Maali mulle lootus I osa. Hüdra. Erika Nessel
Читать онлайн книгу.
ilmas tarviski. Ja ega ma kaua taksot sõidagi…”
„Kui vana sa siis oled?” uuris Phil edasi.
„Üheksateist. Hiljuti sain. Kas on sellega probleeme?”
„Oh ei.” Phil tõmbus tagasi ning jäi kuidagi mõttesse. Juht kiikas jälle peeglisse. Korraks näis ta olevat justnagu ettevaatlik, kuid unustas selle peagi ja tegi lihtsalt edasi oma tööd.
Oli juuni keskpaik – kõige lühemad ööd. Kuumad päevad ning mõnusalt jahedad õhtud. Parim aeg aastas… Autos oli palav, avasin akna ja nautisin jahutavat tuuleõhku. Täistuubitud taksos polnud õhk eriti värske – alkoholist ja sigaretisuitsust paks.
Vilksasin taas peeglisse vaadata. Nagu tunnetades mu pilku, tõstis juhtki silmad ja naeratas ühe suunurgaga. Põskedesse tekkisid armsad lohukesed. Võisin julgelt aimata tema mõtteid: kättesaamatu aga võrgutuskõlblik! Ma lootsin kogu südamest, et Ray niisama lihtsalt tema mõtteid ei loe.
Sõit venis pikale ja ma jäin tukkuma, hoides Rayl kaela ümbert kinni, pea mugavalt tema õla najal. Vahepeal ärkasin, nägin, et auto seisab ning kutid on läinud. Ray sosistas mulle kõrva, et magagu edasi, kõik on korras. Pistsin oma nina tema krae vahele ja uinusin uuesti.
Teist korda ärkasin siis, kui ta mind üles raputas:
„Ärka üles, kaunitar!”
Lõin silmad lahti ning ronisin kähku autost välja. Hõõrusin peoga une silmist – jestas, kui ilus koht!
Mu ees voolas tasa vulisedes jõgi. Kuna oli öö kõige pimedam aeg, tekitas vaatepilt hoopis lummavalt nõidusliku mulje. Õhkõrn pitsiline udu sätendas, veeres aeglaselt vee kohal; ning teisel pool võsarägastikus, sealpool unelevat jõge, laksutas ennastunustavalt ööbik. Seisin seal ja imetlesin maalilist ilu, suutmata end liigutada. Näis nii, et kui sammu astun, kaob sekundiga kogu see idüll. Aga kui Ray mind lõpuks käest haarates jõe poole tõmbas, juhtus ime – idüll ei purunenud. Kõik jäi kenakesti oma kohale. Ma naersin õnnelikult, taibates, et see polegi unenägu.
Maja ise jäi suurte vahtrate varju, veidi eemale. See näis pime ja elutu. Meie selja taha jäi mets, männid ja noored kuused segamini. Ja õunapuuaed.
„Imeline koht!” kiitsin Raymondile, „Mulle nii meeldiks looduse rüpes elada, kõik on siin nii ilus!”
Ray ei hoolinud mu vaimustusest, selle asemel pöördus hoopis taksojuhi poole, kes millegi üle ikka veel Ronnyga vaidles.
„Ära pirtsuta nagu mõni eit, tule meiega kampa! Saad meie kulul õlut juua – tasuta! Ise sa ütlesid, et sul kohustusi pole!”
Nad vaidlesid omavahel tükk aega, kuni lõpuks lõi nooruk tüdinult käega ja arvas, et olgu peale, ta korraks siis tuleb. Aitas Ronnyl pagasiruumist välja tõsta kasti õlut ja kotitäie toitu, mis ilmselt mu magamise ajal ostetud sai. Samal ajal tuli Phil Tandy juba maja poolt, suured tekid kaenlas. Ray ja George ruttasid kuuri alt puid tooma, mina aga jäin seni üksi. Vaatasin nende hästi organiseeritud tegevust pealt. Ronny vedas vana lõkkekoha juurde õlut ja nooruke taksojuht järgnes talle kotiga. Veidi mossis oli ta, näis, et tegi seda üsna vastumeelselt. Phil laotas tekid maha. Varsti tuli George sületäie puudega, tema kannul Raymond Fern. Tehti lõke üles ja me võtsime soojadel tekkidel istet.
Lõpuks sai kõik valmis. Soojendasime end lõkke ääres, võitlesime loiult sääskedega ja vatrasime tühjast–tähjast. Vahepeal käis Ray maja juures ning tagasi tulles viskas mu õlgadele vana kasuka. Naeratasin talle ning tänasin viisakalt. Imetlesin kord jälle ta näojooni. See tegi mind nukraks, sest vahel oli Ray väga kena ja tähelepanelik ning tema välimus oli alati nii laitmatu, aga meie ühine elu ei sujunud kuidagi.
Neil oli muu kõrval mõni viski ja minule eraldi vein. Need avati ja jagati sõbralikult käest– kätte. Ka võõrale pakuti, ent esialgu ta keeldus, põhjendades oma otsust roolis olemisega.
