Perekonnata. Hector Malot
Читать онлайн книгу.
sel hetkel kohale jõudnud, minu ja politseiniku vahel, ning hoidis selle kätt randmest kinni.
„Ma ei luba teil lüüa seda last,” ütles ta. „See on alatus, mida te tegite.”
Politseinik tahtis oma kätt vabastada, kuid Vitalis hoidis seda tugevasti.
Ja mõne sekundi vältel vaatasid kaks meest teineteisele silma.
Politseinik oli vihast meeletu.
Mu isand oli auväärselt suursugune: ta hoidis püsti oma valgete juustega raamitud ilusat pead ja ta nägu väljendas põlgust ja käskivust.
Ma arvasin, et niisuguse üleva hoiaku ees vajub politseinik maa alla, kuid midagi seesugust ei juhtunud, tugeva liigutusega vabastas ta oma käe, haaras mu isandal kraest ja lükkas teda toorelt enda ees.
Tõuge oli nii tugev, et Vitalis peaaegu kukkus, kuid ta ajas enese sirgu, tõstis parema käe ja lõi politseinikule tugevasti vastu kätt.
Mu isand oli jõuline mees, kuid ikkagi vanamees, kuna politseinik oli noor ja tugev ning võitlus nende vahel poleks kestnud kuigi kaua.
Kuid selleni tüli siiski ei läinud.
„Mida teie soovite?” küsis Vitalis.
„Ma arreteerin teid, tulge minuga jaoskonda.”
„Miks te seda last lõite?”
„Jätke jutt! Tulge kaasa!”
Vitalis ei vastanud, kuid pöördus minu poole ja ütles:
„Mine tagasi võõrastemajja ja jää koertega sinna. Saadan sulle teate.”
Ta ei saanud öelda midagi rohkem, sest politseinik tõmbas ta endaga kaasa.
Seega etendus, mille mu isand oli kavandanud lõbusana, lõppes ootamatult nii kurvalt.
Koerad tahtsid järgneda oma peremehele, kuid ma käskisin neil jääda enda juurde, ja harjunud sõnakuulmisega, pöördusid nad oma kohtadele tagasi. Nüüd ma märkasin, et koertel olid suukorvid, kuid traatvõre või võrgu asemel kandsid nad kitsast, nina ümber lehvi seotud siidpaela. Capi, kes oli valge, kandis punast siidpaela, must Zerbino valget ja halli karva Dolce – sinist siidpaela. Need olid teatrisuukorvid ja Vitalis ilustas kahtlemata oma koerad selliselt farsi jaoks, mida ta tahtis mängida politseinikule.
Publik hajus kiiresti. Ainult mõned üksikud jäid kohtadele, vaieldes asetleidnud sündmuse üle.
„Vanal oli õigus.”
„Ei olnud.”
„Aga mispärast politseinik lõi last, kes talle midagi ei öelnud ega teinud?”
„Igatahes paha lugu. Kui politseinik tunnistab, et talle vastu hakati, siis vanamees vanglast ei pääse.”
Ma läksin tagasi võõrastemajja väga kurva ja rahutuna.
See aeg, mil ma Vitalist kartsin, oli juba ammugi seljataha jäänud, õigust öelda kestis see vaid mõned tunnid. Küllaltki kiiresti kiindusin temasse siira armastusega, ja see armastus kasvas iga päevaga. Elasime ühesugust elu, olime koos hommikust õhtuni ja sageli ka õhtust hommikuni, kui magamisel jagasime ühte ja sedasama õlekubu. Ka isa ei saa olla hoolitsevam oma lapse eest, kui seda oli Vitalis minu eest. Ta õpetas mind lugema, laulma, kirjutama ja arvutama. Meie pikkadel matkadel leidis ta alati aega selleks, et jagada mulle õpetusi kord ühes, kord teises asjas, nii kuidas juhus või olukord selleks parajasti võimalust pakkus. Külmadel ilmadel jagas ta minuga oma kehakatteid, suure palavusega võttis ta alati ühe osa minule määratud kandamist endale. Lauas, või õigemini öeldes, meie söömaaegadel, sest lauas sõime me väga harva, ei andnud ta mulle kunagi halvemat pala, jättes endale parema: otse vastupidi, ta jagas meie vahel võrdselt nii head kui halba. Tõsi küll, mõnikord kiskus ta mind kõrvust ja andis mõne vopsu võib-olla veidi karmima käega, kui seda oleks ehk teinud oma isa, kuid need väikesed karistused ei lasknud mul unustada tema hoolt, tema südamlikke sõnu ja kõiki neid õrnuseavaldusi, mida ta oli mulle kogu meie koosviibimise ajal osutanud. Ta armastas mind ja mina armastasin teda.
