Möbiuse leht. Esimene raamat. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
kuri öökullipea.
Mees ulatas telefoniraamatu küsijale.
“Mul pole seda tarviski!” kähistati pahaselt. Telefoniraamat jäi ahelakese otsa kiikuma, rauk aga laskis taksofoniavasse kahekopikalise. Raha, mida Mehel, jah, paraku polnudki…
Nüüd aga juhtub midagi keskmise kategooria ime taolist.
Kui mälukaotust kuristikku kukkumisega võrrelda, siis võiks praegust sündmust viimaseks kaljueendiks või juuripidi kivide vahele kasvanud puuks pidada, mille külge saaks ehk kuidagi klammerduda.
“Noh, terekest ka! Hakkad kuhugi sõitma või tulid mõnele vastu?” Küsija paneb suure kohvri trepiastmele. Väga ja väga tuttav on see naine. Ta on umbes neljakümnene. Ei, ta võib mõne aasta vanemgi olla – lühikesevõitu, peene kondiga, aga rinnakas. Vilka poisipealiseks pöetu silmis on kavalust ja midagi gavrošilikku. Töökaaslane? Kunagine pruut? Partner liivakindluste ehitamiselt lapsepõlves? Ei tea, mitte ei tea! Ilmselt ootab ta kedagi, kes peaks talle vastu tulema, ning on natuke nõutu. Muidugimõista – see suur kohver… Ja isegi seda teab Mees naisest, et too oskaks vist praegugi vilistada paremini kui enamik poisse: paneks kaks sõrme suhu ja luikaks nagu Jeeriku pasun. Kuulajal jookseks külmad joad selgroogu mööda.
“Ah ma niisamuti… Sattusin…” vastas Mees, ja eks ta ju sattus tõepoolest. Kuid ega Mehelt vastust eriti oodatudki.
Naine vaatas otsivalt siia-sinna ja nüüd tundis Mees ka ta parfüüme. Liivakastineitsikesed parfüüme ei kasuta – ju on tutvus hilisem.
Meenus üks köök. Kõrvaltoas peeti ägedat pidu, see võis kergesti mõni tudengilabrakas olla. Makk möirgas. Köögiaken aga lõi juba hommikuselt hahetama. Tema ja see noor naine olid kahekesi kööki lipsanud ning too pani itsitades ukse riivi.
“Las see Ervin, see tubakas, hakkab otsima. Ta on jõledalt armukade. Eriti kui on natuke rüübanud…”
Mees tõlgendas seda käitumist nagu iga normaalne isane, kuid otsekohe sai ta kõrvakiilu… Ning kohe kolistati ukse taga. Muidugi Ervin. Kuid ta mitte ei märganudki neid, akna juures seisjaid. Ta igatses – ning kohe väga – kraanikausi järele. Ja viiv hiljem luksus Ervin tõsise andumusega. Seejärel aga pööras kannalt ringi ning läks tuppa tagasi.
Tüdruk nagu kalestus. Ja nüüd pani juba Mees ise ukse riivi. Tüdruk lubas end poolselili pliidile lükata – pliit oli mõnusasti leige. Lubas muudki, kuid mitte kõike. Igatahes oli tüdruk veelgi leigem kui pliit, täitsa jahe oli tüdruk, ning osavõtmatu. Lubati üht-teist nagu kättemaksuks, ja see on jälle igale mehele alandav.
Varsti astusid nemadki täissuitsetatud kõrvaltuppa. Ning just siis tüdruk vilistaski, kaks sõrme suus. Vilistas vaat et mõne mehe kaineks. Kust küll sellisest rinnakorvist, pisikesest luukorvikesest, mis on mõeldud rohkem nagu kena rinnapartii eksponeerimiseks, jah, kuis küll sealt nii vägev vilejõud välja võis käia, mõtles mees tollal. Nojah, kuid praegusel hetkel polnud sellel kõigel loomulikult vähimatki tähtsust.
“Kuidas sul…” alustas naine ja tegi korraks pausi. Oeh, mees surus küüned peopessa ja hoidis hinge kinni: lause algus lubas ju loota, et nüüd kuuleb ta kohe oma eesnime, seda pühitsetud vee pähetilgutamise saatel väljakuulutatut! “…jah, kuidas sul siis (veel on lootust!) läheb ka?”
Kõik!
Ei tulnud eesnime. Ja mees kuulis ennast totralt vastavat:
“Eks nii lähe, kuidas lükkad…”
“On see Ervin ikka üks tubakas…” pomises naine.
Tubakas… see kõlas vulgaarselt, seda enam, et oli öeldu tooniga vastuolus. Ikka on siin veel see koolipoiste kõnepruuk kasutusel; mõned inimesed ei loobu seda sorti ütlemistest ka siis, kui nad ütleja eaga enam kuidagi kokku ei sobi. Kas tahetakse sellega pikendada noorust? Aga aastaid nii ei varja, vastupidi – nende möödumine tuleb veel selgeminigi ilmsiks. Kui naine pöördus, nägi Mees ta põlveõndlaid, kus oli juba üsna keskmisi veenilaiendeid. Põlveõndlad on naisterahva vanuse suhtes nii kole reetlikud. Ja ega neid puuderdata ega ruužita ka.
