Märgalad. Charlotte Roche
Читать онлайн книгу.
järel enam iial. Tunnen end väga vaprana, kuna nõustusin sellegipoolest selle protseduuriga. Järgmisena tuleb narkoosiarst.
Tuimestaja. Ta istub voodipeatsis toolile, mis on talle kaugelt liiga madal. Ta räägib väga leebelt ja saab mu ebamugavast olukorrast paremini aru kui professor doktor Notz. Ta küsib mu vanust. Kui ma ei oleks veel kaheksateist, peaks nüüd kohal olema vanemlike õigustega isik. Ütlen arstile, et sain sel aastal täisealiseks. Ta vaatab mulle kontrollivalt otsa. Tean, keegi kunagi ei usu. Näen kuidagi noorem välja. Tean, mis nüüd järgneb. Teen oma tõsise võid-mind-julgelt-uskuda-näo ja vastan talle otsustava pilguga. Arsti pilk muutub. Ta usub mind. Tagasi teksti juurde.
Ta selgitab mulle, kuidas narkoos toimib, et peaksin numbreid loendama ja millalgi kukun ära, ise seda märkamata. Ta istub kogu operatsiooni ajal mu peatsis ja jälgib mu hingamist ning kontrollib, kuidas ma narkoosi talun. Ahaa. Seega on see peale-liiga-lähedal-istumine kutsehaigus. Enamus ei märka seda niikuinii – eks nad ole tuimestatud. Ja kindlasti peab ta end võimalikult väikeseks tegema ja sellepärast nii lähedal peatsis istuma, et muidu segaks ta tõelisi arste opereerimisel. Vaeseke. Tüüpiline asend töökohal: kössitamine.
Tal on kaasas leping, millele pean alla kirjutama. Seal seisab, et lõikus võib põhjustada pidamatust. Küsin talt, mis piss siia puutub. Ta muigab ja ütleb, et jutt käib soolepidamatusest. Pole sellest iial kuulnud. Äkki taipan, mida see võib tähendada: „Te tahate öelda, et ma ei suuda enam oma sulgurlihast kontrollida ning mul voolab sealt kogu aeg ja igal pool sitt välja, vajan mähkmeid ja haisen pidevalt selle järele?“
Mu tuimestaja ütleb: „Jah, aga seda juhtub harva. Kirjutage siia alla, palun.“
Kirjutan. Mida muud peaksin tegema? Kui siinsed operatsioonitingimused on juba kord sellised. Ma ei saa end ju kodus ise opereerida.
Jeerum. Palun, armas jumal, keda pole olemas, tee, et seda ei juhtuks. Saan siis kaheksateistkümneselt mähkmed. Õigupoolest saadakse need ju alles kaheksakümnendaks sünnipäevaks. Sel juhul oleksin vaid neliteist aastat oma elust ilma hakkama saanud. Ja välimusele need ka just hästi ei mõju.
„Kallis tuimestaja, kas oleks võimalik seda, mis operatsiooni käigus ära lõigatakse, pärast näha? Mulle ei meeldi, kui mult lõigatakse midagi ära ja see maandub lihtsalt prügikastis, koos aborteeritute ja pimesooltega, ilma et ma seda oma silmaga näinud oleksin. Ma tahan seda korraks käes hoida ja uurida.“
„Kui see on teie jaoks tähtis, muidugi.“
„Tänan.“ Ta torkab mulle nõela käsivarde ja kinnitab selle teibiga. Selle kanali kaudu tehakse pärast täisnarkoos. Arst ütleb, et põetaja tuleb paari minuti pärast ja sõidutab mind operatsioonituppa. Ka tuimestaja jätab mind haavavedeliku loiku lebama ja lahkub.
See anaalse inkontinentsi teema valmistab mulle muret.
Armas jumal, keda pole olemas, kui ma siit välja saan, ilma et mul oleks probleeme soolepidamatusega, siis ma jätan maha kõik asjad, mis niikuinii mu südametunnistust vaevavad. Näiteks see mäng, mille käigus me sõbranna Corinnaga, ise maani täis, läbi linna jookseme ja kõigilt prillikandjatelt mööda joostes prillid ninalt krabame, pooleks murrame ja nurka viskame.
Seda tehes tuleb väga kiiresti joosta, sest mõni on suurest vihast prillidetagi väga väle.
See mäng on tegelikult täielik lollus, sest pärast seda oleme lihtsalt erutusest ja adrenaliinitulvast alati kained. Suur raharaiskamine. Seejärel alustame enda täisjoomist jälle algusest.
Sellest mängust loobuksin koguni meelsasti, sest näen öösiti sageli unes ohvrite näoilmet prilliröövi hetkel. Otsekui oleks neilt mingi kehaosa küljest rebitud.
Niisiis, sellest olen kohe valmis loobuma, ja millest veel, selle üle mõtlen järele.
Võib-olla litsidest, kui just millestki loobuma peab. See oleks aga tõesti suur ohver. Mulle meeldiks rohkem, kui prillimängust loobumisest piisaks.
