seitsmekümnesed sinna platsile enam ei mahtunud, ja selles osas võis tädi Eval isegi õigus olla. Tegelikult kaob surnuaial igasuguste sedalaadi arvutuste isu ära. Ma mõõtsin sammudega ja tuli välja, et mina sinna ei mahuks, ja tegelikult moodustati Tartus hiljuti aktsiaselts, mis end iga päev raadios reklaamib ja lubab kõik inimesed ära põletada, nii et sa võid oma tuha niisama laiali loopida, pole mingit hauda vajagi, sambast rääkimata. No las olla see haud. Ma ise mõtlesin, et mulle kõlbab küll Emajõgi, siis voolad sealt Peipsisse ja edasi Venemaale ja maailmalõpu poole, niikuinii oled surnud.
Tädi Eva ja Erikaga olid siis tükk aega halvad lood. Nad mossitasid selle hauasamba pärast nagu jõudsid, ja Sven ja Ulli ka.
Vahepeal tundub, et sa ei saa mitte millegagi hakkama, et ei tasu püüdagi, et iga kuradi liigutus, mis sa teed, on nii hädine, et parem oleks lihtsalt magada. Tahaks Tartust nahhui tõmmata ja elada Berliinis. Järsku me oleme siin kõik vangis, nagu tädi Inge, kes jäi oma kohvrite otsa sadamasse istuma ja ei leidnudki midagi peale punaarmeelase ja ühetoalise korteri Annelinna roheliste rõdudega majas. Tegelikult on kõik närvis, Juss ja Pass, ja isegi Õunakas. Suvel ma nägin teda korra. Ta istus ühes kohvikus ja oli morni ilmega. Ma küsisin lolli peaga mitu korda, et teeks midagi, aga tal oli tuju selline, et ta ei viitsinud üldse. Tegi suitsu ja mul oli tunne, et tal on isu „Tartust nahhui tõmmata”, kui te saate aru, mis ma mõtlen. Ma räägin just Õunakast, sest ta on mitu korda selles mõttes nahhui tõmmanud – Raplast, Tartust, hakanud kunstnikuks, siis hakanud kirjutama, ta on rabelnud ja rabelnud ja siis hakanud filmi tegema, aga kus siis see õnn on? Polegi. Õunakal oli täpselt selline nägu peas, et ta tahaks Berliini minna. See on täpselt nii suur koht, et saad tükk aega jamada, enne kui mõistad, et põgeneda ei ole enam kuhugi. Lähed metsa elama, kütad ahju ja oled morn. Või elutark – kõik on üks pläga.
Ühel päeval hakkasid tädi Eval jalad valutama. Nad hakkasid valutama ja kokku kuivama, nii et ta ei saanud enam käia. Tom käis teda mitu korda vaatamas. Tom oli arstiks õppinud ja tädi Eva arvas alati, et Tom saab teda aidata ainult sellepärast, et ta on Tomi nii väga hoidnud. Tom ei saanud. Ta viis tädi Eva Maarjamõisa haiglasse ja me käisime teda seal kordamööda vaatamas – ema, isa, Tom, Sven, Ulli ja siis otsast peale.
Erika jäi üksi koju telekat vaatama ja raamatuid lugema ning Ulli ja minu isa käisid ahju kütmas. Millegipärast oli jälle sügis. Arstid vaatasid tädi Eva jalgu ja vangutasid imelikult pead. Nad vangutasid pead niimoodi, et mitte keegi ei saanud aru, mis nad tegelikult mõtlesid ja mis tädi Eva jalgadest nii saab. Ta sõi hirmsa portsu tablette ja ta kõht hakkas valutama. Kui ta tablette vähem sõi, siis läksid jalad üha halvemaks. Kokkuvõttes oli nii, et ükstapuha, mis ta ka ei teinud, paremaks asjad ei muutunud, nagu meil kõigil, nagu alati.
Ta oli Maarjamõisa haigla vanas majas, istus oma voodil ega olnud sugugi õnnetu. Mulle lihtsalt tundus, et ta on väiksemaks jäänud. Kui ma väike olin, oli tädi Eva must suurem, siis ühesuurune, siis väiksem ja nüüd oli ta palju väiksem. Me jalutasime mööda koridori, väga vaevaliselt, aga siiski jalutasime. Päike paistis suurtest akendest sisse.
„Kuidas emal läheb?” küsis tädi Eva.
„Tavaliselt.”
„Ja isal?”
„Ka tavaliselt.”
„Ja sinul?”
„Täitsa tavaliselt.”
Meil kõigil läks tavaliselt, mitte midagi peadpööritavat ei juhtunud. Tom muudkui tuupis ja sai targemaks ja kaitses doktorit. Isa käis ahju kütmas. Ema teatris. Ulli kükitas niisama. Kõik oli tavaline. Me jalutasime palatisse tagasi ja Eva istus uuesti oma voodile. Voodi kõrval oli ratastool, selleks puhuks, kui ta käia ei saa. Varsti see nii oligi. Tädi Eva lasti haiglast koju ja tal kästi tablette edasi süüa, sest midagi muud arstid välja mõelda ei osanud. Oli sügis ja tädi Eva jäi iga päevaga üha väiksemaks, ta kaotas lehti nagu puud. Lõpuks oli ta nii väike, et voodis ei olnud teda peaaegu enam nähagi. Ta kõht valutas kohutavalt, aga ta sõi tablette üha edasi, sest muidu oleks tekkinud gangreen. Ja kui arstid parajasti arutasid, et kas amputeerida jalg või mitte, muutus tädi Eva lõpuks nii väikseks, et teda enam ei olnudki. Ta viidi kõhuvaluga haiglasse ja arst küsis, üsna noor arst, et kuidas te ennast tunnete. Tädi Eva ütles, et tal on kõik hästi või tavaliselt, ja küsis, kuidas arstil endal on. Kõik.
Tädi Erika elas nüüd üksi Väike-Tähes ja vaatas televiisorit ja luges endale seda pealkirja – Petšalen budet moi rasskaz. Ulli ja isa kütsid endiselt ahju ja iga kord, kui keegi seal käis, andis tädi Erika midagi kaasa. Viimastel päevadel, mis ma Väike-Tähest mäletan, oli nende korter üsna lage. Tädi Erika, kes oli umbes üheksakümneviiene, istus teleka ees ja vaatas seepe. Suured asjad olid alles. Tiesenhuseni maal samuti. Pilt oli pisut nukker. Ma mõtlen pilt üleüldse ja ka preili pilt. Päikest ei paistnud ja Väike-Tähe ühiskorterinaabrid taipasid ühtäkki, et nüüd!
Nüüd on nende suur võimalus ja nad saaksid terves korteris elama hakata. Nad rääkisid sellest nii kõvasti, eriti öösel, et tädi Erikal ei tulnud enam und ja ta tahtis ise ära kolida, et ta seda kõike kuulma ei peaks. Ta kolis Sveni juurde, Väike-Tähe tõsteti asjadest lagedaks.
Mul on tunne, et tädi Erika otsustas ise ära surra, sest tal polnud enam suurt midagi teha. Talle oli jäänud üks raamat, millel oli kurb algus, ja seebid, mis olid totrad.
Polnud enam mõtet olla. Ennast armastuse pärast üles poonud preili