Perekonnata. Hector Malot
Читать онлайн книгу.
minu aed, minu kallis aed.
Kes näeb nüüd õitsemas mu vaeseid lilli? Kes hakkab hoolitsema mu maapirnide eest? Kahtlemata Barberin, õel Barberin.
Jah, veel üksainus samm edasi seda teed mööda ja kõik see on mulle igaveseks kadunud.
Korraga nägin ma teel, mis kulgeb külast meie majani, kauguses helendamas valget tanu. Ta kadus puudesalu taha, ent ilmus peatselt taas nähtavale.
Kaugus oli nii suur, et ma ei suutnud eraldada muud, kui vaid tanu valget värvi, mis otsekui kahvatutooniline kevadine liblikas lendles okste vahel.
Ent on silmapilke, mil süda näeb paremini ja kaugemale kui kõige terasemad silmad: ma tundsin ära ema Barberini; see oli tema, olin selles kindel. Ma tundsin, et see oli tema.
„Noh, kas asume uuesti teele?” küsis Vitalis.
„Oh, mu härra, ma palun teid!”
„Tähendab, mulle valetati, su jalad on siiski liiga nõrgad. Nii lühikese matka järel oled juba väsinud. Sel moel ei jõua meie päevas kuigi palju maad ära käia.”
Ma ei vastanud, ma aina vaatasin.
See oli ema Barberin, see oli tema tanu, see oli tema sinine seelik, see oli tema!
Ta astus pikkade sammudega, otsekui oleks tal kojujõudmisega kiire.
Jõudnud meie värava juurde, lükkas ta selle lahti ja läks rutates üle õue ning kadus tuppa.
Ma tõusin kohe teepervel püsti ega mõelnud Capile, kes hüppas minu kõrvale.
Ema Barberin ei jäänud tuppa kuigi kauaks. Ta tuli välja ja hakkas mööda õue siia-sinna jooksma, käed välja sirutatud.
Ta otsis mind.
Ma kummardusin ettepoole ja hakkasin kogu jõust hüüdma:
„Ema! Ema!”
Kuid mu hääl ei ulatunud alla, see sulas ojavulinasse ja hajus õhku.
„Mis sinuga ometi on?” küsis Vitalis. „Lähed sa hulluks?”
Ma vaikisin ja mu silmad kiindusid ema Barberini; aga ta ei teadnud, et olen talle nii lähedal, ning tal ei tulnud mõttesse tõsta pead ja vaadata üles.
Ta jooksis üle õue, läks tagasi teele ja silmitses ümbrust.
Ma hüüdsin veel kõvemini, aga niisama kasutult nagu esimeselgi korral.
Nüüd Vitalis, kes aimas tõtt, tõusis samuti teerinnatisele.
Üsna kiiresti märkas temagi valget tanu.
„Vaene väike,” sõnas ta tasa.
„Oh! Ma palun teid nii väga!” hüüdsin ma, julgustatud neist kaastundlikest sõnust. „Laske mul tagasi minna!”
Kuid ta võttis mul uuesti käest kinni ja tõmbas maanteele.
„Kuna sa oled nüüd puhanud, siis sammume edasi, mu poiss,” ütles ta.
Tahtsin end lahti rebida, aga ta hoidis mind tugevasti.
„Capi! Zerbino!” hüüdis ta.
Ja mõlemad koerad asusid minu juurde – Zerbino ette ja Capi taha.
Olin sunnitud Vitalisele järgnema.
Ületasime mäeharja ning ma ei näinud enam ei meie orgu ega meie maja. Ainult kaugel paistvad sinakad mäed näisid ulatuvat taevasse ja mu pilgud eksisid piiritusse kaugusse.
V
TEEL
Kui ostetakse lapsi neljakümne frangi eest, siis ei tarvitse sellest tingimata järeldada, et tegemist on inimsööjaga, kes varustab end värske lihaga, nagu kõneldakse muinasjuttudes.
Vitalis ei tahtnud mind ära süüa ja ta polnud üldse õel inimene, mis on muidugi erand nende juures, kes lapsi ostavad.
Selles võisin ma ise peagi veenduda.
Kui laskusime parajasti alla mäestiku lõunapoolset kallakut mööda, mis on veelahkmeks Loire’i ja Dordogne’i jõgikondadele, hoidis ta mind endiselt randmest.
Aga olles matkanud umbes veerand tundi, laskis ta mu käsivarre lahti.
„Nüüd,” ütles ta mulle, „kõnni kuulekalt minu kõrval, kuid pea meeles, et põgenemise korral püüavad Capi ja Zerbino su kohe kinni; ja neil on teravad hambad.”
