Maali mulle lootus I osa. Hüdra. Erika Nessel
Читать онлайн книгу.
vaid hullemaks. Nad karjusid ja vaidlesid millegi üle, kuid läbi muusika ei suutnud ma eristada sõnu.
Kui Ray Fern noorukile ootamatult maksahaagi virutas, ärkasin minagi tardumusest. Jay kukkus kummuli vastu auto kapotti, kuid Rayl polnud vaja oodata, kuni ta toibub. Sohver rebiti püsti ja löödi vasaksirgega uuesti oimetuks. Ray läks kergesti hoogu, teda peatada oli peaaegu võimatu. Ma jooksin paanikas meeste vahele, kes hasardis Rayd tagant ässitasid.
„Ray, sa ei tohi! Lõpeta ära!” karjusin hullunult, unustades sootuks omaenda ohutuse. Keegi neist ei hoolinud minu kisast, nad lihtsalt lükkasid mu eemale, et ma Rayle jalgu ei jääks, aga samal ajal sai taksojuht üha uusi hoope. Ta üritas vastu lüüa, kuid selle eest asusid ka Ronny ja George ohvrit peksma ning Jay oli nüüd rohkem kui hädas. Ainult Tandy pööras oma tähelepanu taas minule, haaras käsivarrest ja vedas mu jõuga teistest eemale.
„Las ta olla!” käratas mulle. „Pole sel kutil häda midagi, ära sega vahele!”
„Nad ju tapavad ta ära!” karjusin meeleheites, suutmata rebida pilku toimuvalt stseenilt.
„Ei nad tapa! Jäta see halamine!”
„Aga… Phil, ta pole ju milleski süüdi!”
„Ma tean, alati ei peagi süüdi olema!” arvas Tandy rahulikult.
Sel hetkel vajus Jay kokku, muutus elusaks kaltsuks, mis kolme tugevama käes kiskuda ja loopida. Mulle meenus äkki üks endine kaklus. Polnud aega kaotada, ma keerasin ringi ja lõin kogu jõust Tandyle rusikaga kõhtu. Ta vajus karjatades küüru, kuid mind ta lahti ei lasknud. Enne kui ta shokist toibuda jõudis, andsin talle hea lõuahaagi ja siis kohe jalaga kubemesse. Vabadus oligi käes. Ta vajus hädiselt põlvili, kaks kätt jalge vahel. Mulle meeldis see pilt rohkem kui too, mida teiste poole pöördudes nägin. Ronny, see suur sõber, rebis taksojuhi käe, millega see ikka veel üritas ennast kaitsta, näo eest ja lõi otse niigi verisesse näkku. Jay kukkus vastu autot ning libises maha, pea nagu üks suur, verine valugrimass. Muusika üürgas, summutades tema appikarjed. Jooksin tagasi, haarasin Fernil käest ja röökisin üle muusika, et ta ometi järele jätaks. Mille eest?.. Ray lükkas mind jõuga eemale. Kukkusin täie hooga märja rohu sisse, kargasin üles ning ründasin jälle, kuni Phil Tandy mind uuesti oma käte vahele haaras. Seekord oli lõks kindel ja tugev, ma ei pääsenud enam lahti kogu rabelemisest hoolimata.
„Kuradi libu, raisk!” urises Phil mulle vihaselt kõrva. Ja siis lohistas ta mind teistest tükk maad eemale. Äkitselt Tandy komistas ja kukkus, tõmmates mind endaga kaasa. Lootsin, et mul nüüd on õnne, kuid… Ta hoidis mul kindlalt käest, ma ei pääsenud kuhugi. Mitu meeleheitlikku katset üles tõusta läksid kõik ühtmoodi luhta, Tandy rebis mind pikali tagasi ning lõpuks surus oma massiga vastu maad. Nüüd sattusin täiesti paanikasse, arvasin, et nad tapavad selle poisi ära, kui ma vahele ei sega. Niikuinii on ilmselt liiga hilja ja mina isegi ei pääse vabaks. Karjusin Ray nime ja materdasin Tandyt rusikatega kuni Phil vihastades mulle lahtise käega niisuguse obaduse andis, mis tükiks ajaks võitlusvaimule lõpu peale tegi. Äkki jäin vait, ahmides vaid õhku, vahtisin Tandyle õuduses otsa, tunnetades kehal tema riivatut silitust. Nüüd ta naeratas mulle ja ses naeratuses oli kiskja ähvardus.
„Ma tahan sind, kohe, lähme eemale, et see pilt sind ei häiriks. Kui sa ei pirtsuta, läheb kõik hästi!”
„Ei! Ray lööb su maha!” püüdsin minagi ähvardada, kuid vastus, mis tuli tema suust, lõi mu täiesti pahviks.
„Rayga pole mingit probleemi.” Ta võttis mu kleidi kaelusest ja rebis selle ühe ropsuga puruks. Ta limpsas keelt ja naeris kähinal. Ma ikka veel lootsin, et Ray tuleb mulle appi. Ma hüüdsin jälle Rayd, kuid selle eest surus Phil käe mulle suule. Ta tegi seda nii tugevasti, et mu lõuad ähvardasid murduda. Vaatasin talle silma ja nägin iharat kiskjat, kes libistab oma karedat kätt piki mu keha allapoole. „Ära loodagi, et sa täna mu käest pääsed. Täna on meie armastuse öö.” Ma ei julgenud enam hingatagi, surusin reied kramplikult kokku, tundes kasvavat meeleheidet.
