Märgalad. Charlotte Roche
Читать онлайн книгу.
venitati korralikult. Jah, muidugi. Kuidas nad muidu sinna sisse said? Ülevalt? Oh jumal! Täiskasvanud mehekäed sisenesid mu pärasoolde ning rapsisid seal nugade ja tangide ja õmblusniidiga. Valu ei ole otse haavas, vaid ringikujuliselt ümber haava. Väljavenitatud sulgurlihas.
Lõpuks ometi.
„Robin?“
„Jah?“
„Kas lõikuse käigus venitatakse tagumikuauku nii, et sinna mahuvad mitu kätt sisse?“
„Jah, kahjuks küll. Enamus valusid, mis tuimestuse möödudes tulevad, on sellest.“
Hm. Kohe. Vajan juba kohe valuvaigistit. Mõeldes sellele, et valuvaigisti toimimiseni kulub aega, hakkab mul halb. Kannatasin taas kord liiga kaua ja pean nüüd päris pikalt ootama, enne kui see kuradi perse rahuneb. Tahan õppida varem tunnistama, et mul on valud, ja küsima valuvaigisteid, et ma ei peaks enam neid valuminuteid taluma, kuni ravimid mõjuma hakkavad. Helen, siin nimelt ei anta valusõduritele mingeid ordeneid. Mu perseauk on valusaks venitatud.
Mul on tunne, nagu oleks auk terve perse suurune. Vaevalt see taas normaalseks tõmbub. Arvatavasti tehti mulle lõikuse käigus meelega haiget.
Paari aasta eest olin juba kord selles haiglas. Valetasin suurejoonelisemalt kui kunagi varem elus. Olin prantsuse keeles läbi kukkumas. Järgmisel päeval pidi aga kontrolltöö olema. Ma polnud õppinud ega pikemat aega tundides käinud. Viimase kontrolltöö ajal olin juba haiget mänginud. Tookord olin emale peavalu teeselnud, et ta mulle vabastuse kirjutaks. Kuid seekord oli vaja midagi veenvamat. Tahtsin vaid lisaaega õppimiseks saada.
Kui puudutakse põhjusega, saab kontrolltöö järele teha. Niisiis hakkan empsile hommikul rääkima, et mul pistab vasakul alakõhus. Aina hullemini. Ema hakkab kohe muretsema, sest ta teab, et vasakul alakõhus pistab pimesoolepõletiku korral. Kuigi pimesool on paremal pool. Minagi tean seda. Ja ma hakkan valust kõverasse tõmbuma. Ema viib mu kohe mu lastearsti juurde. Ma käin ikka veel lastearsti juures. Ta on meile lähedal. Too paneb mu pikali ja vajutab alakõhule. Vajutab vasakule, mina karjun ja oigan. Vajutab paremale, ma ei piiksata.
„Pole kahtlustki. Kaugelearenenud pimesoolepõletik. Peate oma tütre otsekohe haiglasse viima, kodust läbi sõitmiseks, et haiglaasjad kaasa pakkida, aega ei ole, võite need pärast järele viia. Laps tuleb viia haiglasse. Kui pimesool lõhkeb, on terve keha mäda täis ja kogu veri vajab puhastamist.“ Milline laps, mõtlesin mina.
Haiglasse minek. Siinsesse. Kohale jõudnud, kordan etendust. Vasakult, paremalt, õige reaktsioon. Nagu mängus. Hädaoperatsioon. Mind lõigatakse lahti ja nähakse pimesoolt, mis pole sugugi turses ega põletikuline. Lõigatakse sellegipoolest välja. Pimesoolt pole ju vaja. Kui patsient õmmeldaks taas kinni, jättes pimesoole sisse, võib patsient peagi naasta tõelise põletikuga. Topelt töö. Seda mulle aga pärast operatsiooni ei öeldud. Emale küll.
Kui ema mind hiljem taas valetamiselt tabas, ütles ta:
„Sind ei või üldse uskuda, sa petsid nii mind kui arste, et vaid prantsuse keele kontrolltööst pääseda! Sult lõigati täiesti terve pimesool välja.“
„Kust sa seda tead?“
„Emad teavad kõike. Arstid ütlesid mulle seda koridoris. Midagi sellist pole nad veel kunagi näinud. Nüüd ma tean, kuidas sa valetada oskad!“
Nüüd tean vähemalt, et pimesool lõigati välja. Enne kui emps minuga sellest rääkis, mõtlesin kogu aeg, et arstid nägid ometi, et see pole põletikuline, ja jätsid selle sisse. Sellepärast kartsin kaua aega päris pimesoolepõletikku. Ja mida siis arstidele rääkida, kui sul väidetavalt on pimesoolepõletik juba olnud? Niimoodi siis. Hea teada. Mitu tundi oma elust asjata muretsenud. Kui pimesool on äsja välja võetud, teevad naermine, käimine, seismine ja peaaegu kõik muugi päris kaua põrgulikult valu, sest sul on tunne, et õmblus rebeneb. Hoidsin samamoodi kõverasse ja küüru nagu nüüd oma perse pärast. Kas arstid võisid mu nime mäletada? Kas see tekitas tookord ehk pisut kõmu, et üks tüdruk oli valmis kannatama operatsioonivalusid, et vaid õpetajat petta? Kas mulle tehti sellepärast nüüd sel lõikusel eriti haiget – ups, nuga libises –, et mulle tollase pettuse eest salaja kätte maksta? Kas valud põhjustavad mulle jälitamisluulusid? Või ravimid? Mis siin õieti toimub? Hirmus valus. Robin. Too rohtu.
