Raudne kand. Jack London
Читать онлайн книгу.
ümbritsevat maailma ning teie mõtlemisviisil ei ole kohta reaalses maailmas, kui seda mitte arvestada vaimusegaduse näitena.
Kas te teate, millest ma mõtlesin, istudes selle laua taga ja kuulates teie juttu? Te meenutasite mulle keskaja skolastikuid, kes kõige tõsisemal viisil uurisid ja arutasid neile aktuaalset küsimust – kui palju ingleid võiks tantsida nõela teravikul. Teie, minu kallid härrased, ei ole 20. sajandi vaimsest elust vähem maha jäänud kui mingisugune indiaani šamaan, kes kümme tuhat aastat tagasi lausus ürgmetsas manamissõnu.”
Ernestit näis olevat haaranud võimas vihapuhang. Ta nägu leekis, silmad pildusid välku ning huuled ja lõug kinnitasid ta ägedust. Niisugune oli ta komme vaielda – õhutada vaenlast ja viia ta siis raevu. Tema purustavad hoobid, mis olid sarnased sepahaamri löökidele, sundisid vastast kaotama enesevalitsust. Nii juhtus ka meie külalistega. Piiskop Morehouse nõjatus ettepoole ja kuulatas pingsa tähelepanuga. Dr. Hammerfieldi nägu punetas vihast ja ärritusest. Ärritus haaras neid kõiki, kuigi mõned püüdsid irooniliselt naeratada ja teeselda pilkavat üleolekut. Mis puutub minusse, siis mina nautisin olukorda. Vaadates isale, ma nägin teda rõõmustuvat pommi plahvatuse üle, mis tänu tema püüdlustele oli sattunud meie söögituppa.
„Teie väljendute üsna ebamääraselt,” katkestas kõnelejat dr. Hammerfield. „Mida te õieti tahate öelda, nimetades meid metafüüsikuteks?”
„Ma nimetasin teid metafüüsikuteks sellepärast, et te arutate nagu metafüüsikud,” vastas Ernest. „Teie arutluskäik on vastuolus teadusliku mõtlemisega. Teie järeldused on ehitatud liivale. Te võite tõestada kõike, mis aga meelde tuleb, kuid see jookseb tühja, kusjuures igaüks teist jääb kindlalt oma arvamuse juurde. Seletust universumile ja iseendile otsite te iseenese teadvusest. Niisama hästi saate te end õhku tõsta, haarates endal kõrvust, kui seletada teadvust teadvuse abil.”
„Ma ei saa aru teie mõttekäigust,” ütles piiskop Morehouse. „Kui räägitakse vaimsest maailmast, siis kuuluvad ju kõik selle nähtused metafüüsika valdkonda. Kõige täpsem ja veenvam kõigist teadustest – matemaatika – on kõige puhtam metafüüsika. Teaduslikult mõtleja mõtlemisprotsess on alati metafüüsiline. Sellega te kindlasti nõustute?”
„Teie ei saanud aru minu seletusest, nagu te seda isegi väitsite,” vastas Ernest. „Metafüüsik oma arutlustes kasutab deduktiivset meetodit, oma järeldustes ja hinnangutes on ta subjektivist. Teadlane aga kasutab induktiivset meetodit ja lähtub katse tulemustest – faktidest. Metafüüsik pöördub teoorialt faktidele, teadlane faktidelt teooriale. Metafüüsik seletab maailma iseendaga, teadlane, tunnetades maailma, tunnetab iseennast.”
„Tänu jumalale, et meie ei ole teadlased,” ümises dr. Hammerfield enesega rahulolevalt.
„Kes teie siis olete?” pöördus tema poole Ernest. „Filosoofid.”
„Seal te siis oletegi omadega,” naeris Ernest. „Te olete eemaldunud reaalsest, kindlast maapinnast ja ehitate õhulosse. Kuid teie lendamisaparaat on tühipaljas sõnakõlks. Aga võib-olla te laskute maa peale ja ütlete mulle, ainult võimalikult täpselt, mida te nimetate filosoofiaks?”
„Filosoofia on –” dr. Hammerfield peatus ja köhatas „– midagi niisugust, mida ei saa ammendavalt defineerida ja mis on mõistetav ainult inimestele, kellel on filosoofiline mõistus. Piiratud õpetlane, kes on süvenenud oma katseklaasi, ei taipa filosoofiast mitte midagi.”
Ernest ignoreeris torget. Tema tavaliseks abinõuks oli lüüa vaenlast tema oma relvadega. Seda ta nüüd tegigi äärmiselt vennalikul viisil.
„Sel juhul olen kindel, et te saate aru filosoofia definitsioonist, mille kavatsen praegu esitada. Ma ainult hoiatan, et teil tuleb see ümber lükata või relvad maha panna ja vaikida. Filosoofia on kõigist teadustest kõige laiahaardelisem. Oma meetodilt ei erine ta ükskõik millisest täppisteadusest nagu kõigist teistestki teadustest. Kasutades induktiivset meetodit, ühendab filosoofia kõik teadused ühte suurde teadusse. Spenceri sõnade järgi iga üksiku teaduse saavutused kujutavad endast osakest ühtsest teadusest. Filosoofia ühendabki need saavutused, mis moodustavad iga üksiku teaduse panuse. Filosoofia on teaduste teadus, kui soovite – teadus selle sõna kõrgemas mõttes. Noh, mis te ütlete minu definitsiooni kohta?”