See lahkuminek puudutas mind valusalt.
Millal me näeme teineteist uuesti?
Kõneldi vanglast. Kui kaua võis see vangistus kesta?
Mida pidin ma tegema vahepeal? Kuidas elama? Millest elama?
Mu isandal oli harjumuseks kanda oma varandust endaga kaasas, mistõttu ta ei jõudnud raha minule enne üle anda, kui politseinik ta ära viis.
Mul olid taskus ainult mõned soud. Kas jätkub neist, et meid kõiki toita – Joli-Coeuri, koeri ja mind?
Nii veetsin ma kaks päeva suures hirmus, julgemata võõrastemaja õuest välja minna ja askeldades Joli-Coeuri ja koertega, kes kõik olid rahutud ja murelikud.
Lõpuks, kolmandal päeval, tõi mulle keegi mees Vitaliselt kirja.
Selles kirjas teatas mu isand, et teda hoitakse vangis ja viiakse järgmisel laupäeval politseikohtu ette, sest teda süüdistatakse vastuhakkamises politseinikule ja tema kallal vägivalla tarvitamises.
„Sellega, et ma oma viha ei taltsutanud,” lisas ta, „tegin ma ränga vea, mis võib mulle kalliks maksma minna. Kuid nüüd on juba liiga hilja sellest aru saada. Tule kohtuistungile, sa leiad sellest endale õpetust.”
Siis andis ta mulle veel näpunäiteid käitumiseks ning lõpetas mind suudeldes ja palus tema poolt silitada Capit, Joli-Coeuri, Dolcet ja Zerbinot.
Sel ajal kui ma lugesin kirja, seisis Capi mu jalgade vahel, hoidis nina vastu paberit, nuuskis seda ning ta sabaliigutused ütlesid mulle, et ta kindlasti haistis selle küljes oma peremehe lõhna. Kolme viimase päeva jooksul oli see esimene kord, mil ta avaldas elevust ja rõõmu.
Uurisin järele ja mulle öeldi, et politseikohtu istung algab kell kümme hommikul. Laupäeval kell üheksa nõjatusin ma juba kohtuhoone uksepiidale ja astusin esimesena sisse. Aegamööda kogunes kohtusaal rahvast täis ja ma tundsin ära mitmeid inimesi, kes olid pealt näinud stseeni politseinikuga.
Ehkki ma ei teadnud, mis on kohus ja kohtupidamine, tundsin siiski instinktiivselt kohutavat hirmu. Mulle näis, et kuigi asi puudutas minu isandat, viibin ka mina suures hädaohus. Ma pugesin ühe suure ahju taha, surusin enese seina vastu ja tegin end nii väikeseks, kui suutsin.
Minu peremehe eksimust ei arutatud esimesena, vaid kohtu ees seisid inimesed, kes olid varastanud ja kakelnud, kes kõik kinnitasid, et nad on süütud, aga kes kõik mõisteti süüdi.
Lõpuks toodi Vitalis sisse ja ta istus kahe sandarmi vahele pingile, kus olid istunud kõik tema eelkäijad.
Seda, mida ta ütles algul, mis temalt küsiti, mida ta vastas – sellest ei tea ma midagi. Olin liialt erutatud, et kuulda või vähemalt aru saada. Pealegi ei mõelnudki ma kuulata, ma aina vaatasin.
Ma vaatasin oma isandat, kes seisis püsti häbistatud ja piinatud inimese asendis, pikad valged juuksed üle pea heidetud. Ja siis silmitsesin ma kohtunikku, kes teda küsitles.
„Niisiis,” sõnas kohtunik, „kas tunnistate ennast selles süüdi, et jagasite hoope politseinikule, kes tuli teid arreteerima?”
„Mitte hoope, härra kohtunik, vaid ainult ühe hoobi, sest kui ma väljakule ilmusin, kus andsime oma etendust, nägin politseinikku andvat kõrvakiilu minuga kaasas olevale lapsele.”
„Kas see laps on teie oma?”
„Ei, härra kohtunik, kuid ma armastan teda nii, nagu oleks ta minu poeg. Kui ma nägin, et teda löödi, ei suutnud ma oma viha taltsutada. Ma haarasin kiiresti politseiniku käe ja takistasin teda uuesti löömast.”
„Kas te lõite ka politseinikku?”
„Kui ta haaras mul kraest kinni, unustasin, kes on see mees, kes tungis mulle kallale, või õigemini, nägin temas ainult meest, selle asemel et näha temas politseinikku, ning lasksin ennast tahtmatust liigutusest kaasa kiskuda.”
„Selles eas ei lasta ennast enam kaasa kiskuda.”
„Ei tohiks ennast