Sealt ta tuleb! Ta annab mulle kaks tabletti ja räägib seejuures midagi. Ma ei suuda kuulata, olen valuvoogudest krambis. Neelan tabletid korraga alla. Mõjugu kiiresti, kohe. Enda rahustamiseks panen taas käe oma Venuse künkale. Tegin juba lapsena nii. Ainult et tollal ma ei teadnud, et seda kutsutakse Venuse künkaks.
Minu jaoks on see kõige olulisem koht mu kehas. Nii mõnus soe. Ja ideaalses käeulatuses. Minu keskpaik. Lükkan käe aluspükstesse ja silitan end pisut. Sedasi jään kõige paremini magama.
Keeran end nagu orav ümber oma Venuse künka kerra ja hetk enne uinumist mõtlen sellele, et mul ripub kakajunn persest välja. See marlitampoon seal taga tekitab tõesti just sellise tunde. Näen unes, et jalutan üle hiigelsuure põllu. Pastinaagipõld. Kaugelt paistab üks mees. Kepikõndija. Keppidega kõndija. Need tüübid keppidega. Mõtlen, vaata, Helen, neljajalgne mees.
Ta tuleb lähemale ja ma näen, et ta aerodünaamilistest elastsetest spordiretuusidest ripub välja hiigelsuur munn. Ja mõtlen, oi ei, viiejalgne mees.
Ta möödub minust ja ma vaatan talle järele. Oma suureks rõõmuks avastan, et ta on tagantpoolt püksid alla lasknud ja ta persest ripub välja pikk sitajunn, mis on veel pikem kui ta munn. Mõtlen, kuuejalgne, vau. Ärkan üles, mul on janu ja valud. Mu Venuse künka käsi rändab korraks tahapoole, et haava katsuda. Tahan näha, mis seal tehti. Kuidas ma saan seda vaadata? Vittu mul veel õnnestub vaadata, kui ma end korralikult väänan. Perset aga mitte. Peegel? Ei, fotokas! Emps peab mulle fotoka tooma.
Emps tahtis õigupoolest selleks ajaks siia tulla, kui ma ärkan. Kõnepost.
„Mina siin. Kui sa tuled, too mulle palun meie fotokas kaasa. Ja nõruta minu toast avokaadoseemned kuivaks ja paki ettevaatlikult paberisse, et juured ei murduks. Ja too tühjad klaasid ka kaasa. Aga need tuleb salaja sisse toimetada. Kõik peale lõikelillede on siin keelatud, mõistad? Tänud. Kohe näeme. Ah, ja too palun veel umbes kolmkümmend hambaorki. Tänud.“
Kasvatan avokaadopuid. See on peale keppimise mu ainus harrastus. Lapsena oli mu lemmik puuvili või köögivili, mis see nüüd ka poleks, avokaado. Pooleks lõigatuna, kivi õõnsuses paras ports majoneesi. Selle peale ohtralt teravat paprikapulbrit. Pärast sööki mängisin suure avokaado kiviga. Ema ütles tollal ikka, et lastel pole mänguasju vaja, hallitanud tomatist või avokaado kivist piisab.
Alguses on kivi avokaadoõlist veel täiesti libe ja limane. Rullin kivi käeseljalt mööda käsivart üles. Määrin lima kõikjale. Siis panen seemne kuivama.
Radika peal kuivab seeme juba paari päevaga. Kui vedelik on kuivanud, libistan pehme, tumepruuni seemne üle huulte. Huuledki peavad olema kuivad, siis tundub seeme nii pehme, et libistan teda mitu minutit, silmad kinni, mööda huuli. Nii nagu ma vanasti spordisaalis oma kuivi huuli mööda „kitse“ läikima hõõrutud nahka libistasin, kuni keegi mind segas. „Helen, mida sa seal teed? Jäta järele.“
Või kuni teised lapsed sellepärast mu üle naerma hakkasid. Edaspidi sain selliseid asju teha vaid neil vähestel hetkedel, kui olin üksi spordisaalis. Nahk on umbes nii pehme kui mu vaniljeküpsised pärast raseerimist.
Kivi tumepruun koor tuleb ära koorida. Selleks torkan pöidla küüne koore ja seemne vahele ja koor tuleb järjest ära. Aga ettevaatlikult, et kooretükid küüne alla ei tungiks.
See on väga valus ning isegi nõela ja pintseti abil saab koore vaid vaevaga kätte. Teravate esemetega küüne all urkimine on valusamgi kui koore sissetungimine. Ja küüne alla ilmuvad koledad vereplekid. Vereplekid kaotavad kahjuks ka oma punase värvi, muutudes pruuniks. Läheb vaja õige palju kannatust, kuni plekid jälle välja kasvavad. Küüs näeb välja nagu kinnikülmunud järve jääkiht, kuhu on vangistatud kaunikujuline oks. Kui seemnekoor on eemaldatud, hakkab paistma seemne õige, ilus värv. See on helekollane või vahel koguni õrnroosa.
Siis