Olen juba otsustanud, et minust saab parim patsient, keda siin haiglas iial nähtud. Olen ületöötanud õdede ja arstide vastu väga meeldiv. Ja koristan oma pasa alati ise ära. Näiteks selle haavavedeliku. Aknalaual on suur lahti rebitud paberkast kummikinnastega. Läbivaatusteks arvatavasti. Kas Notzil olid kindad käes, kui ta mu persepõielt neitsilikkuse võttis? Kurat, ma ei pannud tähele. Kummikindalao kõrval on suur läbipaistev plastkast. Hiiglaste võileivakarp. Võib-olla on selles midagi, mida saan kasutada isepuhastuseks. Mu voodi on akna all. Sirutan end väga ettevaatlikult ja aeglaselt, ilma põletikulist tagumikku liigutamata, ja ulatungi kastini. Ai. Ennast kergitades ja akna poole nihutades tõmbasin kõhulihased pingule ning see surub noa põletikulisse kohta. Paus. Silmad kinni. Hingan sügavalt. Alustuseks ei liiguta. Ootan, kuni valu taandub. Silmad lahti. Nii.
Nüüd saan kaane pealt võtta. Kui põnev. Kast on ääreni täis hiigelsidemeid, täiskasvanute mähkmeid, marlilappe ja aluslinasid, mille üks külg on kilest ja teine vatist.
Selline oleks pidanud mul all olema, kui Notz sisse tuli. Siis poleks voodi nüüd nii märg. Väga ebameeldiv. Neid aluslinasid läheb mul vaja kaks. Ühe panen vatiga poole alla, loigu peale. Et see sisse imbuks. Kuid siis lebaksin kile peal. Ei meeldi. Seega panen teise lina kilepoole esimese kilepoole vastu, vatikiht üleval. Hästi tehtud, Helen, põrgulikest valudest hoolimata oled enda parim medõde.
Niisiis, kes enda eest nii hästi hoolt suudab kanda, saab kindlasti varsti jälle terveks. Siin haiglas pean hügieenile pisut rohkem tähelepanu pöörama kui oma tavalises elus väljaspool haiglat.
Hügieenist ma suuremat ei hooli. Millalgi sai mulle selgeks, et tüdrukutele ja poistele õpetatakse intiimpiirkonnas puhtuse hoidmist erinevalt. Minu ema tähtsustas alati mu vituhügieeni, samas ei hoolinud ta üldse mu venna peenisehügieenist. Vend tohib koguni pissida ilma seejärel paberit kasutamata ja lasta jääkidel otse aluspükstesse voolata.
Vitupesust tehakse meil kodus hiigeltsirkus. Väidetavalt on väga raske vittu tõeliselt puhtana hoida. See on mõistagi täielik lollus. Pisut vett, pisut seepi, pisut nühkimist. Valmis.
Oluline on mitte liiga palju pesta. Esiteks olulise vitufloora tõttu. Aga ka seksiks väga olulise vitumaitse ja – lõhna tõttu. Seda ei tohi ju ära nühkida. Ma eksperimenteerin juba pikemalt pesemata vituga. Mu eesmärk on, et pükstest tuleks kerget ja võluvat lõhna, ka läbi paksude teksade ja suusapükste. Mehed ei taju seda küll teadlikult, alateadlikult aga siiski, sest me oleme ju kõik loomad, kes tahavad paarituda. Eelistatult inimestega, kel on vituhais küljes.
Nii on kerge hakata flirtima, ja vaikne irve püsib kogu aeg näol, sest tead ju, et õhk on täis seda maitsvat magusat lõhna. Eks püüta ju lõhnaõliga just seda saavutada. Meile räägitakse alati, et lõhnaõli tõttu mõjume erootiliselt. Kuid miks mitte kasutada iseenda palju mõjuvamat lõhna? Tegelikult erutab meid kõiki ju vitu-, munni- ja higilõhn. Enamus meist on lihtsalt võõrdunud ning mõtlevad, et kõik loomulik haiseb ja kõik kunstlik lõhnab. Kui minust möödub mõni endale lõhnaõli peale kallanud naisterahvas, ajab see mind oksele. Ükskõik, kui tagasihoidlikult ta end ka lõhnastanud poleks. Mida tal varjata? Naised pritsivad ka avalikes WC-des pärast sittumist endale lõhnaõli peale. Nad arvavad, et siis lõhnab kõik jälle meeldivalt. Ma tunnen aga alati sitalõhna ära. Eelistan igatahes sita- ja kuselõhna neile poest ostetud jõledatele parfüümidele.
Veel hullem kui vetsus lõhnaõli pritsivad naised on üha laiemalt leviv uus väljamõeldis.
Kui sisened avalikku WC-sse, olgu restoranis või raudteejaamas, ja sulged teel vetsu enda järel kabiiniukse, pritsitakse sind ülevalt märjaks. Esimesel korral ma tõesti ehmusin. Mõtlesin, et mulle visati kõrvalkabiinist vett kaela. Kuid üles vaadates märkasin, et üleval ukse küljes on omamoodi seebidosaator, mis kallab täiesti ametlikult ja igati kavatsuslikult süütule vetsukülastajale kõige jubedamat sorti õhuvärskendajat kaela, niipea kui hädaline ukse kinni tõmbab. Juustesse, riietele, näkku. Igatahes, kui see pole ultimatiivne vägistamine hügieenifanaatikute poolt, siis ma ka ei tea.
Kasutan oma smeegmat nagu teised lõhnaõlipudeleid. Torkan sõrme korraks vittu ning tupsutan pisut lima kõrvalesta taha ja hõõrun laiali. Mõjub juba tervitussuudlust