Muusika üürgas endiselt, kuid mulle näis, et seal auto juures on kõik lõppenud. Nagu mõnitades laulis keegi mees oma siirast armastusest. Ma mõtlesin, kas nad nüüd ometi jätsid võõra rahule ja kas ta üldse elus veel ongi? Kuulsin maa võnkumise järgi lähenevaid samme, need olid tuttavad ja hetkeks tärkas veel lootus. Tulija peatus meie kõrval, verepritsmeis valged tossud kuulusid kahtlemata Raymond Fernile. Phil võttis käe minu suult.
„Küll su eit on alles äge! Oleks patt sul teda ainult endale hoida!”
„Ray, ütle talle, et ta mind rahule jätaks! Ma olen ju sinu oma!” hüüdsin ülespoole, sest nii õudne oli tunda end täiesti abituna, selili maas. Ray, kes oli mu ainus sõber ja esimene armastus, kükitas maha, et näeksin paremini tema nägu.
„Miks ma peaksin teda keelama? Kas sul pole siis ükskõik, kes sulle selga ronib? Sa oleksid parem selle nolgiga varvast teinud, eks ole?”
„Ma ei tahtnud põgeneda, ma vannun sulle! Ta rääkis tõtt!”
„Ma ei usu sind!” Ray muigas õelalt ja pööras pilgu mu vangistajale. Hetk kõhklust pani mind hinge kinni hoidma ning lõpuks langetas Ray Fern otsuse: „Pane talle ära, Phil, nii et talle igaveseks meelde jääks! Aga jäta veidi ka teistele!”
RAY ISE haaras mul järsult kätest ja keeras need üle pea. Hullumeelse vaimustunud naeru saatel asus Tandy oma püksirihma kallale.
Ma ei andnud kergesti alla, võitlesin viimse jõuraasuni, aga seda ei jätkunud kauaks. Mida suutsin ma teha kahe tugeva, kiimast ogaraks läinud mehe vastu? Mitte midagi.
Phil kiskus mu püksikud maha ja surus end vägisi mu reite vahele. Põhjani, ahhetades õndsalt, hakkas jõuga tampima. Ma nutsin, sest enam polnud millegi nimel võidelda. Ray hoidis mind kinni oma räpaste, veriste kätega, sõrmenukid katki… Ma vihkasin nii nagu ei iialgi varem. Vihkasin tervet neetud maailma, milles katsumused eal ei lõpe. Sa ei või mulle nii teha, Ray, sa ei tohi, sest… ma armastasin sind…
Kui Phil lõpetas, olin ma nõrk ega mõelnudki enam võitlemisele. Ma niikuinii ei saa neist jagu. Siis tuli Ronny, kes püüdis sisendada, et ma võiksin olukorda nautida. Ma ei ulgunud enam nutta, vaid pisarad voolasid hääletult rohu sisse, kõrvetades oma valuga tärkavaid taimi.
George püüdis mind suudelda. Ma lasin sel peaaegu sündida, muutusin apaatseks nukuks, kes ei hoolinud enam millestki. Ma soovisin, et ta lööks mind, sest füüsilist valu oleks taluda lihtsam kui piiritut, igavest häbi. Aga ta ei löönud ja see näis veel hullem. George Ryser mõnules kaua ja täiega, kuni Fern kärsitult vandudes teda minema ajas.
Fern oli tuttav, kallis ja armas… aga ta ei tohtinud mind sõpradele müüa! Ja ta oli armutu, tegi kõik nagu alati ja mu piinatud keha hakkas mõistusele vastu. Ma vihkasin teda üle kõige maailmas, just selle eest, et mu keha armastas teda ikka veel! Ta nõudis mu vastust, ta tahtis näha, kui nõrk on mu viha. Pomises kõrva, et olen igavesti tema omand ja tema teeb minuga, mida iganes heaks arvab. Keerasin näo ära ega vaadanud talle silma, hoolimata Ray nõudmisest. Selle eest haaras ta kinni mu lõuast ning keeras näo vägisi üles. Suudles pikalt, uskudes nüüd kindlalt, et ma pole suuteline talle haiget tegema. Olles orgasmi piiril, kaotas Ray kontrolli ja ettevaatuse. Oli see ainus võimalus kätte maksta, vähemalt veidigi. Ma lõin ootamatult hambad tema keelde!
Ray Ferni õudne valuröögatus kõlas kui muusika mu kõrvadele. Ta rebis end minust lahti ja kakerdas eemale, varjates nägu kätega, ma naersin! Suus oli võõra vere maitse. See oli vampiiri julmõnnelik hüsteeria. Aga ohver tuli tagasi, lõi mind näkku ja haaras äkitselt juustest. Vaevu jõudsin karjatada, enne kui ta mu pead vastu maad lõi… Miski plahvatas ja maailm hakkas keerlema. Ray vandus ja lubas mu tappa. Teine löök muutis elu ähmaseks mälestuseks. Kolmas… Kõik kiunus, surises, ulgus, karjus, vingus mu sees, kuni lõpuks tuli õnnis tühjus – vaakum …
Koos sellesama surinaga ärkasin jälle, udu hajus silme eest ja mu kohal kõrgus helesinine taevas. Seal kõrguses tiirles üks lind. Mu ümber olid murtud kõrred – äratallatud, räsitud, vägistatud. Silmanurgast nägin õitsvaid sireleid.
Ma