Möbiuse leht. Esimene raamat. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
nagu hävitaksid meie kõlbelise või siis uhke isikliku ego, neil on depersonifitseeriv mõju. Kindlasti käituksid ka selle jaama inimesed kuskil mujal hoopis-hoopis teisiti, too varbajahutaja vahest ehk peenutsekski.
Mees silmitseb rahvast ja katsub instinktiivselt oimukohti. Ta nimelt ei saa üldse aru, kus ta on – unenäoaasadel või põrgu ootetoas. Ja kust ta siia ülepea sattus?
Ehmatusevedru põrgatab ta püsti. Pakid? Ei, mingeid pakke ei näi olevat. Miskipärast tahab ta siit kohe välja pääseda. Varbajahutaja näitsik vaatab Mehe äkilist kiirustamist imestunult, kuid jätkab oma sanitaarset aktsiooni. Siis küsib:
“Mis teiega on?”
Ent Mees kiirustab sinna, kus väljapääs näikse olevat. Alles miilitsa nägemine sunnib teda tempot aeglustama ning näole asjaliku hajameelsuse ilmet manama. Miks? Miks ta miilitsat pelgab?
Nüüd on ta väljas. See linn on ju tuttav, ülituttavgi. Ilmselt on see Tallinn. Muidugi. Kas ka kodulinn? Selles, et ta ise eestlane on, Mees ei kahtle: ta saab ju keelest aru. Ta mõtleb selles keeles. Aga Tallinn võib olla tuttav ju ka tartlasele ja viljandlasele ja koguni karksinuiakale…
Mees pöördub jaama külgmise tiiva poole, teeb tiiru ümber hoone, ja kartlikult, nagu jälgiks teda keegi, tõstab pea, et lugeda suuri rohelisi klaastähti, mis Tallinna tõesti Tallinnaks tunnistavad. Issand, milline jama!
Mees vaatab oma käsi, kobab kukalt ja laupa. Kuskilt ei valuta. Ta on täiesti terve. Läbi pekstud teda ilmselt pole. Ja ka pohmelli ei ole. Joodud pole kindlasti midagi, sest kes siis kassiahastust ei tunneks! Aga pakid? Aga aga dokumendid? Kõik on mälust pühitud.
Ta ajab käe põuetaskusse – see on tühi, absoluutselt tühi. Ei rahakotti, ei dokumente. Paljaks on ta nähtavasti varastatud küll. Aga millal? Kus?
Mees tunneb mure kõrval ka ebamäärast, raskesti seletatavat häbitunnet. Ta oleks nagu kellegi ees süüdi… Ta tahaks üle laia platsi minna, kuid tajub siis järsku, et seda ei tohi. Siin peab olema mingi tunnel. Muidugi leiab ta selle kohe.
Varsti istub ta tiigi kaldal, ühe saksapärase nimega tiigi kaldal – Šnelli või Schnelli? Temal endal pole aga kuhugi “schnell”.
Nüüd kobab ta juba kõiki taskuid, tuhnib nad põhjalikult läbi. Pintsaku taskud pöörab koguni pahupidi. Ja selle tulemuseks on kaks leidu: kamm ja iiriskompveki “Kuldvõtmeke” paber. Kuldvõtmeke… Ta ei vaja mingit kuldvõtmekest, kõige lihtsamat võtit läheks tarvis, mis mälulukud lahti keeraks. Ja kamm, kahe murdunud piiga kamm, on samuti absoluutselt anonüümne. Vanasti kraapisid koolipoisid kammile mõnikord oma nime. Sellel aga pole initsiaalegi.
Ning nüüd võpatab Mees taas. Ta toetab lauba ristatud kätele, see on midagi palvehoiaku sarnast: uskumatu, kohutav, absurdne, naljakaski, hulluksajav (kui ta seda juba ei ole!) – Mees ei tea oma nime! Ei eesnime, perekonnanime, isanime! Ei elu- ega töökohta. Mitte midagi ei tea see Mees. Ta suleb silmad, ootab, et ometi midagi meenuks, kas või ametki. Tulemusteta!
Kui ta silmad avab, näeb, et otse tema jalge ette on laskunud kajakas. Lind vaatab teda, tatsab kartlikus poolkaares ümber pingi, siis aga sööstab selle alla, kust kohe välja kargab, suitsutatud räime suur pea ja midagi sisikonnast noka vahel. Kajaka silm – Mees näeb mingit siidjat sinkjasvalget kaed – on parastav ja salakaval. Siis tõuseb kajakas lendu. Mehele meenub nimi Hitchcock. Kes see Hitchcock oli?..
Noh, olgu kes ta oli, kuid kes on Mees ise? Kas pole ta hullumajast pagenud vaimuhaige? Ei, ta ei kanna ju haiglariietust, tal on kena beež ülikond, püksid on enamvähem viikis. Ülikonna voodrisiidil “PURE SILK”. Kuigi see deklareering Mehe korraks pead võngutama paneb, suudab ta kohemaid tõlkida, et puhas siid… Kajakas, suitsuräim, silk… Õudne!