“Timka töötab ikka veel teil?” Küsimuses ei peegeldunud erilist huvi. Mees noogutas ebakindlalt. Sellega jäädi rahule.
“Sa ütled nagu vanasti “tubakas”, ja veel mehe kohta, kellel on nimi, mis minu kujutlust mööda peaks naistele igati meeldima…”
See oli õngeheit. Heitja käsi, see tähendab hääl, värises pisut.
“Tubakas ta on ja tubakaks ta jääb… Ja mis su endagi nimel siis häda on?”
Õngekork vulpsatas. Nähtavasti mõtles naine ta nimele just praegu, kuid ei, püünist ei haaratud, puudutati ainult ninaga ja lootusetult triivib ta kõrkjate vahel edasi-tagasi.
“Mo arm jäi vist tukkuma…” See “mo” oli samuti kohatu.
“Ma viin su kohvri taksopeatusse. Kuhu sa sõidad?”
“Kuhu?” päriti imestunult. “Kuhu üks reisilt tulnud inimene ikka kõigepealt läheb. Ega ometi mitte kõrtsi… Ei, ma usun, et kandidaadihärra on kindlasti kuskil siin, kuid oma prilliluupidega, juba number kuusteist, ei näe ta mind kindla peale. Tuleb ikka jälle mõne teise härraga ja mõne teise kella all kokku saama hakata.”
Ta vaatas Mehele kelmikalt otsa. Selge! Ilmselt on just tema see “teine”, kellega naine on kunagi ja vist mitte ainult korra või paar, vaid regulaarsemalt kohtunud. Mees püüdis vandeseltslaslikult naeratada, kuid see oli hirmus raske.
“Sa pole ammuilma meil käinud. Astu mõnikord läbi!”
“Miks mitte…”
Kui naine teda kohe praegu külla kutsuks, jääks ehk mingi niit pihku, mis labürindist välja võiks juhtida. Kuid kes teda praegu ikka kutsub. Ei sobigi. Ja teiselt poolt: ta võib naeruväärsesse olukorda sattuda, kui taas mingite Timkade kohta pärima hakatakse. Aga midagi peaks ette võtma.
Ent hetkel, mil Mees korraks kõrvale vaatas, tegi naine midagi ootamatut-oodatut: kostis lühike, kuid kõrvulukustav vile! Ja kohe seejärel vaatas naine ehmunud ning üllatunud Meest kooliõpetajaliku rangusega ning noomis:
“Häbi sul ka pole! Vana mees, aga varsa aru! Ega sa metsas ole!”
Nüüd jõllitati Meest juba mitmest suunast, ja muidugi hukkamõistvalt. Ainult üks väike jäätist kugistav poisiklutt silmitses teda kirjeldamatu vaimustusega.
Vilest oli tõesti abi. Kohe saabus ka ähkiv mees – kes teab mis kõrgetele teadustele ja ka prillidele number seitseteist kandideerija.
“Täna teda!” osutas naine Mehele ja lõi näost õhetama. Kui abielunaine oma meest kohates punastab, siis peab see küll tõesti õnnelik abielu olema. “Tema (ikka see ainsuse kolmas isik!) soovitas mul vilistada. Ma kartsin, et enam ei oskagi. Tuli välja küll.”
Ervin surus Mehe kätt.
“Sa pole ammuilma meil käinud. Astu mõnikord läbi!”
Täpselt naise sõnad, täheldas Mees. Nüüd pöördus Ervin taas naise poole:
“Ma jätsin, Juta (Ahaa! Muidugi Juta!), masina sinna Kloostri, ei, nüüd on see vist Nooruse tänav…”
Ta haaraski naise kohvri ning nad viipasid Mehele jumalagajätuks.
Nemad, jah, teadsid, kuhu minna…
Aegamisi lontsis Mees neile järele. Ta komistas mingile jämedale voolikujupile, sellisele voldilisele nagu tolmuimejatel. Mees jäi mõttetult põrnitsema torulonti, mis viis mingi agregaadini, millegi kompressoritaoliseni. Kurvalt seisis üksildane roostetama löönud lontmasin katuseräästa all. Ta oli nagu asjatult ema ootav kurb elevandipoeg. Kus on, kus on kurva kodu? Mees kujutles toda melanhoolset masinat, lont nukralt rippu, ekslemas tundmatute roheliste ja punaste fooride vahel. Ikka minemas, ikka minemas… Võib-olla ringiratast.
Kusagil lõi tornikell. Miskipärast oli Mees kindel, et see on raekoja kell. Kuid milline on Tallinna raekoda, seda ei suutnud Mees paraku ometi meenutada. Silme ette tuli üks ja