Möbiuse leht. Esimene raamat. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
kukujulise riba ABCD [–] külgede AD ja BC kokkukleepimisel nii, et tipud A ja C ning D ja B ühtiksid. Möbiuse leht on ühe poolega pind ega ole seetõttu orienteeritav.
1
Doktor Mooritsa eestkostel ma selle üksiknumbri saingi, kus praegu avatud akna juures istun. Kambriks oleks teda vist küll õigem nimetada, või ehk hoopis üksikpalatiks, sest ega ma hotellitoas oleskle, vaid psühhoneuroloogiahaiglas. Kuid minu nüüdne ja loodetavasti üsna ajutine peatuspaik ei jää milleski alla vähemalt kehvemat sorti hotellitoale: mul on peale voodi veel ka suur laud, virn tühje kladesid ning kirjutustarbed; mul on koguni televiisor (mitte küll värvi-). Kõige olulisemaks pean aga seda, et ma võin jalutama minna millal tahes, ainult et haigla territooriumilt lahkuda mul doktor Moorits esialgu ei lubanud. Ei lubanud – nii ütles ta selge sõnaga – üksnes seepärast, et ma võivat ära eksida. Ja nii võib tõesti olla, kuigi mu ajus orienteerumisvõime tasapisi tagasi tulema hakkab. Näiteks taipasin ma või meenus mulle – tõesti ei tea, kuidas oleks õigem öelda – , et sealt, kus praegugi inimsumma puhanguliselt valjenevat häältekõma ja hobuste hirnatusi kostab ja läbi mu avatud akna tuppa voogab, on hipodroom. Ning ma tean, et olen sellel hipodroomil kunagi ammu-ammu ka ise käinud. Kangastuvad hobuste vahutorte pritsivad suud, džokide kirkad, kuidagi võltsilt ja isegi valusalt rõõmsavärvilised atlasskuued ja – mütsid. Ka meenub mulle pilt, kuidas kord ühel ronkmustal traavlil just finišisirgel ninast verd purskas. Džoki andis talle aga üha raevukamalt piitsa. “Postgalopp!” teatas valjuhääldaja, hobune hüppas ja hüppas, kuid mees aina vemmeldas edasi. Tumepunane veri, hobuse siidjas nahk, piits. Ma tean, et olen seda näinud. Et ma hipodroomil käinud olen, selle kirjutan otsemaid üles. Kõige esimesse kaustikusse, sest just taoliste tähelepanekute koheseks fikseerimiseks mulle need antigi. Mul tuleb kirja panna ka näiliselt kõige tühisemad pisiasjad, kuna just need kõige tähtsamateks võivad osutuda. Too sümpaatne, veidi armeenlase välimusega psühhiaater Karl Moorits võrdles minu praegust seisundit aeglase pikast unest ärkamisega; minu olukorra kohta käivat kellegi Jacksoni seadus, mis väidab, et mälukaotuse ehk amneesia korral taastuvad harilikult kõige enne lapsepõlvemuljed, siis noorus ja ikka nii edasi. Mingil hetkel saabuvat kriitiline punkt, mil mu teadvus nagu õngekork veepinnale vulpsavat, ning siis saab kõik korraga taas klaariks. Tuleb ainult oodata ja muljetelõnga tasapisi kangaks katsuda heietada.
Ei tea, miks mulle küll selline separee võimaldati? Ma Vaatan peeglisse (ka see on mul!): viisakalt silmitseb mind sealt keskealise meesterahva üldiselt kena, ainult ehk natuke isikupäratu ja mitte eriti mehelik nägu. Mingi intelligendike vist, aga üldiselt usaldust tekitav… On kentsakas, veidi lõbustav ja kuidagi ka kõlvatu enda kohta selliseid asju nentida.
Õde toob tableti rudoteeli. See on trankvillisaator ehk rahusti, millel on ülderutust ja eriti just motoorset rahutust vähendav toime – algul värisesid mu käed nii, et mul oli raske kirjutada, nüüd on juba kõik korras; rudoteel, see päevane psühhofarmakon, tundub tõesti hea rohi olevat: öeldi, et need tillukesed tabletid ei tee uimaseks ega uniseks, peenemalt väljendudes puudub neil enamikule trankvillisaatoreist omane sedatiivne toime. Jah, uimaseks ei tohi too Mees siin – aga kuidas ma ennast või teda teisiti peaksin nimetama? – jääda. Erk peab ta olema ja end usinasti jälgima. “Kas pole ajutegevuse jälgimine sellesama aju abil midagi taolist nagu Münchhauseni katse end juukseidpidi üles tõsta?” pärisin ma.
Hingearst silmitses mind natuke aega ja märkis siis, et mul on piltlik rääkimisviis, aga küllap ka lobisemiskalduvus. See teda, minu raviarsti, ei häirivat, kuna mõned tema haiged vaikivad mitte ainult päevast päeva, vaid koguni kuust kuusse.
“Küll te mul varsti midagi välja lobisete,” naeratas ta. Veel avaldati lootust, et minu tüübile ei tohiks ka skribentlik lobisemine, see tähendab kirjutamine, vastuvõtmatu olla. Järgmisel päeval tõigi ta need vihikud ja terve pika küsitluslehe: mida ma mäletan oma vanemaist, lapsepõlvest, kodust, koolist, esimestest armumistest jne., jne.? Kõik tuleb detailselt kirja panna, sest kuidas me muidu välja peilime, kes ma olen. Ja tahetakse kuulda, mida ma tean Tallinnast, kas mul on varasemaid haiglamuljeid, kes on sellel või teisel olulisel ametipostil, millal toimus viimane suur sõda… Neid küsimusi on ilmatu rodu. Ütlesin, et kõigile täpseks vastamiseks kulub mul küll terve aasta.