Selge, et tal on mälukaotus. Sellisest asjast oli ta kuulnud küll. Mälukaotus ehk amneesia. Kellel see esineb? Sopajoodikuil, epileptikuil? Sopajoodik ta ilmselt ei ole. Epileptik ehk langetõbine võib ta küll olla, kuid neil… Kuid neil olevat mälukaotus vist hetkeline – unustus neelavat vaid krambihoo ajal toimunu. Seal jaamas oleks langetõbise ümber kindlasti kogunenud ehmunud või uudishimulik inimestering. Midagi taolist ju polnud. Siis veel… Jah, ta on kunagi kuulnud, et üht inseneri, vist ohutustehnika inseneri, tabanud mälukaotus, kui mingi tehaselöövi lagi vastu kevadet raske läbijäätanud lumekoorma all sisse vajus ning mitu töölist surma sai. Lumerookimine polnud muidugi inseneri otsene ülesanne, ohutusküsimused aga küll. Kõneldi, et selle mehe mälus oli kõik paigas olnud, aga ainult katastroofihetkeni. Seda ta ei mäletanud, sellest ei teadnud ta midagi. Suur vapustus võib nähtavasti amneesia esile kutsuda. Aga milline vapustus?
Järsku olen ma midagi kohutavat korda saatnud? Kellegi tapnud?
Ta silmitseb oma käsi: ega äkki vereplekke ole? Ei ole. Mehel on puhtad käed, mitte just maniküüritud, aga siiski korralikult lõigatud küüntega, poolkuukestelt tagasilükatud nahaga. Näib muide, et need pole töömehe käed.
Nüüd tekib Mehel vastupandamatu soov ennast näha: ehk tunneb ta end ära!? Oma nägu kujutab ta teatud määral ette küll, kujutlusse kerkib rida pilte, mis ta passivahetuseks (millal?) on pidanud teha laskma. Kas ka see on veider, et meenuvad fotod? Ei, see vist mitte. Kes meist üldse oskab ennast täpselt ette kujutada? Vist vähesed, sest juba siis, kui me peeglile läheneme, teeme alateadlikult mingi ilme, mida enesele omaseks peame. Ootamatu peeglisse vaatamine võib isegi ehmatada.
Peegel? Peegel?.. Ja nüüd hakkabki meenuma midagi õige varasest lapsepõlvest.
See, kes uusaastaööl pimedas toas, küünal peos, peeglisse vaatab, võib seal näha endeid oma saatuse kohta. Nii vähemasti oli kirjutatud mingis vanas raamatus. Tema, see Mees, siis küll poiss, oli otsustanud nääriööl pööningule minna Kus see kõik toimus? Ilmselt maal.
Mees krampus selle mälestuse külge kinni: ehk meenub midagi olulist, praegusest hullust situatsioonist väljaaitavat.
Nääriõhtu, küünalde ja kõrbenud kuuseokste lõhn, puupingil kauss, kuhu tina valati… Isegi see on meeles, et poisile oli valades tulnud midagi hobusetaolist. Ema (tema nägu mäletab Mees täpselt, ema kandis tollal veel soengusse seotud patse, ta oli nii noor), jah, poisi ema oli ennustanud, et temast saab kuulus ratsasportlane… Vanaisa – temast mäletab ta peeneraamilisi prille ja hallikaid vurre, mille otsad natuke ülespidi ja teravad (aga see pilt võib olla ajju talletatud ka albumist; taevas! kui saaks kusagilt oma perekonnaalbumi, millel sametjad samblarohelised kaaned…) – , poisi vanaisa aga tähendas tinast hobusekuju uurides, võib-olla saab poisist hoopis tubli voorimees. Vanaisal olid üldse sellised karedad naljad. Seda öeldes oli vanaisal viiul käes. Jah, nad olid maal, üsna suure maja saalis ning vanaisa hoidis oma kohmakate, jämedate töömehesõrmede vahel viiulit ning poognat… Ta sõrmed olid kuidagi iseäraliselt paakunud nahaga, sest vanaisal oli ju ka sepapaja ning ta mõistis sepatööd. (Ütleb see midagi? Peaaegu mitte kui midagi. Kui palju on Eestimaal sepapajasid…) Isa istus aga klaveri taga; neil oli maal suur tiibklaver “Rathke”… Isa valmistus vanaisa klaveril saatma. Midagi seal mängiti. See võis olla mõni koraal narmendavast Punscheli koraaliraamatust.
Kui nad juba mängisid, hiilis poiss saalist välja, läks läbi vanaisa toa, söögitoa ja esiku ning ronis treppi mööda teisele korrusele. Seal oli kolm tuba, neljas pööning. Mees mäletab seda kõike mingi kuutõveliku selgeltnägemisega (kui need kaks vastandlikku sõna kokku sobivad).
Poiss ei süüdanud ka tubades elektrivalgust, vaid läks, küünal peos, otse pööninguukse poole. Ja poiss mäletab sedagi, et ta kartis. Seal pööningul kuivas pennil tavaliselt mõni looma-, harilikult vasikanahk, aga ühel korral ka hobuse oma. Selle hobuse nimi oli Irma. Irmat ei kartnud poiss põrmugi, aga tema nahka ometi. Ja sellel nahal olid veel ka mingid suured kublad. Parmud pidavat hobuste naha alla munema ja neist munadest kooruvad hiljem vastikud valged ussikesed, kes kunagi taas parmudeks saavad.
Tol korral rippus sarikapaari ühendaval rõhtpuul väikese pullvasika nahk. Poiss teadis seda, kuid natuke kõhe oli ikkagi. Ent täis otsustavust lükkas ta lahti nagiseva valgeks värvitud pööninguukse ja astus jahedasse pimedusse. Küünlaleek võbises tuuletõmbest, ähvardas kustuda, ent jäi siiski põlema. Pööningul oli