Ta oli sirutanud end toolile, lõug toetatud paremale käele, kuna küünarnukk puhkas põlvel.

      Iialgi polnud ma näinud üht elusolendit niisuguses tardunud asendis; ta sarnanes meie kiriku puupühakutega.

      Tema juures tooli all lebasid liikumatult üksteise ligi kolm koera ja soojendasid end; üks valge puudel, üks must puudel ja üks väike hall, õrna ja kavala ilmega koerake. Valge puudel kandis peas vana politseimütsi, mida hoidis lõua alt seotud nahkrihm.

      Sel ajal kui ma imestleva uudishimuga vanameest vaatlesin, vestlesid Barberin ja trahteripidaja tasasel häälel ja ma kuulsin, et nad kõnelesid minust.

      Barberin jutustas, et ta oli tulnud külla selleks, et mind viia külavanema juurde, kes peaks varjupaigalt nõudma talle pensioni minu kasvatamise eest.

      Niipalju siis oligi ema Barberin jõudnud välja kaubelda oma mehelt ja ma taipasin otsekohe, et kui Barberin leiab kasulikuma olevat mind enda juures hoida, siis pole mul enam midagi karta.

      Kuid vanamees, kes ei paistnud seda kõnelust üldse pealt kuulavat, sirutas korraga oma parema käe minu poole ja ütles Barberinile võõra aktsendiga:

      „Kas seesama laps ongi teile tüliks?”

      „Jah, seesama.”

      „Ja teie usute, et teie departemangu varjupaiga valitsus hakkab teile kasvatusraha maksma?”

      „Muidugi, sest tal pole vanemaid ja ta on minu ülalpidamisel; keegi peab ometi tema eest maksma; minu arvates on see täiesti õiglane.”

      „Ma ei ütle, et see pole õiglane, aga kas te usute, et kõike seda tehakse, mis on õige?”

      „Seda ma muidugi ei usu.”

      „Ka mina mitte! Ma olen päris kindel, et teie ei saa iialgi kasvatusraha, mida kavatsete nõuda.”

      „Siis läheb ta varjupaika. Pole niisugust seadust, millega mind sunnitaks jätma teda minu majja, kui mina seda ei taha.”

      „Te ometi võtsite ta varem omal soovil vastu, sellega võtsite endale ka kohustuse teda hoida.”

      „Ükspuha, aga ma ei hoia teda enam kauem; ja kui ma ta tänavale jätan, siis vabanen temast ikkagi.”

      „Võib-olla leidub abinõu, mis teid temast otsekohe vabastab,” sõnas vanamees pärast hetkelist mõtisklust, „ja mis teile isegi pisut tulu annab.”

      „Kui teie leiate mulle niisuguse abinõu, teen teile välja pudeli veini – ja pealegi heameelega.”

      „Nõus, tellige pudel ja teie asi on korras.”

      „Kas kindlasti?”

      „Kindlasti.”

      Mees tõusis oma toolilt ja istus Barberini vastu. Ent kummaline, samal silmapilgul kui ta tõusis, liikus tema lambanahkne kuub mulle täiesti arusaamatul viisil: mulle näis, et ta hoiab oma vasaku hõlma all väikest koera.

      Jälgisin ta liigutusi piinava ärevusega.

      „Tähendab, teie soovite, et see laps ei sööks enam kauem teie leiba,” lausus mees, „või kui ta sööb, siis soovite, et teile selle eest makstaks?”

      „Just nii, sest…”

      „Oh, põhjused, miks te nii talitate, ei puutu minusse ja mul pole neid tarvis teada. Mulle piisab teadmisest, et soovite lapsest vabaneda; kui see on nii, siis andke ta mulle ja ma võtan tema eest hoolitsemise enda peale.”

      „Laps teile ära anda!”

      „Nojah, teie ju soovite temast vabaneda?”

      „Niisugune ilus laps teile ära anda – ta on ju nii ilus! Vaadake ometi, kui ilus ta on!”

      „Ma juba vaatasin.”

      „Rémi, tule siia!”

      Ma lähenesin värisedes lauale.

      „Tule, ära karda, väike,” sõnas vanamees.

      „Vaadake ometi,” jätkas Barberin.

      „Ma pole ju öelnud, et ta on inetu. Kui ta oleks inetu laps, siis ma ei tahakski teda saada, sest koletistega pole mul midagi peale hakata.”

      „Ah, kui ta oleks kahe peaga koletis või siis vähemalt kääbuski…”

      „Ärge rääkige tema saatmisest varjupaika. Teie teate, et koletised on hinnas ja neist võib saada kasu kas välja üürides või ise nendega äri ajades. Kuid see siin pole ei kääbus ega koletis; ta on samasugune nagu kõik inimesed ja seega ei kõlba ta teile mitte millekski.”

      „Ta kõlbab töötamiseks.”

      „Selleks on ta liiga nõrk.”

      „Tema – ja nõrk! Jätke nüüd, ta on tugev ja terve nagu mees; vaadake ometi ta jalgu, kas olete kunagi näinud neist veel sirgemaid?”

      Ja Barberin tõstis mu püksisääre üles.

      „Liiga peened,” ütles vanamees.

      „Ja ta käsivarred?” jätkas Barberin.

      „Ta käsivarred on samasugused nagu sääredki, mida võib küll kasutada käimiseks, mis aga ei pea vastu väsimusele ega viletsusele.”

      „Tema ei pea vastu? Aga katsuge teda ometi ise, katsuge!”

      Vanamees kobas oma kuivetanud käega mu sääri, raputas pead ja krimpsutas nägu.

      Ma olin kord juba olnud niisuguse stseeni pealtnägijaks, siis, kui lihunik ostis ära meie lehma: ka tema katsus ja kobas. Ka tema raputas pead ja krimpsutas nägu: see on vilets lehm, temal on võimatu seda edasi müüa, aga siiski ostis ta selle ära ja viis minema.

      Kas vanamees toimib minuga samuti: ostab ära ja viib minema? Ah, ema Barberin, ema Barberin! Aga õnnetuseks ei olnud ema Barberini siin, et mind kaitsta.

      Kui ma oleksin vaid julgenud öelda, et alles eile õhtul Barberin pragas minuga sellepärast, et olen liiga nõrgake, et mul pole õigeid sääri ega käsivarsi. Kuid ma mõistsin, et niisugune vahelesegamine ei tooks mingit kasu ja saaksin vaid mõne müksu – ning ma vaikisin.

      „Niisuguseid lapsi leidub rohkesti,” ütles vanamees, „kuid ta on linnalaps, kellest kunagi