Perekonnata. Hector Malot
Читать онлайн книгу.
nagu see juhtus Cahors’is:
„Kas ikka seesama vana lugu?”
Bordeaux’st kavatsesime rännata edasi Pau’sse. Oma marsruudi kohaselt pidime läbima selle suure kõrbe, mis algab Bordeaux’ väravate juurest ja ulatub kuni Püreneedeni ja mida nimetatakse Lande’ideks.
Ehkki ma polnud enam täielikult see noor hiirepoeg, kellest jutustatakse muinasjutus ja kes kõige üle, mida ta näeb, kas avaldab imestust või imetlust või tunneb hirmu, sattusin ma selle matka alguses segadusse, mis valmistas palju nalja Vitalisele ja mistõttu olin pilkealuseks kuni Pau’sse jõudmiseni.
Lahkusime Bordeaux’st seitsme või kaheksa päeva eest, sammusime algul piki Garonne’i kaldaid, pöördusime jõest eemale Langoni juures ja liikusime edasi mööda Mont-de-Marsani maanteed, mis suundus uuesti sisemaale. Ei enam viinapuid, rohumaid ega puuviljaaedu, nende asemel vaid üksikud männisalud ja kanarbik. Majad muutusid järjest harvemaks ja viletsamaks. Olime jõudnud ääretu lagendiku keskele, mis kergelt lainjana avardus meie ees nii kaugele, kui pilk küündis. Ei ülesharitud põlde ega puid. Eemal hall maapind, otse meie juures piki teeserva sametitaoline sammal, kuivanud kanarbik ja kidurad leetpõõsad.
„Nüüd olemegi Lande’ides,” selgitas mulle Vitalis. „Meil tuleb kakskümmend või kakskümmend viis ljööd sammuda mööda seda tühja maad. Pane kogu oma julgus jalgadesse.”
Kuid julgust polnud mul vaja panna üksi jalgadesse, vaid ka pähe ja südamesse, sest matk mööda seda lootusetult lõputuna näivat teed sisendas minusse mingi võitmatu nukruse.
Hiljem, kui ma sõitsin mitmeid kordi merel, vallutas mind alati keset ookeani, kus silmapiiril ei helendanud ühtki purjekat, seesama võitmatu kurbusetunne, mis mind haaras siin selles üksinduses.
Viibisime nagu ookeanil, meie silmade ees avanes kauge horisont, kus kõik uppus sügisesse uttu, ja me ei näinud muud kui halli lagendikku, mis laius meie ees ilmetu ja üksluisena.
Ent matkasime üha edasi. Ja kui me masinlikult oleksime teelt kõrvale vaadanud, siis oleks meile tundunud, nagu oleksime kogu aeg tammunud ühel ja samal kohal, sest vaatepilt oli ikka endine: ikka seesama kanarbik, needsamad leetpõõsad ja sammal, needsamad sõnajalad, mille nõtked ja liikuvad lehed tuulepuhangute all kummardusid ja end uuesti sirgu ajasid, lainetades otsekui veeväli.
Ainult pikkade vahemaade järel kohtasime mõnd väikest männisalu. Kuid need ei sarnanenud saludega, nagu neid võib näha tavalisel maastikul. Puude oksad olid kuni ladvani maha laasitud, tüvedele olid tehtud sügavad sisselõiked ja neist punastest haavadest voolas vaik valgete, kristalliseerunud pisaratena. Kui tuulepuhangud rebisid hooti oksi, siis kostsid nii kaeblikud helid, et tahtmatult arvasid kuulvat nende vigastatud puude kaebeid neile tekitatud haavade pärast.
Vitalis ütles mulle, et jõuame õhtuks külla, kus saadame mööda öö.
Ent õhtu jõudis kätte, aga meie ei märganud midagi, mis oleks kõnelnud mõne asula lähedusest: ei ühtki põllulappi, ei ühtki nõmmel karjatatavat lehma, ei eemal kerkivat suitsusammast, mis oleks meile teatanud mõnest elumajast. Väsinud kogu päev kestnud matkast, olin ma veelgi rohkem rõhutud üldisest roidumusest. Kas siis tõesti see nii pikisilmi oodatud küla ei ilmu iialgi nähtavale sel lõputul teel? Võisin silmitseda kaugust kui palju tahes, aga ma ei näinud midagi muud peale nõmme, selle üksluise nõmme, millel kasvavad põõsad üha enam ja enam saabuva pimedusega kokku sulasid.
Lootus jõuda peatselt külani kiirustas me samme, nii et isegi mu isand, ehkki ta oli harjunud pikkade matkadega, tundis lõpuks väsimust. Ta soovis teeserval pisut peatuda ja puhata.
Ent selle asemel, et istuda tema kõrvale, eelistasin ma ronida väikesele leetpõõsastega kaetud künkale, mis polnud teest liialt kaugel, soovides vaadata, kas kuskil lagendikul pole märgata tuld.