“Kirjutage aga kirjutage! Te olete minu arust edev ja üsna egotsentriline tegelane. (Ega ma solvu? Loomulikult mitte.) Eeldatavasti peaks vaimne strip-tease teile siis teatud rõõme pakkuma.”
“Ekshibitsionistlikke? Või narkissoslikke?” pärisin ma.
“Mhmm… lugenud olete arvatavasti üsna palju. Aga eks teil ole ju ka kõrgharidus.”
“Miks te seda arvate?” olin ma huvitatud. Mulle näis, et ta sattus nagu segadusse, aga ma võisin ka eksida.
“Paistab välja. Oma vigu on raske varjata…” keeras ta vastuse naljaks. Ja päris siis veel, kas ma ka malet mängin. Mõtlesin hetke – jaa, malekäigud on mul meeles täiesti, tean isegi nimetusi, nagu Grünfeldi kaitse ja budapesti gambiit, – ja julgesin arvata, et “eelmises elus” olin ma vist keskmise tugevusega mängija. Aga praegu? Tont teab… Doktor leidis, et kui ma soovin, võiksime tema öövahetuse ajal – muidugi enne keskööd, sest eelkõige vajavat ma puhkust – mõne kerge partii mängida. Märkmeid kirja pannes ja jäägitult endasse kaevudes pidavat ma end aeg-ajalt ka nii-öelda teisele lainele lülitama. Muidu võib inimene jälle teistpidi sassi minna…
See mees, väga mehelik, natuke mefistoliku naeratusega (psühhiaatrile selline naeratus just sobibki), minust väga ja väga erinev inimtüüp, meeldib mulle hästi. Meid seob mingi vastandpooluste külgetõmme, ütleksin ma, kuid muidugi ei ütle, sest aiman, kuidas ta sellele ennastimetlevale ja peenutsev-epakale väitele reageeriks.
Jah, aga üldiselt on mul siin hea ja rahulik olla.
Tuul, mahe, suvine, sirelilõhnast küllastunud, sahistab kardinais. Ja jälle meenub mulle midagi lapsepõlvest. Tunnen ninas vanilli ja kaneeli aroomi – ema küpsetab köögis saia. Teises toas mängitakse justkui klaveril heliredeleid. Isa? Jah. Selles olen kindel. Kuid kes ta oli? Praegu veel ei meenu. Pianist igatahes küll mitte. Sulen silmad. Ma poleks aimanudki, et oma lapsepõlvemuljeid nii väga taga igatsen; see igatsus on valuline, natuke ehk patoloogilinegi. Patoloogiline?.. Too kahtlus tasub ka kirjapanemist…
Pliiats ujub rahulikult realt reale. Mul on selge kiri, nendin ma, ilutsev ehk üleliia. Muide meeldib mulle ka see terav pliiats väga; ta teises otsas on kollakas kumm. Aeg-ajalt nuusutan seda kummi – tal on mingi omapärane, pisut salapäranegi lõhn. Niisugust lõhna pole ma igatahes enne tundnud.
Võin öelda, et olen peaaegu õnnelik. Ilmselt olen ma seni harva saanud üksinda olla. Ning tore on seegi, et mu tuba ei asu mõnes neist suurtest, kõledust tekitavatest kasarmutüüpi majadest, vaid madalamas eraldi plokis.
Akna all lõpetab sirel õitsemist. Peenardel on tulpe ja nartsisse, aga ka tilli ja sibulat. Kenad väikekodanlikud peenrad. See kõik rahustab. Ma suudan juba enda suhtes võtta mingi kolmanda isiku positsiooni, vaatleja positsiooni, paanika on kadunud. Aga ta oli… Muidugi ei suuda ma garanteerida, et see kõik just nii juhtus, nagu mulle praegu tundub, kuid võimatut ei saa nõuda: paratamatult kirjeldan ma kõike nüüd pastelsemalt.
Kujutlege raudteejaama kõigi tema lõhnade, häälte ja hõigetega, reproduktori katarraalse kähinaga, mis teatab saabuvaist ja väljuvaist rongidest. Mõnelt pingilt kostab aga südantkosutavalt lihtsameelset norskamist.
Üks mees, kes istub pingil losakile vajunult, ajab end järsku sirgemaks ja tal on tunne, nagu kellegi käsi eemaldaks aeglaselt-aeglaselt ta silmilt tumeda räti: jälle hakkab ta nägema, haistma, tajuma seda meie ajalikku ja asjalikku maailma. Esialgu maailm vappub veel, kontuurid on hägused, kuid siiski selgivad nad ajapikku. Fotoaparaadi läätsed fokuseeruvad. Juba näeb Mees (nimetame teda Meheks, kuigi pole mingit põhjust arvata, et ta suurt algustähte vääriks) üht-teist väga, koguni nagu üleliia teravalt. Näiteks seda, et otse tema vastas istuv näitsik on just võtnud põlvsuka jalast ja liigutab oma kuumavaid varbaid. Ilus noor naine, kel ei näi olevat aimugi, et selles teos midagi häbiväärset võiks olla, ning kellel on väga tuttav profiil – mingi Ghirlandaio maal tuleb meelde (näe, mis kõik meenub!) – , õhutab ägedalt oma varbavahesid. Huvitav, mõtleb Mees (aga võib-olla arvan praegu mina, et ta siis sedasi mõtles…), õige paljudele inimestele on raudteejaamad – mida