„Jäta see jama!” pahvatas lõpuks Tandy. „Ega see tilk sind ei tapa! Kui oled meiega, pead ka võtma! Ära solva meid, sa oled ju sõber, eks ole? Sõpruse nimel, OK?” Ta surus taksojuhile pudeli vägisi pihku.
„Tänan,” see võttis väikese lonksu ning ulatas pudeli kohe mulle edasi. „Ma tõepoolest ei taha võmmidele vahele jääda.”
„Muide, kutt, mis su nimeks on kah?” jätkas Phil sõbralikult. „Oleme juba tund aega tuttavad, aga nime veel ei teagi. Mina näiteks olen Phil.” Ta ulatas poisile käe.
Üsna ükskõikselt võttis taksojuht käe vastu.
„Jay,” ütles lihtsalt. Mulle näis, et ta ei tundnud ennast ses seltskonnas eriti hästi.
„Aga sa oled ju hiinlane!” pakkus äkitselt välja Ronny.
„Just-just, sa võiksid olla mõni Chan…” hakkas irvitama Ray.
„Lõpeta!” nähvasin vaikselt Raymondile, kuid võõras võttis väljakutse rahulikult vastu.
„Mu ema oli hiinlane. Isa tuli Iirimaalt. Nii et ma tõesti VÕIKSIN hiinlane olla.” Ta naeratas kõike andestavat naeratust.Lohukesed põskedes köitsid veel kord mu pilku.
„Kus su vanemad elavad? Või… vabanda, sa ütlesid…?” George jäi kõhklevalt vait.
„Läinud mõlemad, aga see on liiga pikk jutt.”
„Mis sa neile tegid?” muigas Ray.
Jay vastas talle pilguga, mis isegi Raymondi suu kinni pani.Ebalevalt vahetasid poisid õlakehitusi, kuni Ronny esitas küsimuse:
„Mis tunne see on, kui…?”
„Vaba,” vastas Jay, „… aga kurb. Pole nagu kellelegi oma seiklustest rääkida” Sohver võttis nüüd pudeli vastu ning jõi seekord rohkem.
„Paistab, et nii väga karsklane sa polegi,” julgesin minagi märkuse teha. Jay silmitses mind tähelepanelikult, silmades naerusädemed. „Ikka juhtub vahel, jah.”
Ja siis alustas Ronny jälle vatramist ning tuju tõusis. Ta naljad olid tüütud ja labased, aga me naersime, sest Ronny oli meie seltskonna hing ja tola. Tuli soojendas mõnusalt. Vana kasuka sees oli soe ja hubane olla. Mu alkoholiisu oli ammu täis saanud. Võtsin pakkumised vastu tüdinud moel ja niisutasin vaid huuli. Samal ajal poisid jõid edasi ning sattusid aina enam hoogu. Pudeleid oli ju küll ja keegi neist ei kavatsenud veel lõpetada. Ka Jay hakkas lõpuks vindiseks jääma, arvukate pakkumiste tõttu kaotas esialgse ettevaatuse ning pani Ronnyle sõnasõjas kogu täiega vastu. Miskipärast nautisin ma tema häält ja kuulasin tema nalju suurema naudinguga kui Ronny ja teiste omi.. Ta ei ropendanud vastupidiselt teistele, kuigi ütles otse. Tema naeratus oli kaunistatud lohukestega põskedes ja see näis nii armas! Joodud kogus avaldas halba mõju, ma suurt ei hoolinud enam sellest, et Raymond Fern istub otse minu vastas, aga Jay juhuse tõttu minu kõrval. Kui taipasin lõpuks oma mehe poole vaadata, nägin seal kipras kulmu ja tigedat pilku. Oma põlastava muige oskasin õnneks viimasel hetkel muuta säravaks naeratuseks – Ray jaoks.
Üsna ootamatult pakkus Raymond Fern välja idee:
„Hei, poisid, läheks äkki ujuma?” ja tõusis laisalt ringutades.
Phil, Ronny ja George hüppasid kähku jalule, olles pealiku pakkumisega nõus. „Kas tuled kah, Lorie?” pöördus Ray minu poole.
„Ei, ma ei viitsi, vesi on külm.”
Ray lootusetu pilk pöördus sohvri poole: „Ja sina… mis su nimi oligi… Jay?”
Nooruk nägi väsinud välja.
„Aitäh pakkumast, ma alles põdesin külmetust.”
„Keset suve? Ehtne jobu!” arvas Raymond Fern ja lõi selle peale käega. Teel riideid maha loopides läks teiste järel kitsast rada pidi kalda pervest alla. Hetke pärast sulpsatasid neli sõpra vette. Hüüdsid meile, et vesi on super! Tulgu ja proovigu kah järgi! Lehvitasin neile ning karjusin vastu, et ujugu Ray minu eest topelt! Seejärel saabus kummaline vaikus. Taksojuht istus mõtlikuna mu kõrval. Vaatas lõkke tummalt värelevat tuld. Poisid hullasid vees, ujusid eemale,