Hüüdsin Capit, et ta tuleks minuga kaasa, aga ka koer oli väsinud ja tegi, nagu ei kuulekski mu kutset. Nii toimis Capi alati, kui ta ei tahtnud mu sõna kuulata.
„Kas sa kardad?” küsis Vitalis.
Need sõnad sundisid mind koera rahule jätma ja ma võtsin oma uurimisretke ette üksi. Ja kuna ma ei tundnud vähimatki hirmu, siis seda vähem soovisin ma anda oma isandale põhjust minu arvel nalja heita.
Öö oli vahepeal kätte jõudnud. Kuu ei paistnud, ainult tähed sirasid taevas ja heitsid valgust kergele uduloorile, mis ei seganud vaatamist.
Edasi astudes ja paremale ning vasakule pilku heites märkasin, et see udune hämarus andis asjadele kummalise kuju. Tuli endale kaine mõistuse abil selgeks teha, et need ei saa olla midagi muud kui puhmastikud, leetpõõsastelapid ja mõned männijändrikud, mis siin-seal kergitavad oma kõveraid tüvesid ning väänlevaid oksi. Eemalt vaadates aga sarnanesid need puhmastikud, leetpõõsad ja puud elavate olevustega, kes kuuluvad mingisse fantastilisse maailma.
See kõik oli täiesti ebatavaline ja mulle tundus, et pimeduse saabudes muutus nõmm mingite müstiliste viirastuste asupaigaks.
Ma arvasin, kuigi ma ei teadnud, mis põhjusel, et mõni teine minu asemel oleks võib-olla lasknud end neist viirastustest ära hirmutada. See oli kõigiti usutav, sest Vitalis küsis minult, kas ma kardan. Küsisin seda nüüd endalt ka ise ja leidsin, et ma ei tunne vähimatki hirmu.
Mida kõrgemale ma mäekülge mööda ronisin, seda tugevamaks muutusid leetpõõsad, seda kõrgemad olid kanarbik ja sõnajalad: nende ladvad ulatusid üle mu pea ja kohati pidin ma end nende alt läbi libistama.
Kõigest hoolimata jõudsin kiiresti selle väikese künka tippu. Ma võisin vahtida kui palju tahes, aga ma ei leidnud ümberringi nõrgematki tulekuma. Mu pilgud kadusid sügavasse pimedusse, ma nägin ainult ebamääraseid kujusid – kummalisi varje, tantsivaid puhmastikke ja leetpõõsaid, mis näisid sirutavat minu poole oma oksi otsekui pikki ja nõtkeid käsivarsi.
Kuna ma ei näinud midagi, mis oleks reetnud mõne maja lähedust, siis teritasin oma kõrvu, et kuulda mõnd häält, kas lehma ammumist või koera haukumist.
Hetke pärast, mil ma isegi ei hinganud, et paremini kuulda, haaras mind korraga hirmuvärin: nõmme elutu vaikus oli mind kohutanud. Ma kartsin. Ent mida?Ma ei teadnud seda isegi. Aga kindlasti kartsin ma vaikust, üksindust ja ööd. Igatahes tundsin,et mind ähvardab hädaoht.
Samal silmapilgul vaatasin hirmunult enda ümber ja märkasin kauguses suurt varju, miskiiresti üle leetpõõsaste liikusning ma kuulsin otsekui okstekerget kahinat.
Püüdsin ennast veenda, et see pole midagi muud kui hirm, mis mind eksitab, et see, mida ma pean varjuks, on kahtlemata mõni puu, mis mulle algul silma ei hakanud.
Aga mis kahin võis see olla? Ilm oli täiesti tuulevaikne.
Oksad, kui kerged nad oleksidki, ei liigu iseenesest: neid saab liigutada ainult tuuleiil või mõni inimene.
Mõni inimene? Kuid see suur must kogu, kes mulle lähenes, ei saanud olla inimene; pigem võis see olla mõni mulle tundmatu loom, mõni hiiglasuur öölind, aga võib-olla ka mõni tohutu nelja jalaga ämblik, kelle pikad liikmed tõusid üle põõsaste ja sõnajalgade ning paistsid taeva kahvatul taustal.
Kindel olin ma aga selles, et see elajas, liikudes oma päratu pikkadel jalgadel, lähenes kiirete hüpetega minu poole.
Kindlasti oli ta mind näinud ja sööstis nüüd mulle kallale.
See mõte sundis mind pöörduma abi saamiseks oma jalgade poole ja ma ruttasin künkalt alla, et jõuda tagasi Vitalise juurde.
Kuid veider lugu! Ma läksin aeglasemalt alla, kui olin üles roninud: kukkusin leetpõõsastesse ja sõnajalapuhmastesse, takerdusin sinna, lõin ennast ära ja iga sammu juures takistas mind miski.
Pääsedes välja põõsastikust, kuhu ma kinni jäin, heitsin pilgu tagasi: loom oli jõudnud juba üsna mu kannule.
Õnneks ei olnud nõmmel enam segavaid puhmastikke ja ma põgenesin kiiresti läbi rohu.
Kuid loom oli minust ikkagi kiirem: mul ei olnud enam