Raudne kand. Jack London
Читать онлайн книгу.
href="#n14" type="note">14 Kas pole tõsi?”
Seekord ei vaielnud talle keegi vastu. Vaikus tähistas nende üksmeelset nõusolekut, ainult dr. Hammerfield märkis: „Lahkuda palutakse neid, kelle mõtlemisviis osutub vääraks.”
„Teiste sõnadega väljendades: kui nende mõtlemisviis muutub peremeestele vastuvõetamatuks,” lausus Ernest ja kõneles edasi: „Sellepärast ma annan teile nõu: pidage oma jutlusi ja võtke vastu oma tasu, kuid, jumala pärast, jätke töölisklass rahule! Teie kuulute vaenlaste leeri ja teil ei ole töölistega midagi ühist. Teie pehmed käed on tunnistajaks, et teised on teinud teie eest töö. Teie kõhud on paisunud ümmarguseks rohkest söömisest.” Dr. Ballingford võpatas ning kõigi pilgud suundusid ta tohutule ümbermõõdule. Räägiti, et juba aastaid segas see teda heitmast pilku iseenda jalgadele. „Teie ajud on täidetud õpetusega, mis toetab kehtivat korda. Te olete samasugused palgasõdurid (ustavad palgasõdurid, ma oletan), nagu seda olid omal ajal šveitsi ihukaitsjad.15 Jääge truuks oma leivale ja leivaisale ning kaitske edasi oma jutlustega peremeeste huvisid, kuid ärge lähenege töölisklassile ja ärge hakake mängima tema juhi osa! Keegi ei saa üheaegselt pidada ausat võitlust kahes leeris. Töölised on seni ilma vaimuliketa hakkama saanud. Uskuge mind, nad saavad ilma teieta läbi ka edaspidi. Ja pealegi on töölisklassil kasulikum tegutseda ilma vaimuliketa kui koos vaimulikega.”
II
VÄLJAKUTSED
Kui külalised olid läinud, laskus isa tugitooli ja andis voli mürisevale naerule. Pärast ema surma ei olnud ma kordagi kuulnud teda nii südamest naervat.
„Vean kihla, et dr. Hammerfield ei ole kunagi varem jäänud niiviisi kimpu nagu täna,” naeris isa. „Vaat sulle kiriklike vaidluste viisakusvormid! Kas sa märkasid, kui tagasihoidlikult ta algas, just nagu talleke – ma mõtlen Everhardi – ja kui kiiresti ta muutus möirgavaks lõviks? Tal on suurepäraselt distsiplineeritud mõistus. Temast oleks saanud hea teadlane, kui ta oma energia oleks pühendanud teadusele.”
Mul vaevalt tarvitseb veel öelda, et ma tundsin sügavat huvi Ernest Everhardi vastu. Mind köitis mitte üksi see, mis ta rääkis ja kuidas ta seda tegi, vaid kogu tema isiksus. Ma ei olnud kunagi kohanud temataolist meest. Võib-olla see oligi põhjuseks, miks ma, vaatamata oma kahekümne neljale aastale, ei olnud veel seni abiellunud. Ernest meeldis mulle, ma pidin seda iseendale tunnistama. Ja seda tunnet ei kirjutanud mulle ette mu mõistus. Hoolimata Ernesti atleedikujust ja poksijakaelast jättis ta mulle avala nooruki mulje. Ma sain aru, et selle ohjeldamatu mässaja maski all peitus hell ja tundlik hing. Raske öelda, mis sisendas minusse need mõtted, küllap vist mu naiselik instinkt.
Ernesti metalses hääles oli midagi, mis tungis mulle südamesse. See kõlas veel ikka mu kõrvus ja mind haaras tahe seda uuesti kuulda ning näha ta silmades tuttavat naeruhelki, mis ei olnud sugugi kooskõlas tema. näol peegelduva karmusega. See mees äratas minus veel teisi – ähmaseid ja nimetuid tundmusi. Ma olin võib-olla juba siis Ernestisse armunud, olgugi et kõik need ähmased tunded oleksid arvatavasti jäljetult haihtunud, kui meil ei oleks tulnud enam edaspidi kohtuda.
See oli aga saatuse tahe, et me pidime kohtuma, ja seda soodustas ka isa vasttärganud huvi sotsioloogia vastu ning tema poolt antavad lõunad. Isa ei olnud sotsioloog. Tema abielu minu emaga oli olnud väga õnnelik ning uurimistöö füüsika alal oli pakkunud talle suurt rahuldust. Ent kui ema suri, siis ei suutnud see töö enam täita tekkinud lünka. Esmalt oli ta algaja pealiskaudsusega huvitatud filosoofiast, siis aga innustus ja sööstis majandusteadusse ja sotsioloogiasse. Isale oli omane tugev õiglustunne ning nüüd süttis tas kirglik tahe hävitada ebaõiglust. Mind rõõmustas ta taastekkinud huvi elu vastu, olgugi et ma tol korral ei aimanud, millega see tema jaoks võib ükskord lõppeda. Nooruki energiaga paiskus ta temale uude tegevussfääri, arvestamata seda, milleni see teda välja viib.
Ta oli harjunud alati töötama laboratooriumis ja sel põhjusel muutis ta nüüd meie söögitoa sotsioloogiliseks laboratooriumiks. Tema lõunatel viibis inimesi erinevate elukutsete ja sotsiaalse seisundiga – teadlasi, poliitikuid, pankureid, kaupmehi, professoreid, töölisjuhte, sotsialiste ja anarhiste. Isa õhutas neid vaidlusse ning analüüsis nende vaateid elule ja ühiskonnale.