Ma mõistsin ka ise, et põgenemine on nüüd võimatu ning järelikult polnud mingit mõtet seda enam üritada.
Ja ma ohkasin.
„Sa oled kurb,” jätkas Vitalis, „aga ma saan sellest aru ja ei pahanda sinu peale. Sa võid kartmatult nutta, kui sul on selleks tahtmist. Kuid püüa mõista, et see ei tule sulle õnnetuseks, kui ma su siit minema viin. Mis oleks sinust saanud? Päris kindel, et sind oleks pandud varjupaika. Inimesed, kes sind üles kasvatasid, ei ole sinu isa ja ema. Sinu ema, nagu sa teda hüüdsid, on olnud sinu vastu hea ja sa armastad teda. Nüüd oled sa lohutamatult kurb, et pidid temast lahkuma. See kõik on hea, kuid mõtle sellele, et ta poleks saanud sind enda juurde jätta vastu oma mehe tahtmist. Ja see mees omakorda ei olegi võib-olla nii karm, kui sina arvad. Tal pole millestki elada, ta on vigane ja töövõimetu. Ta ei taha nälga surra, et sind toita. Püüa mõista juba nüüd, mu poiss, et elu on väga sageli lahing, kus tuleb teha seda, mida ei taheta.”
Kahtlemata olid need sõnad targad või vähemalt elutargad. Kuid sel silmapilgul lämmatas karjuvalt valus lahkumine ema Barberinist kõik sõnad.
Ma ei näe enam iialgi seda, kes mind kasvatas, kes mind hellitas, seda, keda ma armastasin, – oma ema.
Ja see mõte nööris kinni mu kõri ja lämmatas mind.
Sellest hoolimata sammusin ma Vitalise kõrval, püüdes oma mõttes korrata sõnu, mida ta mulle äsja ütles.
Muidugi, see kõik oli õige. Barberin polnud minu isa ja tal polnud mingit kohustust taluda viletsust minu pärast. Niikuinii oli ta mind enda juurde jätnud ja üles kasvatanud. Ja kui ta mu nüüd minema saatis, siis sellepärast, et tal polnud enam võimalik mind hoida. Ja mitte üksnes tänast päeva ei pidanud ma seoses temaga meenutama, vaid kõiki neid aastaid, mis ma saatsin mööda tema majas.
„Mõtle selle üle järele, mis ma sulle ütlesin, väikseke,” kordas Vitalis mulle aeg-ajalt, „koos minuga sa väga õnnetuks ei saa.”
Pärast seda, kui olime laskunud alla mööda võrdlemisi järsku mäenõlvakut, jõudsime avarale nõmmikule, mis tasasena ja üksluisena laius meie ees nii kaugele, kui silm ulatus. Ei ainsatki elumaja, ei ainsatki puud. Punaka kanarbikuga kaetud lagendik, siinseal kidurad leetpõõsad, mille oksi kiigutasid tuulepuhangud.
„Sa näed,” ütles Vitalis kätt nõmmiku poole sirutades, „kasutu on siin teha katset põgeneda, Capi ja Zerbino saavad su otsekohe kätte.”
Põgeneda! Ma ei mõelnud enam sellele. Ja kuhu oligi mul põgeneda? Kelle juurde?
Ja võib-olla polnudki see pikakasvuline ilus valge habemega vanamees lõpuks nii kohutav, nagu ma seda algul arvasin. Ja kui ta on minu isand, võib-olla pole ta siis halastamatu isand.
Matkasime kaua keset seda kurba üksindust, kus nõmmik vaheldus kidurate põõsastega kaetud väljadega ja kus me eneste ümber ei näinud muud kui silmapiiril kerkivaid kumeraid, paljaste tippudega mäekünkaid.
Mina olin endale loonud aga hoopis teistsuguse ettekujutuse rändamisest: kui mu lapselikud kujutlused mind mõnikord oma küla piiridest kaugemale kandsid, siis laskusin ma imepärastesse maakohtadesse, mis mitte milleski ei sarnanenud sellega, mida tõelisus mulle nüüd näitas.
See oli esimene kord mu elus, kus ma ilma peatuseta käisin ära nii pika tee.
Mu isand astus pikkade korrapäraste sammudega, kandes Joli-Coeuri kas oma õlal või seljakotil, kuna koerad sörkisid tema kõrval, põikamata teelt.
Vahetevahel ütles Vitalis neile mõne sõbraliku sõna – kord prantsuse, kord ühes võõras