„Väga kiiduväärne, väga kiiduväärne,” pomises dr. Hammerfield.
Kuid Ernest oli halastamatu.
„Ärge unustage,” ütles ta, „et minu definitsioon on surmav metafüüsikale. Kui te teda ümber ei lükka, siis tähendab see seda, et te olete lüüasaanud metafüüsik ja et edaspidi ei kõlba teil sellena enam esineda. Teil tuleb minna erru ja hakata otsima viga minu arutluses, kuni teile sähvab õnnelik lahendus.”
Ernest ootas vastust. Tekkis ebamugav vaikus, mis osutus eriti piinlikuks dr. Hammerfieldile. Viimane tõenäoliselt ei olnud mitte niivõrd solvunud kuivõrd hämmeldunud. Ernesti sepahaamri löögid olid paisanud ta segadusse, sest ta ei olnud harjunud lihtsa ja avaliku vaidlusmeetodiga. Dr. Hammerfield vaatas paluvalt lauakaaslastele, kuid ükski ei tulnud talle appi. Märkasin, et mu isa varjas naeru salvrätikusse.
„On olemas veel teine metafüüsikute kõlbmatuks tunnistamise meetod,” jätkas Ernest siis, kui kõigile oli ilmne dr. Hammerfieldi lüüasaamine. „See on – nende üle kohtumõistmine nende endi tegude järgi. Mida on metafüüsikud teinud inimkonna heaks, välja arvatud see, et nad ehitasid õhulosse ja pidasid jumalateks iseenda varje. Lõbustasid teda? Olen nõus. Ent millist käegakatsutavat kasu on nad inimkonnale toonud? Nad filosofeerisid, vabandage mind selle sõna taktitu tarvitamise pärast, selle üle, et süda on kirgede asukohaks, – samal ajal teadlased uurisid vere ringvoolu. Sel ajal, kui teadlased ehitasid elevaatoreid ja kanaliseerisid linnu, kõnelesid metafüüsikud sellest, et nälg ja katk on jumala karistus. Nad lõid jumalaid iseenda kuju ja soovide järgi sel ajal, kui teadlased ehitasid teid ja sildu. Samal ajal, kui teadlased avastasid Ameerika ja uurisid taevalaotust, et kindlaks teha uusi tähti ja tähtede liikumist valitsevaid seadusi, jõudsid nemad alles veendumusele, et maakera on universumi keskuseks. Lühidalt öeldes, metafüüsikud ei ole teinud midagi, absoluutselt mitte midagi inimkonna heaks. Sel määral, kuidas teadus arenes edasi, olid metafüüsikud sunnitud samm-sammult loovutama oma positsioonid. Niipea kui teadlased kummutasid nende subjektiivsed teooriad, mõtlesid metafüüsikud välja uued, millega nad püüdsid ühtlasi seletada viimaseid teaduslikke fakte. Ja sellega, kahtlemata, tegelevad nad maailma lõpuni. Metafüüsik, härrased, on šamaan. Erinevus teie ja eskimo vahel, kes teeb endale põdranahka riietatud traani sööva jumala, on ainult tuhandete aastate jooksul kindlaks tehtud faktide hulk. Ja see ongi kõik.”
„Kuigi Aristoteles oli metafüüsik, valitses ta mõte Euroopas kaksteist sajandit,” lausus dr. Ballingford üleoleval toonil. Ta heitis pilgu lauasistujaile ja sai tasuks heakskiitvaid noogutusi.
„Teie näide on äärmiselt ebaõnnestunud,” vastas Ernest. „Te osutate ühele väga tumedale perioodile inimkonna ajaloos. Nii seda nimetataksegi: pime keskaeg. See oli ajajärk, kus metafüüsika võidutses teaduse üle. Füüsika suunati tarkadekivi otsinguile, keemia muudeti alkeemiaks ning astronoomia astroloogiaks. Lihtsalt haletsusväärne oli see teie Aristotelese mõtte valitsemisaeg?”
Dr. Ballingford näis olevat löödud, kuid õige pea ta nägu selgines: „Möönan, et kõik need koledused, mis te meile äsja kirjeldasite, leidsid tõepoolest aset. Kuid te peate nõustuma sellega, et seesama metafüüsika varjas endas jõude, mis juhtisid inimkonna keskaja pimedusest järgnevate sajandite valgusesse.”
„Metafüüsikal ei ole sellega midagi tegemist,” sähvas Ernest.
„Kuidas?” hüüatas dr. Hammerfield. „Kas mitte loov mõte ja spekulatiivne filosoofia ei sünnitanud ümbermaailmareiside ja suurte avastuste ajastu?”
„Kallis sir,” naeratas Ernest, „teilt võeti ju sõnaõigus. Te ei ole veel suutnud ümber lükata minu poolt antud filosoofia definitsiooni ja asute praegu ebakindlal positsioonil. Kuid niisugune on lugu kõigi metafüüsikutega ning, olgu peale, ma andestan teile. Ma kordan veel kord: metafüüsikal ei ole sellega midagi ühist. Igapäevane