Ernestiga kohtus ta lühikest aega enne „kiriklikku lõunat”. Pärast külaliste lahkumist jutustas ta mulle, kuidas ta ühel õhtul tänaval kõndides oli peatunud, et kuulata kõnetoolis seisvat meest, kes rääkis töölistele. See mees oligi Ernest. Selline esinemine ei kuulunud tema igapäevaste kohustuste hulka. Sotsiaalpartei hindas teda väga kõrgelt, Ernest oli üks partei juhtidest ning teda peeti tunnustatud autoriteediks ühiskonnateaduse alal. Ta oskas esitada kõige keerulisemat materjali harukordse selgusega ja omades loomupärast õpetaja ja propagandisti annet, ei suhtunud üleolevalt ka tänav-tribüüni, kasutades seda töölistele majandusteaduse küsimuste selgitamise vahendina.
Isa peatus, et jääda kuulama, ja huvitudes Ernestist, määras temaga uue kohtumise. Hiljem kutsus ta Ernesti juba nagu vana tuttava vaimulike lõunale. Alles pärast seda lõunasööki andis isa mulle edasi selle vähese, mis ta temast teadis. Ernest pärines töölisklassist, kuigi ta esivanemad olid asunud Ameerikas juba üle kahesaja aasta.16 Kümne aastasena läks Ernest vabrikusse, selle järel töötas õpipoisina ja viimaks sepana sepikojas. Hariduse oli ta saanud iseõppimise teel. Sel viisil oli ta omandanud saksa ja prantsuse keele ning elatus teaduslike ja filosoofiliste tööde tõlkimisest ühele Chicago sotsialistlikule kirjastusele, mis isegi vaevalt ots-otsaga toime tuli. Mõned krossid lisandusid ta teenistusele ka tema majandus- ja filosoofiaalaste tööde honorarist. Selliste tööde levik oli aga väga väike.
Nii palju sain ma tema kohta andmeid enne magamaminekut ja ma lamasin veel kaua aega ärkvel, kõrvus Ernesti hääle kõla. Ma mõtlesin lakkamatult temale ja need mõtted valmistasid mulle hirmu. Ernestil oli vähe sarnasust minu oma klassi kuuluvate meestega, ta oli neist hoopis erinev ja paistis silma oma jõulisuse poolest. See üheaegselt vaimustas ja kohutas mind, sest andudes ülemeelikuile kujutlustele ma juba maalisin teda oma armsamana ja abikaasana. Ma olin sageli kuulnud, et naisi veetleb meeste jõulisus, kuid Ernestis oli seda liigagi palju. „Ei, ei!” hüüdsin ma. „See on võimatu, lihtsalt absurdne!” Ent hommikul ma ärkasin igatsusega teda uuesti kohata. Ma tahtsin näha teda võidutsemas vaenlaste üle ägedas vaidluses, kuulda metalset kõla tema hääles ning jälgida, millise kindluse ja jõuga ta pihustab nende enesega rahulolu, raputades neist vanu, sissejuurdunud tõekspidamisi. Mis sellest, et ta hooples! Kui kasutada tema oma sõnu, siis see „aitas kaasa”, andis tulemusi. Ja, muide, tema hooplemist oli tore jälgida. See erutas nagu kutse lahingusse.
Päevad möödusid, mille kestel ma tutvusin Ernesti teostega, mis ma sain isalt. Ta kirjutas nii nagu rääkis – selgelt ja veenvalt. Ernestiga võis mitte nõustuda, kuid tema esitusviisi lihtsus tahtmatult veenis. Tal oli talenti mõtestada küsimusi haruldase selgusega. Need olid suurepäraselt esitatud. Siiski, hoolimata heast stiilist, oli ta töödes palju niisugust, mis mulle ei meeldinud. Ernest rõhutas liialt seda, mida ta nimetas klassivõitluseks, vastuoluks töö ja kapitali vahel, huvide kokkupõrkeks.
Ühel päeval teatas isa lõbusalt, et dr. Hammerfield oli avaldanud Ernesti kohta järgmise arvamuse: „Ülbe noor kutsikas, kes on läinud ennast täis lühiajalisest ja äärmiselt puudulikust õppimisest.” Dr. Hammerfield keeldus samuti Ernestiga edaspidi kohtumast.
Seevastu piiskop Morehouse ilmutas Ernesti suhtes elavat huvi ja soovis temaga tingimata kohtuda. „Tugev noormees,” märkis piiskop, „ning väga energiline ja aktiivne, kuid liiga enesekindel, liiga enesekindel.”
Ühel õhtupoolikul tuli Ernest koos isaga. Piiskop Morehouse oli juba saabunud ja me jõime verandal teed. Ernesti Berkeleys viibimist põhjustas muide asjaolu, et ta kuulas meie ülikoolis erikursust bioloogia alal ja ühtlasi töötas pingeliselt oma raamatu kallal, mis kandis pealkirja „Filosoofia ja revolutsioon”17.
Ernesti saabumisega näis, nagu oleks veranda muutunud korraga väikeseks. Ernest tegelikult ei olnudki nii väga pikk
Rahva poolt giljotineeritud Prantsuse kuninga Louis XVI palgaline paleevahtkond.
Sel ajal tehti teravat vahet Ameerika Ühendriikide päriselanike ja välismaal sündinud Ameerika kodanike vahel.
Raudse kanna valitsuse kolme sajandi jooksul ilmus see raamat pidevalt põrandaalustes väljaannetes. Osa eksemplare teose eriväljaandeist säilitatakse praegu Ardise Rahvuslikus Raamatukogus.